No comments!

Kõik on kinni mõtlemises?

Ma keen, praen, kõrben. Pilk on nii udune, et sügisene London on selle kõrval poisikene. Keha valutab ja tuikab, süda klopib sajaga ja hirm sööb viimsegi julguse.

Ja siis kuulen ma oma nime. On aeg minna ja ületada iseennast. Kui ma ikka saan ja suudan. Kohtuda millegagi, mis on minusuguste klaustrofoobikute suurim hirm. Viskan ennast vastutahtmatult raamile pikali. Valges kitlis naisterahvas asetab mu pea raamil olevasse süvendisse ja sulgeb selle kaanega. Käib klõpsatus. Esimene õudus on käes. Ma ei saa oma pead keerata, tõsta ega ka kõige suurema hirmu korral lahti kangutada, raudkolakas on kinni ja minu pea selle sees. Näen vaid päevavalguslambi vihku oma peakohal , mis kaane ribade vahelt läbi kumamas. Tunnen kuidas särk selja külge sekundiga kinni kleepub ja pisarad mööda põski allapoole veerevad. Mul pole võimalust isegi neid pühkida. Hirm võtab veelgi võimust ja süda peksab juba maksimum volüümi peal. Nii püüangi kunstliku pingutusega mõelda ilusatele hetkedele, kallitele inimestele ja kõigele muule. Masinamõte on kõigist neist tugevam ja hirm halvab mind. Nada Fedja, nada!, on mu ainuke missioon, sest see lihtsalt on vaja ära teha. Iseenda hingerahu ja tervise pärast.

Siiski…tean ju mis mind ees ootab. Sõit 2 meetri pikkusesse masinasse, mis on u 50 cm kõrge ja 50 cm lai. Põhimõtteliselt praeahju, kui erksamat võrdlust tuua. Selline on uus imemasin ehk ajukompuuter, mis erineb oma eelkäijast, mis oli avar ja avatud, täielikult.

Arst ulatab paanikanupu ja kuulen kuidas ta susside sahinal ruumist lahkub, et mind kogu seanssi jooksul klaasi tagant vaadata. Magnetväli ruumis on liiga tugev, sellepärast. Läheb paar sekundit, kui masin mind ahnelt endasse tõmbab. Järgneb pool tundi õudust, ängistust, hirmu, pisaraid. Ma kordan 30 minutit. See kõik toimub suure mürina ja erinevate helide taustal. Tean, et kui silmad avan ja läbi metallvõre piiluda püüan, on pekkis. Tekib veel suurem paanika ja väljapääsuvõimalused on koheselt olematud. Jälle püüan tugeva mõttejõuga suunata oma mõtteid mujale – lähedased, kodu, töö…, kuid taaskord ahistab mind mõte sellest masinast.

Ärge arvake, et ma olengi selline äpu. Ega ma naljalt ikka iga arstiriista peale vedru peaaegu välja viska või valges kitlis inimese peale pisaraid vala aga see…see kogemus oli midagi, mis pisarad suure survega tööle pani ja arsti käepigistust vajas.

Olen kahel korral peaaegu vajutamas paanikanuppu, sest õudus ei tundu lõppevat ja hirm on mind praktiliselt alla neelanud. „Krt Gerli, võta ennast kokku“, on mu hambad ristis antud lause aga kas ma ikka suudan… Ja kujutage ette, suudan!

Tõeline õudus ja igikestev seanss lõppevad. Toibun veel mõned minutid ooteruumis ja siis tekib pingelangus, mis laseb valla tõelise nutuhoo kalli inimese telefonikõne peale. Veel tunde hiljem turgutab neuroloog mind uuringu positiivsete tulemuste ja rahustitega aga unenägudes tunnen veel kordi seda tunnet.

182 päeva