laupäev, jaanuar 18, 2014

Juba 2 aastat suurepärast seltskonda…



Aeg lendab. Täpselt kaks aastat tagasi lumisel ja külmal talveööl kell 2.44 kohtusin ma esimest korda oma väikese imega… Sellest ajast alates on minu maailm totaalselt muutunud. 
Esikohal pole enam mina- suurem osa isekusest ja lõputust egoismist on kuhugi kadunud, kuid see ei tähenda, et olen ennast kaotanud. Vastupidi! Olen endas leidnud nii palju uut tänu sellele väikesele tegelasele, kes tuli ja muutis mu maailma vaid ühe sekundiga. Siis kui minust sai ema - maailma parima, aga ka raskeima ameti kandja. Mitte keegi teine varem, ei olnud mind suutnud nii palju puudutada.
Ma ei unusta iialgi tema maailma saabumise hetke või ainuüksi seda rõõmu, kui oma elu esimesed „kaks triipu“ kinni püüdsin… Seda teadmist, et sinu sees kasvab teine elu või tunnet kui juba väikesed käed haaravad tugevasti sõrmest, et leida kaitset ja lähedust.

Ma võisin peale sündi 5 ööd-päeva magamata teda lihtsalt vaadata, ilma väsimust ja igavust tundmata. Ma avastan peaaegu iga päev temas midagi uut nii, nagu tema avastab maailmas uusi asju. See koosolemise rõõm ja tahe on sundimatu, nii loomulik ja siiras. See on nii lõbus ka siis, kui väsimus võimust võtab. Ja siiani vaatan ma teda pilguga „see on minu oma laps“. See pilk on täis uhkust, sest miski muu pole võrdväärne tundega, et sina vajad ja sind vajatakse. Need hetked meie kahe vahel, on nii lihtsad, kuid nii ainulaadsed. 

Nii panebki see maailma muutja mind tihtilugu õnnest pisaraid valama ning mõtlema sellele kui väga mul ikka on vedanud.

Aitähhh SULLE kallis tibu, et oled nii suurepärane!