laupäev, jaanuar 18, 2014

Juba 2 aastat suurepärast seltskonda…



Aeg lendab. Täpselt kaks aastat tagasi lumisel ja külmal talveööl kell 2.44 kohtusin ma esimest korda oma väikese imega… Sellest ajast alates on minu maailm totaalselt muutunud. 
Esikohal pole enam mina- suurem osa isekusest ja lõputust egoismist on kuhugi kadunud, kuid see ei tähenda, et olen ennast kaotanud. Vastupidi! Olen endas leidnud nii palju uut tänu sellele väikesele tegelasele, kes tuli ja muutis mu maailma vaid ühe sekundiga. Siis kui minust sai ema - maailma parima, aga ka raskeima ameti kandja. Mitte keegi teine varem, ei olnud mind suutnud nii palju puudutada.
Ma ei unusta iialgi tema maailma saabumise hetke või ainuüksi seda rõõmu, kui oma elu esimesed „kaks triipu“ kinni püüdsin… Seda teadmist, et sinu sees kasvab teine elu või tunnet kui juba väikesed käed haaravad tugevasti sõrmest, et leida kaitset ja lähedust.

Ma võisin peale sündi 5 ööd-päeva magamata teda lihtsalt vaadata, ilma väsimust ja igavust tundmata. Ma avastan peaaegu iga päev temas midagi uut nii, nagu tema avastab maailmas uusi asju. See koosolemise rõõm ja tahe on sundimatu, nii loomulik ja siiras. See on nii lõbus ka siis, kui väsimus võimust võtab. Ja siiani vaatan ma teda pilguga „see on minu oma laps“. See pilk on täis uhkust, sest miski muu pole võrdväärne tundega, et sina vajad ja sind vajatakse. Need hetked meie kahe vahel, on nii lihtsad, kuid nii ainulaadsed. 

Nii panebki see maailma muutja mind tihtilugu õnnest pisaraid valama ning mõtlema sellele kui väga mul ikka on vedanud.

Aitähhh SULLE kallis tibu, et oled nii suurepärane!

reede, oktoober 18, 2013

„Kertu“…Ilmar Raag... ja teised...

Käisin täna üle piiiiiiiiiiiiiiiiiika aja taaskord kinos… Ilmar Raagi film „Kertu“ ei saa hingavat ja mõtlevat inimest külmaks jätta. Sellisest stsenaariumist  ei ole lihtsalt võimalik midagi tundmata mööda vaadata.

Iga väiksemgi detail on paigas - ebamaiselt hästi tabatud karakterid, nii reaalsed ja lihtsad kaadrid väikestest (kuid olulistest) asjadest, hetkedest, helidest meie ümber - nagu kärbes taldriku serval lepatriinu pilt pisut kulunud küpsisepakil, porilase hääl köögiaknal dialoogi taustaks, tolmupilv kruusateel. Lisaks muusika ja selle sõnad jne jne..., näitlejate valikust ja kogu tervikust rääkimata… Ma ei mäleta, et oleksin niipaljut varem kinolinalt tabanud. Kõik on nii omal kohal, et lihtsalt võimatu on mitte kaasa mõelda ja kaasa elada ning hiljem uinuda emotsioonideta.

Miljon mõtet keerleb peas ja hinge kraabib tõsiasi, et kusagil elavad inimesed päriselt selliseid elusid, hingavad sellist õhku ja astuvad sellistel radadel ning vaatamata kõigele katsuvad selle kõige juures elus olla ja ellu jääda.Püsti püsida!

Googeldan arvustusi, vaatan esika pilte ja tunnen, et ammu pole sellist tunnet kinost koju jõudes, et tahaks nagu veel näha, kuulda ja tajuda ekraanil nähtut...Niimoodi distantsilt - publikuna.
Ei taha, et subtiitrid nii kiiresti jooksevad ja tuled põlema pannakse vaatamata sellele, et kõik nähtu on kraapivalt valus.

Tahan veel istuda ja mõelda, ehk ka mõttes tänada, et selline elu on õnneks minust kauge kaarega mööda läinud…

Nii, et aitäh initsiaatoritele, kes tänase kinoõhtu välja pakkusid. JA LOOMULIKULT sussideni kummardus kõigile tegijatele, kes sellise emotsiooniga mind täna oimetuks lõid.


laupäev, august 17, 2013

Taasnägemise rõõm ja lihtsus



Selleaastane Viru Folk taaskäivitas minus miski… Pea on siiani toredatest kohtumistest ja neile järgnenud jagatud ja jagamata mõtetest tulvil. Ootamatult rullus mu ees lahti mitu erinevat minevikku koos lahedate mälestuste ja neis olnud inimestega.
Niivõrd emotsiooniderohked võivad olla ikka vahel sellised taaskohtumised inimestega, kes on minevikus vähemal või rohkemal määral mingisugust kohta omanud või sealt kasvõi lihtsalt läbi jalutanud. Polegi ju palju vaja – lihtsalt peatuda ja korraks olla, pisut vaid tunda, tajuda ja teada, et kõik on hästi ja minna siis omasoodu.
 Neid toredaid (ootamatuid) taasnägemise emotsioone sai seekord selle kolme päeva jooksul üsna mitmeid vahetatud. 

Selline peakski olema iga taasnägemise rõõm. Nii, et ….HEA tunne jääks kauaks sisse…

teisipäev, aprill 09, 2013

Kogu tõde minust...;)

Olen õhuline beseekook toorjuustuvahu ja väikese maasikaga:)
Ja-jaa, just see ma olen! Tõsiselt!
Ah, et kust ma seda võtan? No mulle öeldi nii, järelikult on sulatõsi:):)

Aitäh mu kallid:)

neljapäev, märts 14, 2013

Vaikuse lihtsus

Ma ei ole nii ammu siia midagi kirja pannud, sõnagi iitsatanud, lillegi liigutanud, silmagi pilgutanud, ridagi kommenteerinud, hetkegi peatunud, et tulla ja olla, kuigi pea kubiseb lausumata lausetest, ütlemata sõnadest, kirjeldamata sündmustest, tunnetatud tunnetest...

laupäev, märts 24, 2012

Enne, kui sain emaks

...
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükiks, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda…
Enne, kui sain emaks.


laupäev, detsember 17, 2011

Elust enesest

Vaatasin just „Sind otsides“ saadet, mille kaks peategelast – kaks noort meest, on kaotanud oma elus nii palju, justkui võitmata mitte kui midagi… Mikk ja Andreas on väga erilise saatusega vennad, kes on traagilise sündmuse tagajärjel jäänud ilma emasoojusest. Nende Ukrainast pärit ema puhkab küll Eestimaa mullas, kuid ema sünnimaal elab neil hulk lähedasi, kellega katkes side 18 aastat tagasi. Vennad kirjutasid saatele suurte lootustega leida üles oma vanaema, tädi ja kolm tädipoega ning koos nendega ka osake varalahkunud emast.

Miks aga mina sellest kirjutan?

Selleks, et „kohtusin“ kui nii võib öelda Mikuga ITK Keskhaigla erakorralise vastuvõtu ooteruumis ühel hilisel õhtutunnil paar kuud tagasi. Lugesin lehte ja ootasin oma meest röntgenist, kui Mikk vaevatud sammul tühja ootesaali sisenes. Registratuuritöötajale selgitas ta oma tulekut sellega, et paluda arstil tema jalad üle vaadata kuna on palju käinud, ööd juba külmad ning jalad valutavad ja on turses. Mikk tõesti palus viisakalt vaid arsti ülevaatust ja valuvaigistit. Haigla vastuvõtt küsis temalt koheselt visiiditasu (u 3 euro kanti), mida Mikul aga maksta polnud. Mikk selgitas oma olukorda ehk siis seda, et ta on kodutu, kel pole ei lähedasi, raha ega tööd, kuid registratuuritöötaja ei tahtnud tasuta vastuvõtust kuuldagi. Seda kõike kuuldes tõstsin ma imestades pilgu ajalehe tagant ja ei suutnud uskuda oma silmi – see poiss oli oma olemuselt ja välimuselt kõike muud kui tänaval elav noormees - nii viks ja korralik ning ka käitumiselt viisakas. Kuid selle info selgekssaamisel regitratuuritöötajale võttis tema sootuks "sildistatud" suhtumise ning palus tal homme päeval kuhugile (ei mäleta enam kuhu) vastuvõtule pöörduda, kus nn "temasuguseid" tasuta teenindatakse. Noor ja elust raputatud mees ei andnud õnneks nii kergelt alla ja palus oma olukorda mõista.

Siiski järgnes mõneminutiline kaikavedu teemal „palun arsti ja valuvaigistit“ – „maksa visiiditasu“, mida jälgis põlgliku pilguga pealt turvamees, kes ka omalt poolt asus nüüd juba "lahkesti" selgitama kivisse raiutud haigla reeglid. Hetkel kui mõistsin, et ega ikka ilma 3 eurota imesid ei sünni ning olin juba püsti tõusmas, et Miku eest visiiditasu maksta, sündis siiski üks väike "ime" - registreerija leebus ja turvamehe saatel eskorditi Mikk arsti vastuvõtule. Tundub, et vähemalt selleks õhtuks sai ta leevendust…

Loodan väga, et päike pöörab oma sooja põse ükskord ka nende poiste poole, kellel nii karm elusaatus, kuid kes kõigi nende katsumuste kiuste tunduvad „NII NORMAALSE mõtlemise…ja hea südamega“.