Enne, kui sain emaks

...
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükiks, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda…
Enne, kui sain emaks.

Elust enesest

Vaatasin just „Sind otsides“ saadet, mille kaks peategelast – kaks noort meest, on kaotanud oma elus nii palju, justkui võitmata mitte kui midagi… Mikk ja Andreas on väga erilise saatusega vennad, kes on traagilise sündmuse tagajärjel jäänud ilma emasoojusest. Nende Ukrainast pärit ema puhkab küll Eestimaa mullas, kuid ema sünnimaal elab neil hulk lähedasi, kellega katkes side 18 aastat tagasi. Vennad kirjutasid saatele suurte lootustega leida üles oma vanaema, tädi ja kolm tädipoega ning koos nendega ka osake varalahkunud emast.

Miks aga mina sellest kirjutan?

Selleks, et „kohtusin“ kui nii võib öelda Mikuga ITK Keskhaigla erakorralise vastuvõtu ooteruumis ühel hilisel õhtutunnil paar kuud tagasi. Lugesin lehte ja ootasin oma meest röntgenist, kui Mikk vaevatud sammul tühja ootesaali sisenes. Registratuuritöötajale selgitas ta oma tulekut sellega, et paluda arstil tema jalad üle vaadata kuna on palju käinud, ööd juba külmad ning jalad valutavad ja on turses. Mikk tõesti palus viisakalt vaid arsti ülevaatust ja valuvaigistit. Haigla vastuvõtt küsis temalt koheselt visiiditasu (u 3 euro kanti), mida Mikul aga maksta polnud. Mikk selgitas oma olukorda ehk siis seda, et ta on kodutu, kel pole ei lähedasi, raha ega tööd, kuid registratuuritöötaja ei tahtnud tasuta vastuvõtust kuuldagi. Seda kõike kuuldes tõstsin ma imestades pilgu ajalehe tagant ja ei suutnud uskuda oma silmi – see poiss oli oma olemuselt ja välimuselt kõike muud kui tänaval elav noormees - nii viks ja korralik ning ka käitumiselt viisakas. Kuid selle info selgekssaamisel regitratuuritöötajale võttis tema sootuks "sildistatud" suhtumise ning palus tal homme päeval kuhugile (ei mäleta enam kuhu) vastuvõtule pöörduda, kus nn "temasuguseid" tasuta teenindatakse. Noor ja elust raputatud mees ei andnud õnneks nii kergelt alla ja palus oma olukorda mõista.

Siiski järgnes mõneminutiline kaikavedu teemal „palun arsti ja valuvaigistit“ – „maksa visiiditasu“, mida jälgis põlgliku pilguga pealt turvamees, kes ka omalt poolt asus nüüd juba "lahkesti" selgitama kivisse raiutud haigla reeglid. Hetkel kui mõistsin, et ega ikka ilma 3 eurota imesid ei sünni ning olin juba püsti tõusmas, et Miku eest visiiditasu maksta, sündis siiski üks väike "ime" - registreerija leebus ja turvamehe saatel eskorditi Mikk arsti vastuvõtule. Tundub, et vähemalt selleks õhtuks sai ta leevendust…

Loodan väga, et päike pöörab oma sooja põse ükskord ka nende poiste poole, kellel nii karm elusaatus, kuid kes kõigi nende katsumuste kiuste tunduvad „NII NORMAALSE mõtlemise…ja hea südamega“.

Ootus...

Ootaja aeg on pikk...isegi siis kui nii vähe aega on veel järele jäänud

(Fotod by Terje Talpsepp)

Maitse või suunamise asi?

Juhtusin pealt kuulama ema ja poja (ca 6 aastane) dialoogi ühes söögikohas. See kriipis hinge.

Ema: mida sa tellisid?

Poeg: supi ja piima

Ema: misasja, miks supi?

Poeg: ma tahan suppi, mulle maitseb supp!

Ema: mine kohe ja ütle isale (kes oli veel leti ääres), et sa ei taha suppi, vaid lastepraadi, kus on MAITSVAD viinerid ja friikartulid ketšupiga, mine-mine nüüd!

Poeg: Ema aga ma ei taha lastepraadi, sa kogu aeg käsid seda süüa aga mulle maitseb supp…

Ema: Ei maitse, kõik lapsed söövad lastepraadi!

Poeg: Ema, palun…ma vanaema juures söön tihti suppi ja ma väga tahan suppi süüa.

Ema: Mine või muidu ei saa sa üldse midagi…

Ütleme nii, et selliseid vestlusi ei kohta toidukohtades just sageli, kuna tavaliselt on vist pigem vastupidi, et lapsed tahavad süüa junki ja vanemad ei suuda neid kuidagi mõne korralikuma toiduga meelitada. Seda enam hämmastusin ma seda juttu kuuldes ja nähes väikest poissi jalgu järgi vedamas, et isale ebapopulaarsest otsusest teatada.

Mina oleksin aga iga kell õnnelik, kui lapsed sööksid suppi või midagi muud tervislikumat rasvas leotatud friikartulite või jahust valmistatud viinerite asemel. Paraku näed/kuuled aga sageli, et viiner ja friikartul oleks mõne lapsevanema jaoks väga loomulik osa lapse toidulauast, sest lõppeks on ju vanem see, kes toidu lauale valib ja nii need toitumisharjumused ka kujunevad. Mul on hea meel, et olen kasvanud välja sellisest kodust, kus ei mindud vaid kergema vastupanu teed, vaid mõeldi ka sel ajal, kui poelettidel haiugtas tühjus, mida lapsele suhu panna, mis oleks maitsev ja samas ka tervislik. Ma usun, et sellise mõtlemisega lapsevanem suudab ka veidi pikemas perspektiivis kaaluda (loe: oma mugavuspiiridest väljuda), ning lapsele pakkuda tänapäeva rikkalikust toituletist igapäevaselt miskit palju toekamat ja tervislikumat. Ehk ma usun ikkagi, et küsimus pole isegi niivõrd laste eelistustes (sest neid eelistusi ju kujundavad/suunavad paljuski vanemad oma käitumisega), kuivõrd vanemate mugavuses minna kergema vastupanu teed ja tihtilugu ka mõtlematuses. Kurb!

Positiivsed üllatused

Klõpsides "Voldemari" etenduse vahepeal telekapuldilt kanaliks ka ETV-d, läksid meie silmad praegu imestusest niiiiiiiiiiiiiii suureks, sest 2:0 seis Eesti kasuks ja seda veel maailma 4-nda koondisega on SIGALAHE! Tehniliselt võttes oleme me siis maailma 3-ndad praegu:):) Igatahes naudime seda hetke!

Oleks teadnud, et nii hästi kohe meie poisid vormis on, oleks juba algusest peale silmad krõlli ajanud ja pöidlad pihku pannud.

Beež muru ja külm ilm teevad ilmselt soojamaa poistega oma töö:)

ÜLIÄGE!

Päevanael

Täna oli Delfis uudis sellest, et Lasnamäe kanali lumele tekkisid salapärased rohelised numbrid. Ei tea jah kes see kandidaat on:)

Aga eriti lahe oleks veel siis, kui need oleks kollased olnud:) Sest nagu Eesti uus vanasõna ütleb "ära karda kollast lund süüa, see võib õlu olla"

If I could, then I would

Hiinlastel on üks hiiglama hea vanasõna, mida paraku minusugune pabistaja ikka päris lõpuni järgida ei suuda aga noh kui kellelgi abi siis minugipoolest...

.... "Enne kui ei ole juhtunud, ei ole mõtet närvi minna - ja kui on juba juhtunud, siis ei ole enam mõtet närvi minna!"

:)

"Gerli, miks sa ei kirjuta enam?"

...on küsimus, mida mitmed minult viimasel ajal küsinud on.
Ma ei oska isegi neile vastata. Ei, ei, asi pole selles, et mul nüüd enam mitte midagi öelda pole, sest kõik omal ajal öeldud sai...Mõtteid on, teemasid ka aga...vististi pealehakkamist mitte.
Ja see viimane tuleb vist pigem ajapuudusest, elu muutusest ja kõikvõimalikest muudest objektiivsetest ja subjektiivsetest põhjustest, mis selle hõrenemise tinginud on.
Aga ma püüan ennast muuta, kuid kindlasti mitte sundida, sest minust juba igapäevapäeviku pidajat pole, kes oma võileivakattest ja korvisisust pajatada tahab.

730...

õnnelikku päeva, miljon õnnelikku hetke - olen rohkem kui tänulik selle kõige üle.

Näha, tunda ja tajuda - armastada ja olla armastatud. Lihtsalt suurepärane!
Kõik kõigiga ei sobi - inimesed, vanus, olukord, varasemad kogemused ja läbielamised muudavad meid. See muutus, mis meid tabas, on mõjunud mõlemale vaid positiivselt.

Pea on roosilõhnast jälle uimane:)

Selge pilt!

Nüüd ma tean, kust kõik mu ülekilod tulevad! Kui käin duši all, siis läheb šampooni juuste pesemise ajal ka kehale. Täna alles taipasin, et sinna on kirjutatud, et lisab paksust, kohevust ja volüümi. Mida paganat..
Edaspidi kasutan enda pesemiseks hoopis nõudepesuvahendit, sest seal on ju kirjas et „eemaldab ka kõige tõrksama rasva:)

Imed Imedemaalt...

Ma ei saaks öelda, et ma just nende inimeste hulka kuulun, kellele kõik maailmaasjad korda lähevad, küll aga on mu silmad piisavalt märja koha peal ja süda vististi tuksub ka õigel poolel:)

Selleks pole ka midagi imestada kui ma ilusa ja romantilise ninnu-nännu või siis hoopis kurvavõitu filmi/raamatu/saate lõpus klimp kurgus neelatan või ka paar imepisikest pisarat mööda põski alla lasen veereda.

Tänase IME peale valasin ma aga suurest rõõmust tõelisi krokodillipisaraid. Ma tundsin taaskord seda tunnet, et kui inimene midagi väga-väga soovib, siis ta kindlasti leiab tee, kuidas seda kõike saavutada ning edaspidi nautida. Mul on tohutult hea meel tänase IME üle (08:44).