Ilus on olla, kui kole on möödas...

Et saada paremat- tuleb soovida parimat!

Et saada paremat, tuleb soovida parimat ja vahel ülearu kaua kannatada...

Kujuta ette, et oled kinos ja vaatad filmi, mille jooksul on sul võimalus hetkeks kehastuda kellekski teiseks, elada kellegi teise elu, tunda kellegi teise tundeid ja mõelda kellegi mõtteid. Mis saab aga siis, kui kaamera sinu peale suunatud on? Millist filmi sina oma elust vaadata tahaksid või milline see oleks, kui keegi selle filmilindile jäädvustaks?

On ju olnud nii ja naa pidi aegu. Täna aga tahaksin ma kaamera tööle panna, sest olen iga päevaga aina õnnelikum, tasakaalukam, rahulolevam, enesekindlam ja tunnen turvatunnet – kõike seda, millest ma vargsi juba aastaid puudust tundsin. Seda, mille suunas ma liikusin, kuid justkui kohale jõudmata. Sellised olukorrad tekitasid lõpuks käegalöömise emotsiooni, tunde kus aju ei registreerinud mitte ühtegi kaadrit ega heli ja ma lihtsalt proovisin tõmmata järjest rohkem õhku kopsudesse, et virelevat pilti selgemaks saada.

Loomulikult oli sekka ka kuhjaga õnnelikke hetki, kuid negatiivsest õpid kõige enam, see on see, mis jääb kahjuks meelde:( Siiski ma vist ei muudaks midagi, peaaegu mittekuimidagi …või siiski… See kõik on kogemus, need rasked otsused, vaagimised-saagimised teemal kas jääda, kuhu jääda, kellega jääda, on ajanud mind ükshetk hulluks, kuid samas oli see praeguse rahulolutunde kasvulavaks. Seda enam on tagantjärele uhke tunne, et olen roninud igast supist võidurõõmsalt välja:)

Täna oskan nautida ja hinnata olemasolevat veel rohkem ja sõna „iseenesestmõistetav“ ei ole märksõnaks suhetes kummalegi poolele. See on paganama hea tunne!

Nii lõppekski minu film kaadriga, kus keerutaksin end ümber elektriposti, sest lihtsalt nii hea on olla! Vihmas, lumes või päikese käes – vahet pole!