reede, juuli 16, 2010

Juhuslik kohtumine tamme all


Kas pole mitte nii, et aeg ajalt toimuvad juhuslikud kohtumised, äraolemised või niisama üritused, võtavad ootamatult positiivse suuna ja annavad sellise energialaengu, millega võiks pool aastat muretult ringi ruulida:)



Minul vähemalt on nii, olgu see siis juba tuttavate inimestega või sootuks võõrastega.

Ka laupäeval toimus üks selline pooljuhuslik kohtumine Võrtsjärve lähedal vahvas eestiaegses talus elava muheda vanaonu Arnoga. See kohtumine oli nii teistmoodi sellest, mis toimub linnaelus ja nendega, kes siin linnamelus sehkendavad. See pooljuhuslik kohtumine oli kohe päris siiras, vist sellepärast.

Päris juhuslikuks ma seda kohtumist muidugi ka pidada ei saa, sest minu mehe ema, kelle maakodus naabripoisiks see sama Arno ongi, oli selle meile kenasti organiseerinud. Aga ka tema ei osanud aimata, et nii vahval kujul:) Igatahes oli ta Arno käest värskelt suitsutatud maasinki tellinud ja nii me kolmekesi sellele singile sinna järele sõitsimegi. Ma tõesti ei osanud arvata veel isegi mitte hoovi sõites, et sellest saab üks vahva ja hirmsasti lõbus suvine pärastlõuna keset põlde ja metsi Arno koduõuel. Aimasin, et toimub umbes midagi sellist, et ämm võtab raha, saab singi vastu, toimub viisakusavalduste vahetamine ja kogu moos ning siis autosse ja sajaga edasi. Sellepärast polnudki ma eriti kuidagi meelestatud, kui oma suvepalavusest laisa keha autost välja ajasin, et kah tere öelda. See tunne oli aga selle hetkeni, mil ma Arnole tervituseks käe pihku pistsin ja nägin kui väga ta meid oodanud oli. Ja mitte ainult selleks, et müügidiil ära teha.

Arno oli meid tõepoolest OODANUD. Suure tamme alla keset hoovi oli Arno katnud kena lauakese, kust ei puudunud parim rublaaja serviis, kaks pudelit šampust kallite külaliste tuleku puhul, tõenäoliselt kogu Arno külmkapisisu + koorekommid ja väljamaa küpsised:) Loomulikult lebas sel samal laual ka maasink, mis mõni aeg tagasi ahjust välja oli võetud ja mille kõrval nüüd suur maanuga oma ülesannete täitmist ootas.

Ja kuigi vanus oli tema näkku juba omad vaod kündnud ning kogu keha peegeldas eluaegset rasket töömehe elu, oli ta siiski niivõrd krips- kraps ja täis positiivset energiat. Ma ei mäleta millal viimati kohtusin inimesega, kel polnud stressi ning kelle parasiitsõnade hulka ei kuulu lause „kogu aeg on niiiiiiiiiiiii kiire“. Elutarga ja paljunäinud Arnoga oli nii tore lihtsatest asjadest juttu puhuda, vanu sakiliste servadega fotosid vaadata, tema tiigis elavaid kogresid sööta, ahjusooja sinki maitsta ning mis peamine - soojal suvepäeval külma šampust kristallklaasides kokku lüüa ja alla kulistada.

Vot selline ootamatu kohtumine!