Maine armastus

Mehe ja naise portreed on kõige tähtsamad, sest nad on kõige algus. Nende soov, nende tahe paneb liituma kaks galaktikat: teineteisele võõrad inimesed saavad kõige lähedasemateks ja ükshetk leitakse end lausumast sõnu "Sinuga koos olen parem inimene”

Mis paneb liikvele neid endid? Mis jõud see on? Millest tekib otsus sadade ja tuhandete inimeste hulgast, kellega kohtud ja suhtled, valida just tema ja ei keegi teine? Seda enam, et sul ei ole oma valikut kellegi „kaela ajada”, võib-olla ainult kõikvõimsa, ületamatu, seletamatu ja mõistusele mittealluva armastuse kaela:)

Inimesed võivad jääda ilma oma õnnest mitte seepärast, et nad seda kunagi ei leia, vaid seepärast, et nad ei peatu, et seda nautida. Järelikult tuleb astuda enesekindlalt oma unelmate suunas ja uskuda armastusse! Elada elu, mida Sa oled kujutlenud ja ükshetk märkad, et sellest saab meistriteos, mitte liinitoodang.

Abielu Eesti moodi

Minu tänane väike jutuke on ilmselgelt inspireeritud viimaste nädalate kinoelamustest, kus filmides oli abieluteema esiplaanil. Minu plaan pole aga isiklikuks minna, vaid vaadata läbi huumorinurga või siis ka mõningase pisikese tõespektri abielusid, mis meid ümbritsevad. Loomulikult pole alljärgnev jutt absoluutne tõde aga mingid üksikud märksõnad on ehk tuttavad kõigile, kes ise abielus või seda seisundit kõrvalt näinud.

Kui üldse isiklikuks minna, siis võtan selle õiguse endale ja kuulutan valehäbita, et paraku ei esinda ma ilmselt tüüpilist Eesti naist, kes abielluda tahab selleks, et tunda end turvaliselt. See ei tähenda, et ma abieluvastane olen ja ühel päeval ise valget pruutkleiti kanda ei soovi aga lihtsalt kahe inimese ametlik liit on minu jaoks nii püha ning aju dikteerib, et armastus on kauniduse märk ja abielu selle sümbol. Ikka kuuled siit-sealt meestelt lauseid „ta tahab turvatunnet, selleks ka abielu teema”. Võimalik tõesti, et tüüpfraas ei iseloomustagi mehe enda hirmu selle kõige ees ning tõepoolest enamuse naiste loogika kohaselt see turvatunne siis ka (mingiks ajaks) saabub. Ise olen pigem kahe jalaga maa peal olev romantik, kes adub selle sahtlipõhja lebama jääva paberi väärtust teisiti, tunnistades et puhtalt fakt abielus olemisest ei hoia lille elus. Abielu tahab kastmist, tegelemist, pühendumist. Nii olengi ma vastand harju keskmise arvamusele ning ei esinda seda protsenti õrnemat sugupoolt, kes mehele ennast häbenemata Teele kombel pakkuma hakkab, argumenteerides abielu vajadust, kui kindlustunde ja turvalise keskkonna loojat.

Aga omad nõudmised on mul siiski:) Endise juristina soovin mehelt, kes põlvele laskub, abieluvaralepingut - minu jaoks niivõrd loomulik osa abieluprotsessist, kuid mis ei tähenda seda, et ma räägin lahutusest enne, kui abielus olen:)

Valiku tegemine ei ole muidugi naljaasi ja sooja soovitusena tasuks ilmselt 2-3 sammu edasi mõelda ja endale selgeks teha, kas lisaks füüsilisele tõmbele, toredale iseloomule ka Sul oma abikaasaga 30 aasta pärast millestki rääkida on. Mulle tundub aina enam, et paljud paarid avastavad kümneid aastaid hiljem hoopis kellegi muu enda kõrvalt ja küsivad ahastusega iseendalt, et mida teeb maika ja väljaveninud dressipükstega vanamees mu köögis või kust see vinguv rullidega vanamutt mu voodile sattus. Siis on aga hilja juba uut võimalust leida, kui kogu elu teist mööda läinud.

Nii tekibki küsimus, et miks mõned abielumehed ja ka naised sügelevad justkui oma soovitud turvatunde sees ning kui võit kodus, ennast (enam) mugavalt ei tunne, haarde laiemaks muudavad või ennast käest ära lasevad?

Ehk tuleb olukord tuttav ette allpooltoodust.

· Iseseisvusabielu

Ema tuleb töölt koju ja ostab tee pealt Peetri pizza. Kodus paneb pizza mikrosse ja kui välja võtab, läheb oma tuppa, sööb pizzat ja vaatab telekat ning saadab teistele pereliikmetele oma mobiiliga teate, et pizza on laual.

Pluss: egodele ja kiire ajagraafikuga inimestele parim meelelahutus.

Miinus: puudub üksmeel, kokkuhoidmisinstinkt ja soov seda kõike saavutada.

· Vaikivabielu

Ema, isa ja laps istuvad juba kolmandat päeva köögis ja ei räägi omavahel. Lõpuks ütleb ema lapsele: „Ütle isale, et ta tuleks sööma”. Muud teated jätab naine mehele WC ukse peale. Sissepoole muidugi, sest sealt näeb ka kõige pimedam mees:) Ülejäänud suhtluskommunikatsioon teiste pereliikmetega käib külmkapi uksele jäetud teadete kaudu:)
Pluss: selgub, et järelmaksuga ostetud külmkapp ei olegi vaid toiduhoidmise funktsioonina kasutatav:)
Miinus: Suurtele mölalõugadele või aeglastele kirjutajatele halb variant.

· Jagelusabielu

Isa saadab ema p…e, ema saadab lapse p…e, laps saadab õpetaja p...e ja õpetaja saadab oma elukaaslase p…e ja ring saab täis.

Pluss: tavaliselt need paarid ei lahutata, sest neil on hirmus põnev:)

Miinus: massiliselt lõhutud perekonnaserviise.

· Eputamise abielu

Suhte üheks pooleks on tavaliselt naine, kelle abielu ülesandeks on lihtsalt „ilus” olla. Suurt ajumahtu, head haridust, avarat silmaringi ja koduste tööde tegemist temalt loomulikult ei nõuta - peaasi, et tibuke säraks nurgas ja sõbrad kadedusest rohelised oleksid:) Iga kuu toimub eelistatud mehe poolt uute kulinate ostmine, ilusalongi arvete kinni tagumine ning krediitkaardi limiitide suurendamine –ikka ühel ja samal eesmärgil, et juudijõulupuu parema kaunistaja poole ei läheks, ei viriseks ja eputusprogrammi konkurentsis hästi esineks:)

Pluss: „ilusa” naise abikaasana hakkad ka ise rohkem silma (kui vähegi söödav jorss oled)

Miinus: kui see ilu kõik ükspäev vanaduse tulekuga tuhmub ja läbitud iluoperatsioonide õmblused paistma hakkavad, ei ole mehel oma „kunagiilusaksolnud” naisega kamina ees mitte kui midagi rääkida.

· Äärmuslik abielu

Overworked and underfucked või underworked and overfucked.

Pluss ja miinus – ei kommentaari:)

· Generatsioonidevaheline abielu

Kui kaks ühe põlvkonna inimest liiga kaua ühes paadis püsinud, lapsed pesast välja lennanud, tuleb ilmselgelt liiga vana südamepool välja vahetada soovitavalt noore siresääre vastu, kes meeltesegaduses oma abikaasaga tõtt vaadates ekslikult teda vahel „isaks” kutsub.
Pluss: uut ja updeiditud mudelit saab kopsaka rahakoti olemasolul eriti lihtsalt rõngastada ja mis peamine – oma käe järgi timmida.
Miinus: ainuke oht võib tekkida ca 25 aasta pärast magamistoas, kui „isa” on vanaks ja nõrgaks jäänud, kuid keskikka jõudnud naisolevus veel sädemeid pillub.

· Harjumusabielu

Armulembus asendub kohustusega ja annab koha harjumusele. „Ei viitsi”, „pea valutab”, „vaatame homme”, „räägime mõni teine päev”, on vaid vähesed märksõnad, mis sellise eksistentsi puhul aset leiavad.Paraku ei toitu inimlik enesetunne ju ainult minevikust, vaid eeldab ka tänast päeva ja selle olemasolu suhtes, mitte vaid seda, mis kunagi OLI!

Pluss: niisama kõhtusügavatele vegeteerijatele parim variant!

Miinus: lauset „Tere tulemast kõik, kes julgevad vanast lahti lasta ja kohtuda uue reaalsusega” seal peres ei kuule.

· Laste pärast abielu

Partnerid on valmis lapsi saama ja omama, lihtsalt tekib küsimus – kas olulisem on laste kvaliteet või nende hulk või nende rahulik elukeskkond?Kui lapsed majas, ei ole ju ometigi vaja mehel enam oma naist ilusate sõnadega hellitada või teda majapidamistöödes aidata (õlu maitseb märksa paremini):). Lausa keelatud on naisel edaspidi oma meest muu, kui rahakoti või spermatoonorina tunnistada, sest ega mees ju tähelepanu ei vaja - ainult naised ihkavad armastust ja lähedust:) Lahkuminekuvariandid on out, sest hirm suurem kui asi ise. Oleme ju kõik oma lapsepõlve produktid ja ilmselgelt on parem elada perel ebaterves perekeskkonnas, kus tibupojad näevad-tunnetavad ema-isa jamasid, kui eraldi kodudes, kus lapsed paugust lakkavad olemast oma ema-isa lapsed (uue seadusega kustutatakse nimed ka sünnitunnistuselt igaks juhuks:)).

Pluss: (kehtib vaid laste osas) suurest süümepiinast on lastele kõik lubatud ja jäätisejärjekorras võib seista kolm ringi järjest ning kauplusest saab ilma suurema kisata kõik mänguasjad korvi panna:)

Miinus (kehtib kogu perele): kustunud tule juures ei saa vanemad ise sooja ning paraku ka lapsed külmetatakse ära.

· „Edukas” abielu

Märksõnadeks on liisitud autod, maja mere ääres, brändiriietes perekond, suur koer, uhked välisreisid, pereema kiidulaul kui hästi lapsed õpivad, kui edukat karjääri mees tööl teeb ning kui suurepäraste teadmistega ta ise on.Kiire tempo ja töökoormuse tõttu suhtlevad vanemad lastega peamiselt läbi MSN videopildi ja armastust avaldavad viiesaja kroonistega. Esimesed sõnad lastelt öeldakse lapsehoidjatele ning kapisisusid valdavad vaid majapidajannad.

Pluss: (kehtib kogu pere jaoks) kogu elu sõidab ühes rütmis ja rutiini esineb harva. Money talks.

Miinus: (kehtib pere ja teiste jaoks) ideaalse fassaadi taga võib olla aga mingi hetk üle oma võimete elamist (mida kiivalt ka lähedaste sõprade eest varjatakse). Lahutused peale „edukat” perioodi on kahjuks kiired tulema, sest inimsuhete püsivuse kõlbelisuse astet ei määra vaid ühine rahakott ja majapidamine. Suhted ise on need, mis siis oluliseks saavad aga paraku pole nendega olnud seal peres aega tegeleda.

Rohkem ei viitsi kirja panna, kes tahab võib ise kommentaarides loetelut jätkata:)

Solvumine on muidugi vabatahtlik aga ma tõesti loodan, et keegi ei võtnud midagi isiklikult ja kui võttis, siis ehk oleks aeg miskit muuta ja endiselt mitte isiklikult võtta:) Tugev ja üksmeelne kodu kasvatab oma liikmetes üllaid printsiipe, siis kui ta ei eralda end ümbritsevast kõrge taraga ja tema elanikud ei näita igale möödujale ebasõbralikult hambaid.

Ära abiellu sellega kellega elada, vaid sellega kelleta elada ei saa!

Lammas ristteel

Kas sa oled olnud oma elu jooksul olukorras, kus sa tõepoolest ei tea enam kuhu poole minna, kelle poole pöörduda, et vastuseid saada, kellega oma emotsioone jagada, keda usaldada, kelle käest nõu küsida, kas karjuda või rõõmustada – ühesõnaga pusas, mis koosneb väljakutsetest, kuid mille lahtiharutamisega siiski nii lihtsalt hakkama ei saa?
Ja mis sellisel puhul aitaks? Aeg, teiste soovitused, südamehääl, mõistus, julgus, hirm, pealehakkamine, riskimine?

Mõnikord on kaotada palju rohkem, kui võita ja mõnikord on võita palju rohkem, kui kaotada. Lihtsalt kõigel on oma hind ja hetkel ma ei tea, millist hinda ma olen nõus maksma. Seda enam, et nii mõnigi inimene tunneks samas olukorras piiritut entusiasmi, kuid mina vaevlen unetute ööde ja kohatise isutuse vangis.
Millise šablooni järgi otsus teha, kuidas sattuda olukorda, kus õige vastus mulle hõbekandikul ette laotatakse?

Igatahes, ei rohkem, ega vähem kui 67 päeva pärast pean ma andma oma senise elu ühe tähtsaima vastuse ja see otsus määrab paljuski kogu tuleviku.
67 päeva… Aeg – see aga lendab ju halastamatu kiirusega.

5 viimast

… kogemust viimasest 5 aastast,

5 erinevas valdkonnas

elu
Peale tõusu järgneb langus ja peale langust jälle tõus. Ja loodusseaduste vastu juba ei saa.
Moraal: „Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus.“ (Ristikivi)

inimesed

Intelligentsuse, stiilsuse, hea huumorimeele ja magusa meepotiga võid jõuda kaugele. Manipuleerimisega, kahtlustamisega, valetamisega ja tänitamisega elad uhkes üksinduses.

Moraal: Elan nii, et mul poleks piinlik müüa perekonna papagoid linna jutumoorile:)

töö
Kui sa midagi väga tahad ja usud selle võimalikkusesse, siis see uskumine panebki selle sündima.
Minu viimane (eelmine) töökoht oli hea hüppelaud, tore kogemuste kogumise koht ning suurepärane võimalus näha tööaknast merd peopesal. Lisaks sain sellest perioodist juurde kaks toredat inimest kellega luurele minna:)
Paraku nägin lähedalt (ja vahel ka tundsin omal nahal), et inimene võib olla hea spetsialist, kuid see ei tähenda, et ta ka hea juht on ja suudab inimestega KÄITUDA. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde.
Moraal: Kaks pessimisti ja üks kahepalgeline võivad tõmmata kogu kümnele optimistile vee peale. Sina ära aga allu provokatsioonidele ja jätka optimistina.

kool

Teha teadlik valik õppides seda, mis aitab eesmärke lihtsamalt kinni püüda ning mis päriselt huvitab, on märksa mõnusam. Eriti kui õpinguid toetab igapäeva praktika tööl. Ei mäleta ma juura aegadest, et Põhiseadus mu öökapi lektüür oleks olnud, turundusõpikuid kogunes sinna selle aja jooksul aga üsna mitu, niisama lahedaks lugemiseks.
Moraal: Kui eesmärk on paigas, pole enam palju jäänud saavutamiseni

suhted
Minu ja tema armulugu kestis kokku vahelduva eduga 3,5 aastat. Selle aja sisse mahtus kokku-lahku käimisi 3 korral. Ja kõik need kolm korda kinnitasid kahjuks seda, et põhjused miks lahku mindi, ei ole kuhugile ära kadunud, vaid lihtsalt mingiks ajaks tallele pandud.
Moraal: Ülesoojendatud supp ei maitse nii hästi, kui värskelt keedetud. Mõned asjad saavad läbi, et uued saaksid alata.

Mees katsejäneseks

Minu majas elab üks mees – selline pensioniikka kalduv, suure kõhu ja musta soniga. Kõik need kuus aastat, mis me kõik temaga ühist katust oleme jaganud, ei ole ma iialgi näinud, et ta kedagi koridoris teretab (ka siis kui ühte lifti satume), kellelegi naeratuse kingib või kuidagi inimestega kontakti otsib. Ka ühistu koosolekutelt ei lahku ta kunagi vihastamata, kärkimata ja kobisemata. Tema terav keel pillub „kuradeid” siia ja sinna ning hambaid saab teritatud iga teema ja ettejuhtuva inimese peal.
Põhjuseid selliseks käitumiseks võib ju olla mitu – üksindus, elus pettumine, inimeste vähene tähelepanu jne jne. Ometigi on ju ka tema inimene või mis? – vähemalt välised sarnasused on olemas ja miskipärast mulle tundub, et ka tema pluusi all tuksub süda.

Täna hommikul alustasin katsega ja poetasin talle anonüümselt postkasti Robert Bolton´i raamatu „Igapäevaoskused”. Raamatu kaante vahelt leiab kindlasti alust nii enese kui suhtlemispartnerite käitumise analüüsimiseks, mõistmiseks ja usutavalt ka arendamiseks. Peale panin post-it´i millel soe soovitus – „Kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.”
Miks ma seda tegin? Isegi ei tea, spontaansusest ilmselt! Kindlasti ei arva ma naiivselt, et suudan üksi seda maailma päästa aga lootus, et ehk ta siiski peale esmareaktsiooni=pahandamist-ropendamist avab selle, loeb läbi ja ükspäev kingib koridoris meile lihtsa „tere!”.

Senikaua olen loll ja järjekindel ning jätkan kajata teretamist nagu ülejäänud 12 perekonda:)

Ühel hetkel aitavad meid lihtsad asjad:)

Rändamine inimmaastikel

Sõbrad ja vaenlased, tuttavad ja võõrad, alluvad ja ülemused, mõttekaaslased ja oponendid, protsessihaid ja dzunglihundid, agarad ja mugavad, julged ja põdejad, teoreetikud ja praktikud, itimehed ja ärimehed, kunstnikud ja luuletajad, leemekulbi liigutajad

MA TÄNAN TEID VÄGA VÄGA!

Hetkel on öelda vaid üht. TEIE positiivne tagasiside minu enesepaljastusele on hindamatu väärtusega ja annab alust arvata, et minu mõtted ei sure üksindusse, vaid jõuavad ka kellegi teiseni ja tähendavad midagi.
Maailm, kus elame, on värviline, sest igal inimesel on oma elufilosoofia, mis eristab meid teineteisest ja seda enam on hea kuulda, et keegi mõistab, hoolib ja mõtleb samamoodi. Ma rõõmustan ja taaskord hindan neid võite - mul on elus olnud au kohtuda nii paljude heade ja toredate inimestega ja tänu teie igaühe panusele olen ma ju tegelikult täna selline, nagu olen ja mõtlen nii, nagu mõtlen.
Salvestan kõik teie kommentaarid ja e-mailid oma aju kõvakettale ja jätan need tagataskusse trumbiks, kui tuju kehvaks kisub. Ikka selleks, et tunda uuesti seletamatut liikveloleku tunnet.

Aitäh veelkord kõigile, kes endast märku andsid või vaikselt kaasa mõtlesid! See annab teadmise, et kõik kõrvad siin kiires ühiskonnas ei ole veel kurdiks jäänud.

Vaieldamatult parim lugu tänasesse vihmasesse teisipäeva

HU - Linnasuve laul:

Ja see oli - ilus

Rohkem kui pool tundi tagasi tõusis Tallinna lahe taevakaarele päike.
Suur, soe ja värviline.Ikka selleks, et tuua päeva valgust ja igaühe ellu sära.

Sellist ilusat vaatepilti nautisin viimati reisil.

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
Mõni hetk on kohe väga-väga ilus
Vastu päikest vaatasid sa, silmad pilus
ja see oli - ilus

Vastupandamatu nauding aastast 1979:)

Pean tunnistama, et järgneva loo kirjutamiseks lubadust anda oli kordi kergem, kui see enesepaljastus teoks teha. Kuna aga pean lugu kokkulepete kinnipidamisest ja lubaduste täitmisest, siis võtan oma südame saapasäärest välja ja asun ennast avalikustama. Vähesed on tegelikult need, kes väidavad end olevat. Selleks püüan olla nii objektiivne iseenda suhtes, kui oskan. Tuli pikk lugu, mis eile grand finaleni jõudis:)

Tookordset kirja lugedes mõistsin, et eks ma ikka üks salapärane plika olen, kes omi asju siin keskkonnas kiivalt enesele hoiab, isegi aimamata, et need võiks huvi pakkuda. Aga noh kui nii otse peale lennatakse ja ilusti palutakse, tuleb kuidagi reageerida ja tellimuslugu teha:) Kusjuures palganumbri, kaalu, südameprintsi nime ja meie you know tegevuse… avalikustamine oleks iseenesest palju lihtsam, sest need vastused on konkreetsed:) Aga loomulikult ei ole minu põhimõte siin blogimaailmas selliste asjadega lugejat „kurnata” seda enam, et see on maailm, mis kuulub vaid mulle või mida jagan vaid väärt inimesega.
See, et ma nüüd sõrme andsin, ei tähenda aga, et ma ka käe annan:) Arvan, et selline enesepaljastus leiab niisugusel kujul aset vaid korra, kõik muu on aimatav ridade vahelt ja sedagi vaid teadjale pilgule. Seega on minu bloginduse eesmärgiks ka tulevikus vaid niisama mõtete ja emotsioonide väljaelamine ja mõningate tegevuste/kogemuste jagamine. Endiselt meeldib mulle isiklikke asju pigem enda teada hoida ja nii ei soovigi ma reeta kohti, nimetada nimesid ega paljastada sündmusi, mis mu elus olulist rolli mängivad. Seda enam, et elu tähtsamad ja ilusamad sündmused, ei sünni ilutulestiku saatel, vaid sünnivad vaikuses. Ma ei taha kirjutada päevikut oma tegemistest ega avaldada oma salajasi mõtteid, soove ja unistusi. Ok aga vähem möla ja rohkem tegusid:)

Üldised märksõnad
· Olen avalik naisterahvas, ent mitte saadaval…:)
· Iseseisev ja samas lähedastest sõltuv. Nende arvamusest siis sõltuv aga lõpliku otsuse teen ise.
· Mölalõug, kuid vaid mingi hetkeni, sest kõigile kõike ei pea lobisema ja ka vaikida on tore, kuigi tavaliselt pole ka põhjust midagi varjata.
· Mõned peavad mind ehk ekstraverdiks - ilmselt kohatise aktiivsuse ja aegajalt ülevoolava energia pärast ning seltskonnalõviks olemise pärast. Ent sisimas olen ikka introvert - vajan enda laadimiseks üksindust või haruldaselt kalli inimese seltskonda ja laadimata teiste sekka eriti ei kipu.
· Esmamuljed minust on sageli lahterdatud kahte kasti, nagu elu on näidanud – mind on peetud veidi ülbeks ja teisalt väga soojaks ja sõbralikuks inimeseks, kes kiiresti kontakti leiab. See millist taktikat ma kasutan sõltub suuresti vastaspoolest.
· „Gerli on maailma siiraim naisterahvas” ütles mulle kunagi minu endine elukaaslane. Jah, tundsin ennast ära neid sõnu kuuldes. Olen siiras aga ärge seda ise kodus järgi tehke, sest see omadus võib vahel valusalt kätte maksta.
· Veel on mind iseloomustatud, kui üsna sotsiaalset tüüpi ja arvan, et ka neil sildi kleepijatel on omajagu õigus. Minu tutvusringkond on üsna lai ja mulle meeldib olla nii sündmuste keerises, kui ka kaadri taga protsesse suunata.
· Olen andjatüüp, vahel pisut altruistlik isegi aga selle erandiga, et loodan ka vastu saada ja kui ikka asi kajata jääb, siis annan alla ja tavaliselt uuesti ei ürita. Raskelt tuli õppetund, et on vaja õppida end säästma ja kõigiga ei pea olema alati lahke-vahel on inimesi, kes ei käi sama siirate mõtetega ringi ja aeg ajalt tuleb ka vaid oma egole mõelda.
· Ma pole lõpmatuseni kummivenitaja. Ka vaatamata tähtsatele otsustele, mis elus tehtud, on minu jaoks üks keerukamaid kunste mõningaid uksi sulgeda ja selga pöörata, et elu edasi läheks. Kui aga viimane piisk karikasse langeb (mis tavaliselt lambihetkel saabub), siis tegutsen teades, et millelegi selja pööramine on millelegi lubavamale näo pööramine:)
· Olen suhteliselt kõrgete nõudmistega, kuid ei nõua teistelt rohkem kui iseendalt! Kõige raskem on siis, kui ainus, mida tahta oskan, on see, et midagi tahaksin:) See on lausa talumatu - päriselt, aga mööda on needki ajad saanud. Täna tean täpselt mida tahan!
· Ma elan korra, mis tähendab seda, et ma ei kavatse väga suurt osa sellest kannatustele ja halisemisele kulutada. Kannatusekultus sakib sajaga, kannatussõltlased kah – nägemist! Ka tõtt sellistega kaua ei vaata, sest see emotsioon võib mind nakatada.
· Ilkuda ja nalja visata oskan üle keskmise hästi nii enda kui teiste kallal ja üle - ikka suurest armastusest... või siis nimelt õelusest, kui väga soovite:)
· Solvuja olen küll, aga vaid mingi piirini ja niisama kiiresti kui solvun, otsin ka lepitust. Pilt on, häält ei ole üritusi minuga korraldada ei tasu:)
· Mingi printsess herneteral ma pole, vaimustun lihtsatest asjadest ja kellegi käevangus niisama ilus olla ei plaani.
· Tööd ei karda ja küüsi mulda panna ka mitte:)
· Viimased 4 aastat olen ma eesmärgistaja. Mõtlen sihid ja suunad välja, panen kirja ja tegutsen! Kui kukun, tõusen ja vajadusel vaatan asjad kriitilise pilguga üle, sest tee õnnele on alati ümberehitamisel.
· Tagasihoidlikkust peetakse küll vooruseks aga tunnistan, et vahel see omadus varjub minu julguse ja pealehakkamise taha. Mis teha kui väike saatan õla peal sunnib ka sellises vanuses meeletusteks ja vahel on tunne nagu minust ei saakski kunagi „igavat” täiskasvanut”:)
· Mul on ka üks kuradima hea omadus – ma oskan andeks paluda, kaasa tunda ja imekiiresti leppida (aga seda vaid hetkeni, kuni see loomulik on, mitte keegi välja pressib). Ma ei uinu kunagi tülis-riius ja head ööd-musi on ka „must thing”
· Hindan kõrgelt otsustusvõimelisi ja tulevikku suunatud pilguga inimesi. Eriti esimest, sest endal jääb vahel vajaka seda va otsustusvõimet.
· Haigeid suhteid lõpmatuseni klaarida ei viitsi. Elu on liiga lühike selleks.
· Ma ei rõhu kvantiteedile, pigem ikka kvaliteedile ja seda igas mõttes ja ettevõtmises:)

Egoistlikud eesmärgid
Otsin hingerahu ja tasakaalu. Kui need leitud-saadud, kuulutan maailmale oma õnne, seni hoian madalat profiili. Aga stabiilsusega on antud eluhetkel veel nii ja naa... pigem vist ikka naa... :) Mul on oma pesa, töö mida armastan, inimesed kes päikest pillavad ja toetav pere selja taga. Tundub justkui täismäng eks? Samas on veel palju kätte võitmata, vallutamata ja saavutamata. Olen järjekindel neis asjus, mida saavutada tahan ja niisama lihtsalt alla ei anna ja pead norgu ei lase.
Vahel langetan pika segase seisu järel mõnele ootamatu otsuse, teinekord teen isegi kannapöördeid - nii mõnigi kord ratsionaliseerin seda arenguvajaduse või paratamatu arenguga, katsudes enda vastu ikka ausaks jääda. Seni on olnud õnn oma kannapöördeid ja otsuseid mitte kahetseda. Tahan niisama õnnelikult ka jätkata:)
Õnneks olen piisavalt positiivse mõtlemisega ja ei võta üldse sellist seisukohtagi, et jään ilma oma soovidest, loodan et tulevikuunistused täituvad õigel ajal iseenesest. Ma pean lihtsalt teadma, millisesse sadamasse ma teel olen, kui tahan tabada tuult, mis mind sinnapoole viiks.
Kõik, millest südamega kinni hoian, on olnud väljakutse ja tasunud vaeva, higi, verd ja pisaraid. Kõik mis lihtsalt tulnud, läheb ka kiiresti.

Maailmapilt ja põhimõtted
Oma maailmapildi panen kokku erinevaist paigust korjatud kildudest - ma kogun tarkade inimeste mõtteid, erinevaid maid kuhu reisida, teiste kogemusi, teiste ja enda vigu millest õppida. Kogemused ongi need mis meid elus rikastavad ja arendavad. Olgu need siis positiivsed või negatiivsed.
On vähe teooriaid mida ma tunnistan või usku vms mida täiega omaks võtan aga need vähesed on need, mida kõrgelt hindan ja mille järgi elada püüan. Põhimõtteid on mul sellegipoolest mitmeid, ilma nendeta ei saagi – üks olulisim neist „what goes around comes around” ehk ma püüan teha teistele vaid neid asju, mis ma tahan, et mulle tehakse. Nii üritangi vaid head külvata:) Tahad head, saad aga vahel ka vastu pead.
Üritan ka aina enam praktiseerida „enne mõtle, siis ütle!” head tava. Kogu minu täiuslikkuse juures leian end siiski vahel ka tehtud-mõeldud juhtnööride järgi tegutsemast:)
Pole halba, ilma heata. Elukogemus on sundinud ka kõige halvemast olukorrast pea püsti väljuma ja otsima (kasvõi hiljem) positiivsust ja lausele tagamõtet.

"Been there, done that "
Nähtud on nii mõndagi, mõeldud mitmeti ja kogetud paljut. Samas on kindlasti ka üsna palju kogemata, nägemata ja tegemata.
Selleks aga, et elu rutiinseks ei muutuks tuleb leida huvitavaid ja uusi võimalusi päikese väljavõlumiseks. Fantaasia elav, nii et üldise igavuse käes ma tavaliselt ei ole. Ma ei karda rutiini, mul pole hirme selle ees, sest iga päev ja olukord on uus ja värviline maailm pakub nii palju võimalusi rutiinist eemalehoidmiseks.
Kui igavus ligi kipub, toitun kas kultuurist, raamatutest, sõpradest või naudin üksindust ja dialooge kõige targemaga:)

Täiusliku naise miinused
Vanust on juba omajagu ja ehk mõistustki, kuid siiski oskan ka vigu teha. Inimene kes ei tee vigu, ei tee üldse midagi on mu tagasihoidlik vabandus:)
Ma olen vahetevahel üsna osav targutaja, kes julgeb oma arvamust avaldada ka teemades, mida vaid kõrvalt näinud - näiteks abieluraskustes paarid, lastekasvatuse teemad, jne. Võiksin ehk nii mõnigi kord suu kinni hoida aga miskipärast tullakse mu arvamust küsima ja nii ma siis targutangi. Nii, et teooria pool nii mõneski ise kogemata teemas on mul aeg ajalt kõrgelt arenenud. Hea on aga see, et olen suutnud vahel karile sõitnud projekte aidata:)
Katsun iga päevaga aina enam vabaneda eelarvamustest (ka kõige vähem teadusliku kohta) ning arendada ja usaldada oma tunnetust ja vaistu. Õnneks on naiselik instinkt mind vaid mõni üksik kord alt vedanud, samas sellel liugu lasta ma ei taha.
Olen pedant (mõne koha pealt) :) Mulle meeldib, kui käärid on seal, kus nad käivad, arved on õigel ajal makstud, jalanõud on esikus korrapäraselt, laud söögiks ilusti kaetud jne.
Õpin iga sekundiga tolerantsust ja usaldust maailma ja inimeste vastu. Mõlemad on parajad väljakutsed, sest olen elus korduvalt lüüa saanud, et kõiki ja kõike lahkelt usaldada.
Andestan aga tihti ei unusta.

Valged printsid hobustel
Ma tunnistan ausalt, et ma pole siiani päris hästi aru saanud, mis loomad mehed on ja kuidas neid süüa:) Põhjuseid selliseks uudishimuks on mitmeid - eks ma olen haiget saanud-mis seal salata, haiget ka teinud.

Selge see, et püüdes kuldkala, võib ka rämpskala võrku jääda:) Nii, et luukered kapis ja pauk luuavarrest on omal nahal järgi proovitud:) Samas kõik, mis ei tapa pidavat ju tugevaks tegema ja ma hetkel ikka püsin suht kindlalt kahe jalaga maas ja ei lase ennast igal tuuleiilil kõigutada. Ju siis nii peabki olema, et inimene võitleb üks hetk kõiksuguste raskustega selleks, et hiljem käsikäes vikerkaarel jalutada ja tassikest teed nautida. Ma arvan, et läbi erinevate kogemuste suudame lõpuks teha heal ja halval vahet. Pean ütlema ausalt, et ma ei ole kunagi seda ainust ja õiget otsinud, pigem seda, kes suudab minus aina enam ja enam koosolemise tahet tekitada.

Hindan meestes teisi parameetreid, kui raha, võim, kiired autod, lakutud soengud ja kirjud kostüümid. Eelistan mehelikkust ja see võib avalduda nii välimuses, kui teguviisis. Ma ei otsi kunagi blondi või brünetti, pikka või lühikest, musklis või kondiklibu, paksu või peenikest, küll aga testin ajumahtu. Eelnev jutt ei tähenda aga seda, et välised parameetrid väheolulised on või eluga mittehakkamasaavad mehed pikemas perspektiivis mu tähelepanu pälvivad. Vaimne ja füüsiline sobivus määravad paljut. "Tervik" on siiski lõppkokkuvõttes see, mis lähedasemate suhete võimalikkuse aluseks saab ning tekitab keemia või jätab selle tekitamata. Viimane on vaid vundament, millele oleks võimalik midagi ehitada.
Võin küll jätta üsna vabameelse suhtleja mulje, kes ei ütle ära heast flirdist ja komplimentidest ning kes meeste seltskonnas ennast aega ajalt isegi mugavamalt tunneb, ent eriti libe kala ma ei ole ja vaid väheseid lasen enda hinge piiluma. Teatud salapära ja mänguilu on mind alati rohkem köitnud, kui see mis hõbekandikul ette laotakse…:) Kuid kui juba need eeltingimused on täidetud, siis võimalus skoorida on täitsa reaalne:) Samas liiga huvitavad inimesed on ka liialt koormavad, ülemäära salapäratsemine ja lõpmatuseni esinemine on tüütud. Ise püüan ka ikka pigem positiivselt lihtne (st mitte lauslabane), loomulik ja mõistetav olla, aga eks ta keerukas ole:)
Pole siis üllatus, et sõnakombinatsiooni „väärt mees” kuuleb minu suust üsna harva, mis aga ei tähenda seda, et muidu toredaid meesolevusi ringi ei liigu:) Selliseid ülistavaid sildikesi kleebin külge vaid haruldastele meestele, kes ka tõesti väärivad iga tähte sellest kombinatsioonist. Kes teab, see teab ja võib soovi korral kõrvade peal kõndida:)
Mhmm, mis siis veel? Olen mõnes asjas ikka lausa jäikki, esineb siiski ka muutlikkust aga hellikute, eneseimetlejate, kompleksides vaevlevate, solvujate, egoistide ja peenutsejate meestega on mul üsna raske (naistele on osad neist iseloomujoontest omasemad ehk üks koht kus naisperel on ka rohkem lubatud, kui meesperel). Samuti ei lähene ma varandusega või meheuhkuse ja kogemustepagasiga hooplevale mehele või sellisele, kes on kõike ja kõiki harjunud saama. Kukepükstes mehe pärast, kes särgi ja veel hullem ka kampsuni on püksi toppinud ja siis mind võluma kavatseb tulla, muudan kasvõi orientatsiooni kui vaja:) Way to far minu vaateväljast:)
Hellad, hoolivad, enda kõrval naist märkavad musi-kalli tüüpi mehed on minuga ühes paadis:) Sellisega võin sõuda kasvõi maailma lõppu aere käest andmata:)

Armastus ja vihkamine käivad käsikäes
Ma olen võhik reaalainetes ja tehniline torkimine mulle ei istu. Ma ei seedi porilompe, naate, kahepalgelisi inimesi, trollibusse, excelit, kaalikat, saksa ja vene keelt, manipuleerimist, tuvisid, joodikuid, lumepallisuppi, lauslollust. Kardan hiiri, kõrgust ja sügavust. Egoism = a natural feeling, kuid ka siin vindi ülekeerajad, kes ei märka, hooli ega pea teistest praktiliselt üldse ehk siis maailm ja mina tüübid on minu jaoks out. Ja seda nii kodus, tööl, puhkehetkel, poes, pargis, voodis, liikluses jne.
Ma armastan üllatusi, kauneid kunste, inglise keelt, koorelikööri komme, loodust, muusikat, külalisi, toalilli, söögitegemist, magusat, kaisus olemist, reisimist, lapsi ja nendega tegelemist, muru niitmist, pingviine, luuletusi, tulpe, mannakreemi, kaktuseid ja orhideesid, maasikaid ja virsikuid, piibelehti, üritusturundust, maasika margariitat, pügatud hekki, Forrest Gump filmi, BMW roolis olemist, seenel käimist, merd, metsa, päikest ja kuud. Neid asju mis mu tähelepanu pälvivad on muidugi veel palju, selles mõttes on minuga lihtne:)
Mulle ei meeldi, kui keegi mu elus domineerib, kuid ise ma aeg ajalt libastun sel teel. Ilmselgelt vabandan ma end siinkohal välja põhimõttega, et olen iseseisev ja harjunud asjadega ise hakkama saama. Samuti ei ole vaja pidevalt õpetada ja targutada, kui ma millestki aru ei saa. Kui nõu tahan küsida, siis olen julge plika:)
Linnast välja tahan küll – mees (või naine), kes mind loodusesse kutsub, ei saa peaaegu kunagi eitavat vastust.

Ahvatlused ja saavutused
Põnevat on ikka nii kole palju, et raske on olla milleski järjepidev:) Nii ma siis olengi oma pika elik lühikese elu jooksul laulnud Ellerheinas, õppinud klaverit, võtnud kitarrikursuseid, tegelenud peotantsu ja erinevate spordialadega, õppinud juurat ja turundust, käinud sisekujunduse kursustel, õppinud iseseisvalt rootsi keelt, laulnud Kaarli kirikus ja Estonia kontserdisaalis solisti, ületanud ekvaatorijoone, kogenud armastust.
Jätkan kindlasti kitarriõpingutega ja hakkan piiluma fotograafia maailma:) Lisaks armastan, armastan ja armastan:)

Üks kolmest S-ist ehk sport
Mulle meeldivad spordialad, mida saab harrastada looduses ja kahekesi. Ei, mitte SELLEST ma ei tahtnud hetkel rääkida, kuigi ka see „sport” mahub top 3 sisse esimesele kohale:) Ma pidasin silmas siiski hetkel rattasõitu, tennist, ujumist, rannavõrkpalli, möödamaad suusatamist. Tubastest üritustest meeldivad veel jooga ja ülal nimetatud tegevused, mida saab talvehooajal teha ruumis:) Jõusaali ei lähe. Popi ala rulluisutamisega VEEL ei tegele ja ei luba ka midagi. Jube kõrge on nende rataste peal olla:) Aeroobikaga on ka pahasti nii, et tüüpilist aeroobikakuningannat minust oodata ei tasu, käin oma tantsupisikut välja elamas klubi ööelus diskokera valguses.

Suhetest teistega
Kahe inimese koostöö st selle sisu ja vormi panevad paika partnerid üheskoos. Mõnega saad jutule, teisega ei saa või tekib selline poolkõva suhtlemine ja on olukordi, kus lihtsalt ei tahagi miskit:( Olen ikka iseotsustaja ja selles mõttes additude’iga, kes ei lase ennast igal sümpaatsel tüübil ka kõige parema tahtmise ja imevahenditega meelitada.
Mul ei ole ega ilmselt saagi olema iidoleid, selle eest on mul aga südamesõpru, sõpru ja tuttavaid. Ma lahterdan neid püüdlikult. Mõned neist on väga väärtuslikud, kellede kohta julgeks öelda, et meid seob tingimusteta sõprus. Naistega saan hästi läbi, meestega veel paremini:)

Ma nüüd ei tea kas see romaanimõõtmetes tekst oli see, mida minult oodati aga ma püüdsin anda endast parima ja see oli kindlasti kõige keerulisem peatükk mu jaoks. Kuna see jutt siin on veninud nii pikaks, siis teeme nii, et maailmas ringi rändamisest, lapsepõlvest ja veel teistest lahtistest otsadest kirjutan kunagi eraldi:)
Mhmm aga valmis ta saigi „Gerli vol 1” ja päris uhke tunne on:) Üldiselt on juba mõnda aeg üsna lahe olla nii, et vaatame mis saab edasi. Resümeena kõlaks lause lähedaste arvates olen suht tore ja võõrastele ilmselt mittemidagiütlev päris sobilikult nii, et kokkuvõttes: ei kurda:)