kolmapäev, aprill 07, 2021

Minevikuradadel...

Sattusin tänasel vihmasel päeval juhuslikult kolistama minevikuradadele. Esmalt küll otsides sootuks konkreetset asja, kuid põrgates kokku kogu senisega… Ajataju kadus! Hoogu sisse saades, lappasin juba teadlikult läbi vanu albumeid ja pildifaile, komistasin otsa vanadele kirjadele ning ahmisin kõike seda nii, nagu see oleks olnud eilne päev. Parim, eilne päev! Kõik meenus paugust! Järelikult on mäluga kõik veel tip-top😊)
Jeebus, millised lahedad seiklused, julgustükid, mälestused, inimesed, hetked, reisid, koosolemised, tants ja tagaajamine😊 Üks kvaliteetaeg lõppes ja teine hakkas. Igalt pildilt või loetud tekstirealt kumas vastu midagi, mis südame pluusi all kiiremini tuksuma pani ja mu kuulsad naerulohud esile tõi 🙂 Isegi kunagised äpardused, kõverpeeglid või tol hetkel suisa valusad kogemused, on tänaseks võtnud sootuks teise kuju, mõjudes nüüd juba vajaliku elukogemusena. Lõppeks ei ole ju tähtis, kes on sinu vastas, vaid need, kes on sinu kõrval!
Oeh ma ei saaks olla rohkem tänulik, rõõmus ja meelitatud läbisegi sellest peadpööritavast minevikutripist. Ka inimesi on olnud läbisegi... Ole sa siis lapsepõlvesõber, koolikaaslane, endine kolleeg, koostööpartner, kunagine "poolpeika" või sootuks suur armastus, tingimusteta parim sõber või lähedane sugulane – kõik need hetked on koos loodud.
Sorry kui keegi täna ülemäära palju luksus või see jutuvada siin liiga „deep“ tuli aga näpuotsad sügelesid jagama 🙂 Tehke järgi ja saage samahea laeng. Nii on naeratus suunurkades garanteeritud ka praegusel keerulisel ajal. Aega selliseks rännakuks peaks meil ju hetkel jaguma.
Siiras pai kõigile, kes end vähemal või rohkemal määral ära tundsid! Ja aitäh neile, kes jätkuvalt ühel või teisel kujul minu vaatevinklis käegakatsutavalt lähedal on. Mul on vedanud ja ma pean teist väga! ❤

neljapäev, veebruar 08, 2018

C'est la vie!

Mõned sõnad, mõned hetked, emotsioonid ja mälestused... siiralt öeldud ja kuuldud mõtted, antud ja võetud komplimendid ... Kõik see on tegelikult vargsi südamesse tallele pandud ning jätnud sinna magusa tundumuse...ikka selleks, et vajalikul hetkel sellelt kõigelt tolm maha raputada ning kasvõi salaja ja vaid oma meeltes seda kõike korrakski uuesti kogeda, tunda ja tajuda...
Tõdeda, et see kõik on taaskord justkui peopesal alles...Eriti neil hetkedel, kui süda just millegi sellise järele kisendab...

laupäev, jaanuar 18, 2014

Juba 2 aastat suurepärast seltskonda…



Aeg lendab. Täpselt kaks aastat tagasi lumisel ja külmal talveööl kell 2.44 kohtusin ma esimest korda oma väikese imega… Sellest ajast alates on minu maailm totaalselt muutunud. 
Esikohal pole enam mina- suurem osa isekusest ja lõputust egoismist on kuhugi kadunud, kuid see ei tähenda, et olen ennast kaotanud. Vastupidi! Olen endas leidnud nii palju uut tänu sellele väikesele tegelasele, kes tuli ja muutis mu maailma vaid ühe sekundiga. Siis kui minust sai ema - maailma parima, aga ka raskeima ameti kandja. Mitte keegi teine varem, ei olnud mind suutnud nii palju puudutada.
Ma ei unusta iialgi tema maailma saabumise hetke või ainuüksi seda rõõmu, kui oma elu esimesed „kaks triipu“ kinni püüdsin… Seda teadmist, et sinu sees kasvab teine elu või tunnet kui juba väikesed käed haaravad tugevasti sõrmest, et leida kaitset ja lähedust.

Ma võisin peale sündi 5 ööd-päeva magamata teda lihtsalt vaadata, ilma väsimust ja igavust tundmata. Ma avastan peaaegu iga päev temas midagi uut nii, nagu tema avastab maailmas uusi asju. See koosolemise rõõm ja tahe on sundimatu, nii loomulik ja siiras. See on nii lõbus ka siis, kui väsimus võimust võtab. Ja siiani vaatan ma teda pilguga „see on minu oma laps“. See pilk on täis uhkust, sest miski muu pole võrdväärne tundega, et sina vajad ja sind vajatakse. Need hetked meie kahe vahel, on nii lihtsad, kuid nii ainulaadsed. 

Nii panebki see maailma muutja mind tihtilugu õnnest pisaraid valama ning mõtlema sellele kui väga mul ikka on vedanud.

Aitähhh SULLE kallis tibu, et oled nii suurepärane!

reede, oktoober 18, 2013

„Kertu“…Ilmar Raag... ja teised...

Käisin täna üle piiiiiiiiiiiiiiiiiika aja taaskord kinos… Ilmar Raagi film „Kertu“ ei saa hingavat ja mõtlevat inimest külmaks jätta. Sellisest stsenaariumist  ei ole lihtsalt võimalik midagi tundmata mööda vaadata.

Iga väiksemgi detail on paigas - ebamaiselt hästi tabatud karakterid, nii reaalsed ja lihtsad kaadrid väikestest (kuid olulistest) asjadest, hetkedest, helidest meie ümber - nagu kärbes taldriku serval lepatriinu pilt pisut kulunud küpsisepakil, porilase hääl köögiaknal dialoogi taustaks, tolmupilv kruusateel. Lisaks muusika ja selle sõnad jne jne..., näitlejate valikust ja kogu tervikust rääkimata… Ma ei mäleta, et oleksin niipaljut varem kinolinalt tabanud. Kõik on nii omal kohal, et lihtsalt võimatu on mitte kaasa mõelda ja kaasa elada ning hiljem uinuda emotsioonideta.

Miljon mõtet keerleb peas ja hinge kraabib tõsiasi, et kusagil elavad inimesed päriselt selliseid elusid, hingavad sellist õhku ja astuvad sellistel radadel ning vaatamata kõigele katsuvad selle kõige juures elus olla ja ellu jääda.Püsti püsida!

Googeldan arvustusi, vaatan esika pilte ja tunnen, et ammu pole sellist tunnet kinost koju jõudes, et tahaks nagu veel näha, kuulda ja tajuda ekraanil nähtut...Niimoodi distantsilt - publikuna.
Ei taha, et subtiitrid nii kiiresti jooksevad ja tuled põlema pannakse vaatamata sellele, et kõik nähtu on kraapivalt valus.

Tahan veel istuda ja mõelda, ehk ka mõttes tänada, et selline elu on õnneks minust kauge kaarega mööda läinud…

Nii, et aitäh initsiaatoritele, kes tänase kinoõhtu välja pakkusid. JA LOOMULIKULT sussideni kummardus kõigile tegijatele, kes sellise emotsiooniga mind täna oimetuks lõid.


laupäev, august 17, 2013

Taasnägemise rõõm ja lihtsus



Selleaastane Viru Folk taaskäivitas minus miski… Pea on siiani toredatest kohtumistest ja neile järgnenud jagatud ja jagamata mõtetest tulvil. Ootamatult rullus mu ees lahti mitu erinevat minevikku koos lahedate mälestuste ja neis olnud inimestega.
Niivõrd emotsiooniderohked võivad olla ikka vahel sellised taaskohtumised inimestega, kes on minevikus vähemal või rohkemal määral mingisugust kohta omanud või sealt kasvõi lihtsalt läbi jalutanud. Polegi ju palju vaja – lihtsalt peatuda ja korraks olla, pisut vaid tunda, tajuda ja teada, et kõik on hästi ja minna siis omasoodu.
 Neid toredaid (ootamatuid) taasnägemise emotsioone sai seekord selle kolme päeva jooksul üsna mitmeid vahetatud. 

Selline peakski olema iga taasnägemise rõõm. Nii, et ….HEA tunne jääks kauaks sisse…

teisipäev, aprill 09, 2013

Kogu tõde minust...;)

Olen õhuline beseekook toorjuustuvahu ja väikese maasikaga:)
Ja-jaa, just see ma olen! Tõsiselt!
Ah, et kust ma seda võtan? No mulle öeldi nii, järelikult on sulatõsi:):)

Aitäh mu kallid:)

neljapäev, märts 14, 2013

Vaikuse lihtsus

Ma ei ole nii ammu siia midagi kirja pannud, sõnagi iitsatanud, lillegi liigutanud, silmagi pilgutanud, ridagi kommenteerinud, hetkegi peatunud, et tulla ja olla, kuigi pea kubiseb lausumata lausetest, ütlemata sõnadest, kirjeldamata sündmustest, tunnetatud tunnetest...