Veel 20 tundi pingutamist, närvitsemist, miljoneid telefonikõnesid, sadu meilivahetusi, peata olekuid ja koduses keskkonnas pilt on aga häält mitte situatsioone:)
Ja siis 5 tundi PIDU, aasta ühte tähtsündmust. Peale mida võtan jälle kontsakingad jalast, istun trepile ja tunnen kuidas kõik laguneb jälle koost, et ehk aasta pärast uuesti kokku saada. Olen õnnelik ja väsinud.
Jäävad mälestused, väsimus, kiidusõnad (loodetavasti ka seekord:)), aftekal rakku tantsitud jalad ja tunne, et midagi suurt on ära tehtud.
… naistest, kes loodavad leida maamunalt rikka eesli, kes nende arved kinni maksab ja elada selle ajani olematutest abivahenditest, selle asemel, et võtta jalad tagumiku alt välja ja ise teenima hakata
… inimestest, kellede otsustusvõimetus teeb haiget nii neile, kui lähedastele aga kes endiselt peavadseda vist oma „parimaks“ küljeks
... inimestest, kes ka viimases hädas peavad õigeks pirtsutada pakutud töökoha peale, eeldades et raha haiseb ja ego langeb
… vanematest, kes magavad koos lastega ühes voodis a la kuni viimaste 10-ne aastaseks saamiseni
… kuidas laevad mere peal püsivad ja lennukid õhus, vaatamata sellele, et füüsika mul kooli ajal 4-5 vahel oli
… inimestest, kes oma lapsi ei tunnista, omaks ei võta või neist ei hooli
… neist, kes teise silmas näevad pindu aga oma silmas palki mitte
… kuidas inimesed nõustuvad olema paarisuhtes, kus puudub kommunikatsioon, lähedus, seks ja kokkuhoidmine
… soomlastest, kes kõvasti ja valesti laeval karaoket laulavad ja enda arvates superstaari tiitlit vääriksid
… inimestest, kes võtavad vastu väljakutse olla keegi, kes nad olla ei suuda
… neist kellede jaoks on termin SIIRAS midagi uut või sootuks vanamoeline fraas
… ja mis seal salata, ka endiselt on minu jaoks arusaamatu kuidas moos kommi sisse saab ja laevuke pudelisse
Maitseid on muidugi erinevaid aga kes loodusfilme armastavad või kes seda kunagi varem teinud ei ole, võivad nüüd ilmselt oma südame sellele valdkonnala vabatahtlikult hõbekandikul kinkida. Seda muidugi juhul, kui te juhtute vaatama ETV pealt laupäeviti (kordus pühapäeval) doksarja Lõunameri, mis meid küll juba mitmendat nädalavahetust järjest haudvaikuses teleri ette naelutab.
Vaikse ookeani ja ekvaatorijoone läheduses asuvad mitmed looduslikud aarded, saared mis on inimkätest suures osas puutumatud ja millede sekkumatu võlu on juba ainuüksi lennukilt filmides imelise vaatega. Milline loodus, millised värvid, milline kaameratöö ja operaatori meisterlikkus. Kõik on paigas, alates taustamuusikast ja lõpetades vahetekstidega. Uskumatu ja põnev loodus maa peal ja vee all Hawaist Fijini, Uus-Meremaast Saalomini saarteni. Sinna sekka troopilised asustamata saared ja veealune maailm koos nende asukatega. Elu nendel saartel meenutab lõputuid mesinädalaid.
Kokku on osasid 6 ja seni eetris olnud juba 4 tk. Eelmise nädalavahetuse reisi tõttu jäi meil 3 osa küll vaatamata aga 1, 2 ja 4-s on küll olnud vaatamist väärt ja silmaringilaiendav. Kas te näiteks teate, et kusagil elavad minu lemmikud – pingviinipojad, kelle suurimaks ohuks on krabid või seda, et üks haruldane kanaliik on niivõrd laisk (loe: kaval ja tark) muneja, et kasutab vulkaanilise maapinna soojust oma munade haudumiseks. Kui aeg küps, kaevab oma tibupojad liiva alt välja:)
Ühesõnaga soovitan soojalt see tunnike oma kalendrisse broneerida.
