neljapäev, oktoober 13, 2011

Maitse või suunamise asi?


Juhtusin pealt kuulama ema ja poja (ca 6 aastane) dialoogi ühes söögikohas. See kriipis hinge.

Ema: mida sa tellisid?

Poeg: supi ja piima

Ema: misasja, miks supi?

Poeg: ma tahan suppi, mulle maitseb supp!

Ema: mine kohe ja ütle isale (kes oli veel leti ääres), et sa ei taha suppi, vaid lastepraadi, kus on MAITSVAD viinerid ja friikartulid ketšupiga, mine-mine nüüd!

Poeg: Ema aga ma ei taha lastepraadi, sa kogu aeg käsid seda süüa aga mulle maitseb supp…

Ema: Ei maitse, kõik lapsed söövad lastepraadi!

Poeg: Ema, palun…ma vanaema juures söön tihti suppi ja ma väga tahan suppi süüa.

Ema: Mine või muidu ei saa sa üldse midagi…

Ütleme nii, et selliseid vestlusi ei kohta toidukohtades just sageli, kuna tavaliselt on vist pigem vastupidi, et lapsed tahavad süüa junki ja vanemad ei suuda neid kuidagi mõne korralikuma toiduga meelitada. Seda enam hämmastusin ma seda juttu kuuldes ja nähes väikest poissi jalgu järgi vedamas, et isale ebapopulaarsest otsusest teatada.

Mina oleksin aga iga kell õnnelik, kui lapsed sööksid suppi või midagi muud tervislikumat rasvas leotatud friikartulite või jahust valmistatud viinerite asemel. Paraku näed/kuuled aga sageli, et viiner ja friikartul oleks mõne lapsevanema jaoks väga loomulik osa lapse toidulauast, sest lõppeks on ju vanem see, kes toidu lauale valib ja nii need toitumisharjumused ka kujunevad. Mul on hea meel, et olen kasvanud välja sellisest kodust, kus ei mindud vaid kergema vastupanu teed, vaid mõeldi ka sel ajal, kui poelettidel haiugtas tühjus, mida lapsele suhu panna, mis oleks maitsev ja samas ka tervislik. Ma usun, et sellise mõtlemisega lapsevanem suudab ka veidi pikemas perspektiivis kaaluda (loe: oma mugavuspiiridest väljuda), ning lapsele pakkuda tänapäeva rikkalikust toituletist igapäevaselt miskit palju toekamat ja tervislikumat. Ehk ma usun ikkagi, et küsimus pole isegi niivõrd laste eelistustes (sest neid eelistusi ju kujundavad/suunavad paljuski vanemad oma käitumisega), kuivõrd vanemate mugavuses minna kergema vastupanu teed ja tihtilugu ka mõtlematuses. Kurb!