esmaspäev, detsember 31, 2007

Head vana aasta lõppu!

Üks käsi lehte keerab, teine toetab oimu.
On vana aasta lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska selles ilmas,
miks surematu tuli süttib surelikus silmas,
miks siiski särama lööb hää ja kurja piiril
nii selge silmatera nõnda mustil kiiril.
Mispärast võim ja vaim on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult jää ja tule vahel.
Kas vere piiblimaik on sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on kõigi elavate huultel.
Kas ainult see veel peletabki maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab, teine toetab oimu.
On vana aasta lõpp. On öö. Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas, kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida keegi meist ei oota?
(Viivi Luik)

Peagi pühib uus aasta vana aasta jäljed

Käes on (nii ja naa) aasta viimane päev, aeg teha sümboolne kokkuvõte, sest väike "reality check" tuleb kasuks:)

Peamised märksõnad ja emotsioonid: naer, üllatused, pettumus, lootus, rahulolu

Kultuuriüritused: 37 (tean seda arvu nii täpselt sellepärast, et hoidsin Anneli soovitusel piletid alles)


Uhkeldamine: täitus unistus - suur, ammuigatsetud, egoistlik ja sigalahe;) Mitteteadjatele vihjeks, et tegemist on tööalase unistusega:)


Rõõm & rahulolu: Minu elus ja südames on koha leidnud kaks väga väärtuslikku pärli-inimest, kes on teinud mind veel paremaks inimeseks. Hoian neid kiivalt oma südame ligi. Aitähh, et te olemas olete!


Vana arm: pühkisin tennisereketilt tolmu ja leian ennast aina sagedamini tennisehallist:)


Õppetunnid:
* Igavad on need, kes võtavad meilt üksinduse, pakkumata seltsi.
* Metsa põgenemine ei tee metsa olematuks. Vahel on targem järele anda, alistuda, loobuda ja saada uus hingamine.
* Inimene võib saada kõik mida soovib, mitte ainult ühekorraga.


Väljateenitud auhinnad-diplomid:
* turundusdiplom
* aasta uustulnuk sõbra kategoorias:) (Polegi varem midagi sellist saanud-lahe! Aitähh karika eest!)


Hetkeolukord:
* jättes juhusele ruumi, näen tagantjärgi hinnata heaks nii mõnegi vea
* ma lähen õnnelikuna tööle ja tulen õnnelikuna koju
* mu sõbrad on inimkonna koorekiht, mu pere on mu seljatagune
* ma saan iseendaga üle keskmise hästi läbi


Tulevik:
* perspektiivitud asjad ei vii kuhugile, raiskavad vaid energiat ja nendega pole mõtet pikalt tegeleda.
* vanad mured, probleemid ja jamad püüan suuremas osas 2007 aasta numbri sisse jätta ja kes vana asja meelde tuletab, sel…


Eesmärk 2008:
* lähen püüdma tõelist hingerahu, tasakaalu oma maailma
* teise eesmärgi jätan siinkohal kõva häälega välja ütlemata ja seda nimme:) Teen selle parem teoks!!!


Kaks ilusat mõtet-soovi, mis mulle lähinädalatel öeldud:
“Su silmades hõõgub rahulolu ja kirg – ebamaine nagu kosmose avarus, nagu igavik” – Mul on põhjust teda uskuda…Helendan, ka pimedas muideks:)
“Soovin Sulle Gerli südamest kõike head, ja et elu tuleks Sulle vastu nii nagu seda soovid. Põhiline on iseendasse uskuda ja loota, et omad piisavalt jõudu ja oskust endaga mitte pahuksisse minna, oskust eristada head halvast, oskust pühenduda teistele, kes seda vajavad ja väärivad” – kes mind teab, siis ka kõige raskemal hetkel ei sure tegelikult minus usk headusesse ja positiivne mõtlemine. Ka järgmisel aastal kannan neid endaga kaasas.


Lõpetuseks - miskil moel oli see 2007 siiski eriline…


Ja mis teil on uudist juudi pruudist?:)

esmaspäev, detsember 24, 2007


Mõõõõõõõõnus on siin olla...

pühapäev, detsember 23, 2007

Jõuluks ekstravasakule


Viimastel aastatel ma trotsin jõule ning tahan veeta selle aja pigem ebatraditsiooniliselt, kui kohustusi kandes. Nii väldin ma kaubanduskeskuste virr-varri, turundusnippidega jõulupakkumisi, keep smile teemat “jõulude ajal tuleb kõigiga läbi saada”, kohustuslikku hapukapsa-verivorsti söömist, jengel bell´si, päkapikumütse, kommertslikku linnamelu.
Oma südames ma aga armastan jõule, kuid seda just ehedal kujul. Paraku pole seda enam ammu tundnud...
Ma ei arva, et just jõulud on see aeg, mis inimesi kokku peaks tooma ja kohustama kõiki lähedasi kolme päevaga kiirelt külastama nii, et lõpuks kõht punnis ja jalad rakkus voodi poole vaatad. Kui hoolid, armastad, hindad ja tahad, leiad aja kallite inimestega kohtumiseks alati.

Sel aastal panin juba sügisel põgenemisplaani paika ja avastasin sootuks uue trotsimisviisi ehk reisi mandrilt saarele GO SPA mõnusasse rüppe. Eestimaa paradiisi. Pole midagi mõnusamat, kui olla seekord natuke ego ja teha endale parim jõulukink puhkamise näol. Eks ma siis pärast annan teada, kas spamõnusid nautides ja kodust ning sugulastest eemal olles hakkavad mulle jõulud jälle päriselt meeldima või põrutan järgmisel aastal trotsides hoopis palmi alla:)
Ühesõnaga mina, mu sekiskas arvuti & Co oleme nüüd kohal ja naudime seda kõike:)
Seniks sõbrad-präänikud olge üksteise ning iseenda vastu ausad ja kinkige üks hea sõna ja pai koos naeratusega kallile inimesele, sest sõbralik sõna võib kogu talve soojendada. Imelist jõuluaega!
Anneli kullake, me oleme täna mõtetes kindlasti Sinuga Nisu tn SPA-s:) Ja veelkord meie poolt palju, palju ÕNNE!

kolmapäev, detsember 19, 2007

No comments:)

Teiste kirju pole viisakas edasi saata aga ma ei saa siinkohal ka vaikida. Minu postkasti potsatas täna motivatsioonikiri, mida jagada soovin:) Paras naljalugu, jõuluhullus on vist inimesed sassi ajanud:)

Kiri siis selline:
Lugupeetud Gerli!
(Kool X-is) on Sinu õpingud ühel või teisel põhjusel pooleli jäänud. Pidev kiirustamine, muutused töös ja eraelus, stress jne põhjustavad seda, et ei jõua keskenduda enesearendamisele. Samas on üldiselt tunnustatud arusaam, et tänapäeva maailmas toimub õppimine kogu elu.
Me loodame, et Sul on jälle jõudu lõpetada alustatud koolitee ja saada kätte rahvusvaheline diplom.
(Kool X) pakub võimaluse viia õpingud paindlikult lõpuni. Sooritatud osad kursusest jäävad jõusse nagu ka makstud õppemaksud. Sul on vaja vaid anda teada meie koolitusjuhile soovist õpinguid jätkata. Me leiame Sinule õpperühma, kellega koos võid sooritada tegemata ainepunktid ja saame Sulle väljastada lõputunnistuse. Kui teed oma otsuse detsembri jooksul, pakume uude rühma registreerimist ilma üleviimistasuta.
Investeeri endasse ja ära lase tehtud tööd kaotsi! Ootame, et annaksid teada oma otsusest e-kirja teel enne 28. detsembrit.
Tervitustega
Kool X

Minu vastus:
Tere-tere!
Aitäh kirja eest! Kuigi mulle tundub nagu tegemist oleks väikese huumoriga:) Mul on nimelt diplom taskus juba juunikuust alates ja ühest turunduseharidusest täiesti piisab:)
Parimate soovidega,
Gerli

teisipäev, detsember 18, 2007

Dark side


This is the dark side of me... The one and only.

Usually I feel safe in white, because deep down inside, I'm an angel:)


Päevalugu: Ära karda mind (Hele Kõre, Andero Ermel, Elisabet Tamm)

Mida arvata…

… meesterahvast, kes hamburgeriputkast südaööl crème brüleed nõuab?

… autojuhist, kes telefoniga rääkides tähelepanu kaotab ja kaks korda kahe minuti jooksul nibin nabin kõrvalolevale uuele autole sisse tahab sõita?

… koostööpartnerist, kes 2008. aastaks heasüdamlikult teravaid elamusi soovib?


Värviline maailm, ei muud!

reede, detsember 14, 2007

Väärtus

Tõeliselt "suur" inimene paneb ka teised end "suurena" tundma.

esmaspäev, detsember 10, 2007

Ära lase elul endast mööda käia.


Karupoeg Puhh ütles, et võimatu on olla masenduses, kui sul on õhupall.

Võimatu on aga ka tunda sinist esmaspäeva, kui sind tööle tulles tervitab üks ütlemata tore solidaarses vanuses kojamees, kes parklavärava naerusuiselt avab ja ilusat töönädalat soovib. Ja kui sa juba parkimiskoha leidnud oled, tuleb see armas onuke ja poetab veel taskusse paar kommi. Noh ikka selleks, et päev veel magusam tunduks:)

Kas pole mitte meeldiv algus päevale ja kui vähesega suudab ta minusuguseid inimesi rõõmustada. Piisab väikesest zestist... Sellised hommikud, kus keegi sooja ja siira naeratuse kingib annavad jõudu, energiat ja positiivsust isegi siis, kui oled kogemata vale jalaga voodist välja astunud:)
Väikestest hetkedest tuleb rõõmu tunda, sest enamik inimesi on just nii õnnelikud, kui nad otsustavad olla:)

neljapäev, detsember 06, 2007

Finaal

Pole igikestvaid asju, olukordi ja suhteid.

Täna on „BUSSI” lõpupidu!

Homme kolib ta juba uute ja ehk veel paremate omanike juurde, et sõidutada järgmisi vallatuid reisijaid:) Kuna loodus tühja kohta ei salli, kolib peagi sisse asendusbuss või noh sedakorda pigem marsruuttakso mõõtudega tegelane:)

Olen asjade kulgemisega ääretult rahul! Täname kõiki bussijuhte, reisijaid ja muidu kaasaelajaid!

Kontrolör:)

teisipäev, detsember 04, 2007

Värvidesse valatud jazz

Täna siis algas järjekordne jazzkaar. Üks mu lemmiküritustest. Avapaugu andis Kaarli kiriku täismajale Lõuna-Aafrika grupp Ladysmith Black Mambazo. Kaheksa musta meest, palju energiat, mahedad hääled ja totaalselt tundmatu repertuaar.
See traditsioonidest inspireeritud vokaalansambel üllatas aga omal moel, sest muusika nautimiselt kiskus tähelepanu sootuks muu tegevus. Peaaegu kogu kontserdi ajal vaevasin ma oma pead küsimusega, kas tegemist on rahvatantsuansambliga Kurekell või meesansambliga, kellede jaoks laulmine põhieesmärk. Ja nagu mu kaaslane salamisi soovis, saime osa ka kauaoodatud breiktantsunumbritest:)
Ma saan aru, et tegemist on emotsionaalse ja traditsioone armastava rahvusega, kus rituaaltantsud on asendamatud aga siiski…No ok, oli huvitav küll, kuid ootasin enamat. Äkki on Incognito, Take 6, The Real Group, Omar jt lati liiga kõrgele pannud.
Vaatame, mis edasi jõulujazzi vallas juhtuma hakkab:)
Mõned stiilinäited muusikast ning jõu- ja ilunumbritest

esmaspäev, detsember 03, 2007

Kus küll selliseid toodetakse?


Teame-teame, et meestele meeldib vaadata. Neile meeldib vaadata telekat, naisi, spordivõistlusi, kiireid ja ilusaid autosid jne. Ka nõuded, mis nad elule esitavad, paseeruvad paljuski just sellel, mis teemad ja millised inimesed nende silma rõõmustaksid.

Aga oh seda üllatust – nädalavahetusel selgus, et ka naistele meeldib vaadata. Eriti Enrique Iglesiast, eriti veel lähedalt…:) Ma vaatasin igaks juhuks kohe 2 päeva jutti. Tegin ennast poole nooremaks ja julguse kasvades panin peakat esiritta. Eino ma tean küll, et minu eas naisterahvas võiks ennast tagasi hoida aga mis parata - ka mulle meeldib vaadata:) Ja kuigi photoshop on võimas relv ja teeb imet, siis tõepoolest ka 2 meetri kauguselt vaadates on ta kerge higikorra all sama ILUS, kui neil tuhandetel piltidel, mis temast tehtud!
Aga jah, tegelikult ma ju läksin ka muusika pärast, ausõna! Olen juba aastaid vahelduva eduga ta loomingul silma peal hoidnud. Paraku muusikalises mõttes ta liveesinejana mind ei veennud (eks George Michael on ka lati kõrgele ajanud). Seega oleks minu ja ilmselt ka ülejäänud 5000 naise poolest võinud ta vabalt ka lihtsalt niisama laval 2 tundi jutti seista. Hõbeniidiklubi oleks ka siis väga rahul olnud:)
Iseasi on muidugi ka see, kui paljud naised sellist meesiludust tegelikult oma diivaninurgal igapäevaselt näha tahaksid. Olen enam kui kindel, et Kurnikoval on paras väljakutse elada sellise mehe kõrval. Et siis jõudsime välja ikkagi selleni, et meile meeldib kuradima palju ja vahel ka lihtsalt niisama vaadata:)
Aga aitab nüüd sellest teismelise käitumisest. Sukeldun reaalsusesse ja naudin olemasolevaid haruldasi “vaatamisväärsusi”, mis ellu päikest pillavad:) Seda enam, et mulle ju ei meeldi saamatud mehed-eriti need kättesaamatud ja arusaamatud, kellede hulka ka latiinomees kuulub:)

Mhmmm, just wondering kas neljapäevane kohtumine Joe Cockeriga pakub kõrvale või silmale:))))))))))))))))

kolmapäev, november 28, 2007

teisipäev, november 27, 2007

Tõde või õigus või mõlemad?


Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt. Ärge eitage midagi täielikult. Kahelge ja otsige tõde. Olles leidnud hingerahu, tunnete ära ka tõe.

Sattusin eile Linnateatrisse. Põhimõtteliselt esimest korda elus (olin seni vaid korra teatri algusaastatel ühte etendust vaatamas käinud). Erilist muljet ma tookord endaga kaasa ei võtnud. Eile aga muutus kõik - sain osa minu jaoks selle aasta elavamast kultuurisündmusest. Ja uskuge, käidud ja nähtud on palju!
Vaatasin etendust "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." mis on Elmo Nüganeni instseneering A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" neljandast osast.

Tunnistan ausalt, et teatrisse minnes vedasin ma jalgu järgi. No ma lihtsalt polnud eile just kõige teravam pliiats karbis, olin unematile tublisti võlgu. Sisenedes aga vanalinna majadekompleksis asuvasse tavatu ruumiasetusega põrgulavale, haaras mind endaga mingi eriline lummus, mis kestis 4,5 tundi väldanud etenduse lõpuni. Isegi tooli maitset ei olnud lahkudes suus, pigem tungisid pisarad kurku.

Uskumatu, et üks mees on kunagi ammu kirja pannud nii tänapäevase versiooni armastusest, vihkamisest, valetamisest, aususest, pealiskaudsusest, tööst, rahast, elust ja surmast. Samas, mis siin imestada, inimestevahelised suhted ju ei muutu. Nüganen aga suudab läbi suurepärase lavastajatöö nii lihtsalt nii sügava sisuga hinge pugeda. Tõde on hall. Minu jutt pole äärmustest, vaid rõhuasetustest.

Teatrielamus saab tavaliselt alguse sisust ja lõpeb visuaalse poolega. Nagu öeldud, oli etendus pigem sünge kui lõõgastav, kuid siiski leidus selles teravat huumorit. Miks? Sest suhted ja nende klaarimine on vahel ikka kuradima kummaline. Eriti siis, kui antakse võimalus ennast ise kõrvalt näha - täpsemalt seda, milliseid lapsikuid trikke ja auklikke taktikaid me oma tahtmiste ja võitude nimel oleme valmis tegema ja kui lihtsalt ja omakasupüüdlikult me teisi jalge alla tallume ja miks mitte ka ühiskonnal üldisemalt naha üle kõrvade tõmbame. Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures sellepärast, mida meil pole ja millisesse valgusesse need puudujäägid meid teiste silmis tõstavad.
Kogu see etendus oli igas võtmes niivõrd stiilipuhas ja ajatu. Igal i-l oli täpp peal! Alates lavakujundusest, miimikast, kostüümidest, lõpetades muusikaga. Minu väljavalituks osutus Indreku karakter (lisaks super näitlejatöö Indrek Sammulilt), sest nii rahumeelseid ja mõistusega mõistlikke mehi leiab elunäitelavalt harva. Seda enam, et nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on pigem tugevate omadus. Loomulikult võtaks mütsi maha (kui mul see peas oleks) ka kõigi teiste karakterite osatäitmise eest. Pole mittekuimidagi ette heita.
Kojujõudes pühkisin “Tõde ja õigus” köidetelt tolmu. Võtan need ette esimesel vabal võimalusel, et lugeda nüüd juba sootuks uue pilgu ja tundega, sest kunagises kohustuslikus kirjanduses oli tookord liialt “kohustuse” maitse juures.
Hing oli rahutu veel jupp aega hiljemgi. Õnneks tõid südaöine merekohin ja randa loksuvad lained rahu tagasi.

Soovitan ja mitte soojalt, vaid suisa tuliselt!

reede, november 23, 2007

Kutse õhtusöögile:)


Mul süda soe, katan tunnete laua ja kutsun oma uue elu õhtusöögile. Kõrvale segan ühte klaasi kokku väga eriliseks kokteiliks naeru, rahulolu, rõõmu, kirgastumise, ootuse.
Omaks hüüan ainult seda, mis mu hinge puudutab…

Olen tänulik!
Naudin, ja südamest!

laupäev, november 17, 2007

Häda ajab härja kaevu. Kaevust väljasaamine on omaette häda.

Delfi majandusuudiste rubriik kirjutab, et sms-laene võtavad peamiselt tarbimisbuumist segi läinud pintsaklipslased ning Soomes tööl käivad ehitajad.
Mis on see, mis inimese nii kaugele viib, et sellisele provokatsioonile vabatahtlikult alluda. Njaa, kahju kohe sellistest, kes hiljem seda hapuks läinud suppi lürpima peavad. Aga selge see, et senikaua kuni parlament asjasse tõsiselt ei sekku ning sms-laenu propageeritakse reklaami läbi söögi alla ja söögi peale, on ka sihtgrupp olemas, kes info ja võimaluse kinni püüavad. Samas pole minu meelest haigemat Eesti reklaami, kui Tõnu Kilgasega"taevakingitus" ehk sms-laen.
Huvitav, huvitav, kuhu me selle suure essemmessimise tulemusel välja jõuame?!. Tulevikus näiteks SMS-laulatused? Pruut ja peigmees saadavad sms-i sisuga nimi-tühik-JAH lühinumbrile xxxx ning saavad vastuseks Palju õnne, peigmees võib pruuti suudelda. Kui aga vähemalt üks neist saadab eitava sõnumi, saabub mobiiliekraanile vastus - Te ei ole abielus, ei mingit suudlemist. Proovige teinekord uuesti:) Või SMS-lahutus?, kuigi vara jagamine 160 tähemärgi kaupa võib veidi tülikas olla:) Eriti kui on, mida jagada.

Tarbige mõistuse piires!

reede, november 16, 2007

Süda saavutab seda, mida intellekt eales ei suudaks


Olen tagasi!
Rõõmus, rahulolev, veidi väsinud aga õnnelik. Kõnnin 5 cm maast kõrgemal ja võin teisigi nakatada. Pole vähimatki tõendusmaterjali kinnitusele, et elu on tõsine.

Püstitasin väikeseid ja suuri eemärke. Üks nendest on eriti geniaalne , samas ka teostatav. Ei hakka seda siinkohal välja ütlema, vaid teen selle hoopis teoks:) Meie arvamused muutuvad, kuid veendumus nende õigsuses ei kao kuhugi.

Kuulake Mika plaati-niiiii hea!

Suunurkadest lukku kinni ei tõmba:)

esmaspäev, november 12, 2007

Elämä on laiffi:)


Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja – piisab vaid hingerahust, tasakaalust, armsatest inimestest ümber, väikestest hetkedest, mis toovad argipäeva päikest.
Olen positiivsete emotsioonide külge kinni liimitud! Seda superhead tunnet ma enam lahti ei lase, kuid jagama olen nõus:)

Tõmban mõneks ajaks juhtme seinast, et minna uusi eesmärke kinni püüdma. Lähen nii kaugele kui näen, ja kui olen kohale jõudnud, näen veel kaugemale…

Seniks aga jätkuvat päikest suunurkadesse!

Päevalugu: Everyday is like Sunday-Mr. Lawrence

neljapäev, november 08, 2007

Mida suurem on teadmiste meri, seda pikem teadmatuse rannajoon

Mul on tekkinud vahepeal paar küsimust, millele ise nagu hästi vastust ei leia. Seega uudishimutseks üheskoos:)

* Mida teeb kukk, kui kanu enam Tallegg-is pole?
* Mis on minul ühist Liibanoni, täpsemalt Beirutiga? Enda arust olen sellest maast sama kaugel, kui Eesti Austraaliast
* Millises hitivabrikus sünnivad Kanal 2 ilmabeibe Niki “hitid” ja miks mulle alati sellised totakad laulud kummitava jäävad?

Ja väike vana vahepala - http://www.esnips.com/doc/2c0f6660-b70f-47a9-9e27-083767ef94fa/EP%20Kanaliha

kolmapäev, november 07, 2007

Laulan ka siis, kui mu laul on lauldud:)

Täpselt aasta tagasi jalutasin ma hilisõhtuses Pariisis Champs-Elysées tuledesäras tänaval aurav teetass käes ja suhtlesin kõige targemaga:) Mõnus on vahel oma mõtetega üksi jääda, kasvõi siis, kui inimesed on vaevalt paari sentimeetri kaugusel. Ja veel mõnusam on teha elus otsuseid, mis pole publiku jaoks ehk kõige populaarsemad, kuid lõppkokkuvõttes osutuvad siiski tegija jaoks ainuõigeks.
Meeleheide, mis eelneb otsustavale läbimurdele, tõukab tegelikult inimesi tegutsema. Kui see etapp on läbitud järgneb hingerahu, tasakaal ja suunurgad kisuvad vägisi taeva poole:) Pole vaja kahetseda olukordi, mis panevad naeratama:)

esmaspäev, oktoober 29, 2007

Mõistukõne mõistjatele

Sel ajal, kui naistevahetuse saate asemel on toimunud maadevahetused, on ka üks inimene siin maamunal vahetanud senikehtivad mängureeglid sootuks uute vastu. Ta katsetab nõkse, mis pealtnäha toimivad ja lausa suurepäraselt, kuid vist vaid tema enda jaoks. Samas peabki ta hetkel midagi just iseenda jaoks tegema. Kõrvaltvaatajad on sellest silmnähtavalt häiritud ja ilmselt õigusega- midagi nii äärmuslikult egoistlikku ei ole see inimene mitte kunagi varem teinud.
Mis sel mängujuhil aga enesekaitseks öelda. Ehk vaid paluda mitte võtta situatsioone isiklikult ega püüda valesti mõista mängujuhi motiive, sest vaid kandja ise teab, kust king pigistab ja paraku mitte keegi teine.

Eelmisel nädalal suri järjekordne kaktus minu kollektsioonist. See on lugu, millel ei ole moraali.
Päikest suunurkadesse!

teisipäev, oktoober 23, 2007

Mul on vabandus, olen blond:)

Eino teada värk et talv või selle eelmäng tuleb alati ootamatult. Ja no tõesti, jõuad sa siin elus siis kõige jaoks alati varustatud olla. Mõned spetsiifilised pisiasjad ei jää lihtsalt meelde, enne kui hetk, mil neid vaja nina all.
Igatahes nii juhtuski, et ma juba teist hommikut järjest nuputasin, kuidas esimest jääkirmet akna pealt maha saada ja seda võimalikult kiiresti, koosolekuni oli jäänud mitte vähem ega rohkem, kui 15 minni. Klaasipuhurid undasid juba nagunii.
Eile tulid appi valged sõrmikud (mis hiljem värvi muutsid), täna leidsin kotist rohelise kammi (pangakaardiga ei raatsinud). Kah sobis, st. mõlemad olid küll suurepärased abivahendid aga siiski lihtsalt käepärased ja ilmselt ikka miskil muul otstarbel välja mõeldud, kui kraabitsa asendajad:) No mida iganes, asi sai aetud ja vaateväli puhtaks.
Täna marssisin oma blondi pea ja võrksukkadega uhkelt esimesest ettejuhtuvast autotarvete poest sisse ja kukkusin shoppama:) Võite arvata, mis pilguga need autosellid mind, kui mittepotentsiaalset klienti vaatasid, arvates et olen vist meeltesegaduses ära eksinud aga ei, mu soovid olid konkreetsed.
Vuristasin need soravalt ette:
1 kraabits,
1 lõhnakuusk (vanilje sorti, puhtalt spontaanne ost),
1 hari,
1 parkimiskell,
palun!
Arve oli kesine, eriti võrreldes kosmeetikatarvetega:) Müügimehed kihistasid naerda ja üks julgem võttis veel sõna kommentida, et talle meeldivad kindla eesmärgiga naised:) No Jumal temaga, mingit pulmapäeva ma igal juhul paika panema ei hakanud:)
Õnne võib mulle aga sellegipoolest soovida, homme tuleb ilus ja muretu hommik:)

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Elada võidu või omaviisi?

Selles on küsimus…Võidu ei viitsi, omamoodi on parem:)

Olen nüüd kriipsujuku! (kuradima õnnestunud foto minust:))

Objektiivsuse nõudmise tuhinas kriipsutan maha:
a) veresooni ummistavad mõtted
b) mõttetud kohustused, mille mittetegemisel mittemidagi ei muutu
c) soojad ilmad
d) liigse magusasöömise
e) katteta lubadused
f) apaatsuse
g) jutumehed/naised
h) üleliigsed pingutused saavutamaks eesmärki
i) peamurdmised tühistel teemadel a la mida teha 31. detsembril, mis homme selga panna?
j) jne, jne…

Igatahes ei pea ma kellelegi ega mingil moel oma elu ja tegemisi õigustama, sest armastada tähendab ju olla kasulik iseendale.

teisipäev, oktoober 16, 2007

Just do it!

Päevatarkused meesooesindajalt:
1. Vabane maistest muredest ja valitse lollide üle ja kui kahte korraga ei saa, siis tee nii, et pugejatest aru saamiseks, proovi vahel ise pugeda.

2. Inimene usub seda, mida ta näeb ja kuuleb. Mida ei näe ja kuule, seda ei ole ja puudub ka alus fantaasiateks (mida naised valdavalt armastavad praktiseerida). Tuleb luua vankumatu imago, et lihtsam oleks omi asju ajada, imago muutus on raske protsess ja ülimalt nõudlik tuleb olla iseenda suhtes. Oled noor ehk siis, elu õpetab. Keegi ei sünni ilma targana
Gerli says: Noor ollakse niikaua, kuni suudetakse veel õppida, uusi harjumusi omandada ja vasturääkimist taluda.

3. Hoidu uljaspäisusest ja pidevatest probleemidest, mis sind jälitavad. Rohkem respekti, et elus liigset stressi ära hoida. Stress sööb sind aeglaselt aga visalt. Vaja on sellest õigel hetkel aru saada ning iseenda suhtes vastutustundlikult käituda. Seetõttu pead täpselt teadma, mida sa tahad ja paha poleks ka plaan, mille järgi orienteerud. See on nagu äris - pikemajalisem strateegia devalveerib ajutisi raskusi.
Gerli says: Ma tean, mida ma tahan aga visioonist teostuseni läheb aega, mõnel juhul ka teisi abilisi ja palju kannatust, vahel mu kannatus katkeb.

4. Plaan peab olema reaalne. Ebareaalne plaan viib pankrotti. Strateegiaid võib olla ka mitu. Siis on vaja see korralikult läbi mõelda ja selle järgi käituda. Kui antud plaan ei ole toonud tulemusi siis tuleb analüüsida vigu (adekvaatselt ja objektiivselt) ning seejärel teha kas uus plaan või muuta olemasolevat pisut. Tihti on meil plaan seatud valedel alustel ja kui vundament on nõrk siis ükskord kukub maja kokku või vajub viltu. Viltuses majas võib ka elulõpuni elada aga see ei ole normaalne. Parem on ikka kindel vundament. Siis saab hiljem kasvõi terve maja pealt ümber vahetada.
Gerli says: Reaalne plaan on olemas aga vahel jumpsib kompass.

5. Ära venita! Venitamine on reeglina negatiivse otsuse edasilükkamine või siis oodatakse mingit imet, mida reeglina ei juhtu. Ole konkreetne ning sea tõrkuv pool valiku ette. Seda saad teha juhul, kui sul on olemas alternaativne või uus plaan. Status quo ei sobi ja vajad mingit signaali, vahet pole kas neg. või pos.-t. Kõige hullem olukord on määramatus. Inimesega, kes ei suuda otsustada, on ennast ohtlik siduda nii äris, kui elus. Inimene ei tohi olla tarretis. Usaldus, konkreetsus ja lihtsus on hea koostöö märksõnad. Kui alustatakse teiselt aluselt siis juhtub see mida ma nimetasin nõrga vundamendi efektiks
Gerli says: juhti poole pealt ju ei vahetata aga jutus on pointi. Tugevaks ja nõrgaks olemised vahelduvad nagu Eestimaa ilm.
Mees: Naistele on see lubatud. Kusjuures see, et tugevad ja nõrgad küljed vahelduvad on naiselik. Naised jäävad naisteks, see on ju loomulik.

6. Mõtle asjad läbi ja räägi. Anna alati ka mõtlemisaega. Ja kui tahad midagi muud siis tuleb seda teha tsiviliseeritult, et saaksid selle tunde mida otsid, et koostöö sujuks. Lõpuks on sul olemas faktid ehk reaalsus millest pead lähtuma.

7. Ja veel, moto - ära usalda oma valikutes kedagi peale iseenda. Info on astmeline. Kui teavet omab 1 inimene siis astenda kui palju tahad, vastus on ikka 1, kui teavet omavad 2 inimest siis väiksem väärtus on 2 aga see võib vabalt olla ka 8 või 16.

8. Lõpetuseks äripäeva uudis: Viktor Kaasik: põhjuseta kahtlustamine ruineerib inimese äri ja elu. Kaasik vist ei tea, et põhjuseta ei kahtlusta keegi kunagi. Kahtlemise võib põhjustada hoopis mingi muu 'case' ja lõppkokkuvõttes, tee mis tahad (kas või mingi altruistlik tegu), oled ikkagi kahtlane.
Aitäh Sulle elufilosoof!

esmaspäev, oktoober 15, 2007

Ükskõiksus on mu nimi

Ma olen täna täiesti apaatne, mul on ükskõik kõigest ja kõigist, tahaks vaid panna maski pähe ja peitu pugeda.
Vaatan klaasistunud pilgul aknale sabistavat vihma, kuulan muusikat ja olen pelgalt usin töömesilane. Muus osas ärge minult hetkel eriti tähelepanu oodake, eks.

Ei, ei, mul ei ole midagi viga, pole põrmugi paha tuju või blue monday, pole ka veresooni ummistavaid mõtteid ja maailmaga riius olemist. Lihtsalt alati ei jõua kogu aeg "olla" ja endast anda.

Päevalugu: Jaan Tätte-Ilus hetk

esmaspäev, oktoober 08, 2007

There´s always hope!


Üks väga-väga kallis, uskumatult hea ja hoolitsev inimene andis täna loa tsiteerida kirja pandud sõnu, millest on maailmal palju õppida, k.a tal endal...Nii, et sõbrake hope and don´t drop it!

Ära mõõda oma elu saavutustega, väikeste või suurtega,
mis ääristavad käidud teed….
Selle asemel ärka ja ole tänulik kõige selle eest,
mida leiad oma raja äärest.
Naudi lilli, mis kasvavad seal sinu meeleheaks.
Häälesta end päikesetõusule, väikestele lastele,
naerule, vihmale, lindudele.
Võta see kõik vastu….
Ei ole teed õnnele, õnn ongi tee!!

Seened ja kultuur

Just, just, mitte sada ja seened, vaid seened ja kultuur on viimaste nädalate märksõnadeks. Ühesõnaga on ohtralt kultuuri tarbitud (teater-kontsert) ja metsas seeni kokkukühveldatud, mille tulemuseks 16 purki seeni, mis ootab talvel nosimist:).
Nii, et hakkab juba sinna kanti kiskuma, nagu oleksin salamisi ennast konkreetsesse teatrisse sisse kirjutanud ja ka metsloomad võivad ilmselt minuga oma territooriumil arvestada:)

Igatahes on mõlemad tegevused minu jaoks äärmiselt nauditavad, eriti siis, kui peas on nii palju mõtteid, et kael ei jõua ära kanda.

neljapäev, oktoober 04, 2007

Kahvatu hommikuvalgus ja sõbrateretus

Julgust öelda ja olla-seda on vaja. Kallistada kasvõi kaugeltki, kui hetkel lähedalt ei saa.
Igaühega see ei õnnestu, kuid mõnega siiski, sest meil on ühised mõtted...

Olen õnnelik, sest minu ümber on inimesi, kes sekundiga naeratuse näole meelitavad ja ilma igasuguse tagamõtteta siiralt ja südamest mind hoolivusega üle puistavad.

kolmapäev, oktoober 03, 2007

Take it or leave it!


Einoh hea, et selles rikutud maailmas veel ikka ausaid inimesi leidub, kes oma müügitehingu eos juba ülesse tunnistavad, et plaan on lihtne-kliente kottida!
Kottimine võib kliendi soovil toimuda ka kodus, tuleb vaid esitada tellimus märgusõnaga koju-vedu:)

teisipäev, oktoober 02, 2007

Kus on, sinna tuleb juurde;)



Minu seenelkäimised ja väljas toimunud kliendiüritused päädisid lõpuks kõrge palaviku, koleda nohu ja halva enesetundega. Peale nädalast vindumist sai haigus võitu ja lukustas mind koduseinte vahele. Nagu me kõik teame, pole haige olla sugugi tore ja asi on kaugel sanatooriumipaketist aga ükskord oli ka natuke teistmoodi kogemus ja tagant järgi meenutades päris naljakas:)
Nimelt jäi kolm aastat tagasi sõbranna Merle vasakpoolsesse kopsupõletikku. Kuna ta elas üksinda ning kodu oli metsade/mägede taga ja kõrge palavik juba oma töö teinud, tuli appi päästemeeskond „Gerli”, kes soovis olukorda Merle jaoks võimalikult kasulikult lahendada:) Ka mina elasin sel eluetapil üksinda (st luba küsima ei pidanud;)) ning pakkusin Merlele võimalust end minu juurde nii kauaks sisse seada, et saaksin haige lapse eest hoolitseda. Mõeldud-tehtud pakkisime Merle kompsud ning kimasime linna minu juurde. Tohterdusprotseduurid said kena hoo sisse ning patsient tundus vaatamata kõrgele palavikule ja kohutavale köhale, siiski lahendusega rahul olevat.
Kolm päeva hiljem jätsin „haige lapse” üksi koju ja läksin sõbraga African Kitchen´isse õhtusöögile. Kõik oli alguses tip-top, kuid soolaseringi järel hakkasin järsku köhima ning paari tunni möödudes tundus aina enam, et see ei saa olla tingitud ometigi vürtsikatest toitudest. Järgmiseks päevaks olin kuum tüdruk:)-kraadiklaas näitas üle 40 palavikku ja köhavabasid hetki võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Röntgenpildid tunnistasid ka minul kopsupõletiku ja kui juba solidaarne ühe hea sõbra vastu olla ning koos temaga haigeks jääda, siis ikka võrdväärselt, st et ka minu haigus oli justnimelt vasakusse kopsu pugenud. Merle arstitädi muidugi tunnistas hiljem, et tegemist on viirusliku kopsupõletikuga ning haigus äärmiselt nakkav. Selleks ajaks oli juba hilja midagi muuta või ümber mängida.
Nii me istusimegi kolm nädalat kahekesi minu juures vangis ja põdesime oma vasakpoolseid kopsupõletikke:) Seltsis oli loomulikult segasem aga nii pika aja peale sai meiesugustel kopp ette ning igatsus seltsiellu naasta oli meeletu, seda enam, et näost näkku suhtlemisring piirdus vaid meie kahega ja aeg ajalt valgetes kitlites nähtud arstidega. Ka toidukotid jäeti viirusehirmus olevate sõprade poolt ukse taha.
Elasime tol ajal sootuks teises elurütmis- ajaarvamine oli sassis (polnud mingi probleem öösel kooki küpsetada või kell kaks päeval „tere hommikust” öelda), kõik jutud sai räägitud (uute tekkimiseks polnud ju soodsat kasvupinda), telekast hakkasid saated juba kolmandale ringile minema (nädal veel ja ilmselt oleks meeletesegadusest teleturust kaupa tellima hakanud) Nii see haigus siis kulges, kuni lõpuks õigel ajal taandus ja lubas särada EMT-i jõulupeol:)

Hea on selle asja juures see fakt, et Merle on endiselt minu sõbrannade koorekihis ning pikk haigus ja 24 h koosveedetud tunnid ei suutnud seda muuta:)


Ok põen nüüd edasi ja loodan, et vähemalt kaabli kaudu ma kedagi ei nakata:)

pühapäev, september 23, 2007

Lõikusaeg


Suvi oli iseolemise peig,
mõtiskluste ämm,
vabaduste äi
ja
naudingute pruut

On aeg avada uks sügisele...

laupäev, september 22, 2007

It´s an ordinary world

Sa ära usu mind - ma mängin, mängin, mängin...
Nii tõsiselt kui üldse saab.
Mu leebes pilgus peidab ennast saatan ja iga sõna,
mis ma ütlen, valetab.
Ah miks, ah milleks? Küsid, küsid, küsid...
Ehk vastaksingi, aga ma ei tea.
Ehk armastan end liialt, ehk vaid nõnda püsti püsin...
kuid usu mind, ma hinges olen hea.
Ma lihtsalt ei suuda uskuda, kui kummaline on vahel maailm - nii nurgeline, tahumatu, tabamatu, kaugel sellest, mis ta olema peaks - st. ümmargune, selgepiiriline, selline mis seob endas üheaegselt nii jõudu kui ka tasakaalu...
Ja kuigi olen ma seda maailma varem korduvalt näinud, suudan ikkagi vahel üllatuda nii teistes, kui iseendas... Miks me käitume nii, nagu me käitume.

kolmapäev, september 19, 2007

Mõnus, magus, meelas...


Kuulutus, kuulutus! - seoses kaasneva sügisega, tuleb avada juba sel reedel uks pealinna seltsiellu (lõpuks!!!), pühkida tolm tantsukingadelt ja käivitada puusanõksud.
Eino ma tean küll, et olen viimasel aastal kodukana mänginud ja ööklubis hulkumiste asemel eelistanud (ilmselt teen seda ka edaspidi) kvaliteetaega sootuks muude tegevustega aga ma ei saa ju ometigi puududa nii tähtsalt ürituselt, nagu HED KANDI. Nämmmmm... Can't wait!
Nii, et see pole mingi ülestõus-mäss kaotatud aja suhtes, küll ma pärast poen urgu tagasi aga kui on eriti äge ja ööelu jälle meeldima hakkab, eks siis mängin asjad ümber:)
Igatahes see üleskutse on siiras soovitus house muusika sõpradele, et tõelisest musanaudingust osa saada. Mõnus, magus, meelas...
Stardime reedel Club Privés! Oo yes, klubid on ju nüüd ka suitsuvabad:) Erilahe!

Be there!

See you!

reede, september 14, 2007

If I could, then I would

Kui mu elustiil oleks teistsugune, kui mu elukoht oleks tiba looduslikumas keskkonnas, kui mu töö oleks igav ja paigalistuv, kui mul oleksid lapsed, kui päevas oleks rohkem kui 24 h, kui... jne jne...
... siis tahaksin ma kooselu just ühega neist tegelastest juuresolevalt pildilt. Minu lemmikud! See oleks siiras ja vahetu suhtlemine, tingimusteta sõprus ja armastus.
Aga ma ju tean väga hästi, mida tähendab 10 aastat musta samasuguse nuntsikuga kooselu-lisaks tohutule rõõmule ka hunnik süümepiinu, kui kallis sõber koju ootab (ootaja aeg on teatavasti pikk), aga minul ajab üsk asi teist taga ning toimub pidev võitlus oma ego/toimetustega versus süümepiinadega. St. põhjuseid on vist piisavalt selleks, et loobuda valgest karvakerast ja olla ka niisama õnnelik.
Lohutuseks vaid niipalju, et õnnelik inimene pidavat olema see, kes läheb rõõmuga tööle ja tuleb rõõmuga koju. Ehk siis mina, ja ma olen õnnelik ja liiga ego ning jätan ennast toredast koerapakkumisest kõrvale. Päikese tirisid need pildid välja sellegipoolest.
Oeh...

reede, september 07, 2007

Nõuanne meestele


Abiks otsustusvõimetutele meestele

Küsimus: Kuidas teha vahet õigel ja valel naisel?

Vastus: Valel on lühikesed jalad:)
Life is SIMPEL!

neljapäev, september 06, 2007

It's personal, Myself and I


Päevalugu: Fergie "Big girls don´t cry"
http://www.youtube.com/watch?v=YnbBVWDtYm0

I hope you know, I hope you know...
its time for me to go home
It´s getting late, dark outside
I need to be with myself instead of calamity
Peace, Serenity
IT´S TIME TO BE A BIG GIRL NOW
AND BIG GIRLS DON´T CRY...

kolmapäev, september 05, 2007

Kõik, kõik...


... on uus septembrikuus

Päevalugu: Maarja "Homme"



Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.

Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu, kuid ometi...

Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.

pühapäev, september 02, 2007

Kõrged nõudmised

Aru ma ei saa, kus kuradi kohas toodetakse selliseid rahulolematuid lapsevanemaid, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul ei ole (pean silmas oma lastega ja nende tegemistega) ja seda kõval häälel ka kogu maailmale kuulutavad. Eilses tennisetrennis pidin ma koos mängupartneriga terve tunni jooksul osa saama kahe noore ema kaagutamisest oma laste pihta. Üle halli, kõval häälel. Sry vaan, aga kas see „tausatakära” on kaupan pääle ja hinna sees? Ma küll ei mäleta, et oleksime sellist lisateenust adminnilt palunud.
No igatahes mängisid kõrvalplatsil paarismängu meie meelest väga osavad ja lootustandvad väiksed tennisesõbrad. Samal ajal kommentisid nende kõiketeadjad emad võsukeste tegevust rõdult. Need vaevu tennisereketist suuremad poisiklutid olid igati mängus sees-löögid kiired ja teravad, servid ilusad ja võitlusvaim hinges aga kanaemad ei saanud 5 minni ka vakka olla. Kogu aeg oli neil vaja targutada ja oma võsukesi „hellitada” sõnadega- „kas sa oled pime, et pallile pihta ei saa”, „no mida sa magad seal platsil”, „mis see pidi mingi serv olema vä”, „kui sa kohe normaalselt mängima ei hakka, siis tule parem ära sealt platsilt ja tennisel lõpp” Ja nii undasid nad pidevalt meil kõrva ääres. Kusjuures 2-3 korral jagus neil ka heldimust, et plaksutada võsukeste võetud punkti peale ja jagada kiitust stiilis „no lõpuks ka üks ilus löök!”, „näe, saad küll kui tahad!”.

Mida peab tundma see väikene inimene, kes püüab kõigest väest, kuid isegi pallile pihta saades, siiski ema heameelt ei teeni. Ma imestan nende püsivust. Kui minu ema oleks pidevalt niimoodi targutanud, kui ma titt olin -tee nii-tee naa-ära jama-mis sul viga-, siis oleks mul igasuguste hobide osas vaim raugenud ning oleksin boikoti teinud. Ma saan aru küll, et vanem on targem ja teadjam aga kas ikka niisuguste repliikidega pead sa oma last elus suunama, temas huvi tekitama ja talle selgeks tegema, kuidas hästi või kuidas halvasti. Kas tõesti on ühiskond lati nii kõrgele tõstnud, et juba väiksena pead sa tegutsema vaid täiuslikult ja arenguruumi polegi vaja, sünnid ja oledki kohe proff`?!.

Ja ärge tulge mulle ütlema, et mul pole lapsi ja ma ei tea millest ma räägin. Pekki, tean ikka küll! Olen väikeste inimestega nii palju kokku puutunud ja sama kehtib ka suurte inimeste kohta-meile ei meeldi kui meie kallal pidevalt tänitatakse, meid mõnitatakse ja negatiivsete „komplimentidega” üle puistatakse (enda arust õpetatakse). Me ootame hoopis suunamist ja heatahtlikku õpetamist, mis säilitaks huvi asja vastu ning laseks meil nautida õnnestumisi ja õppida ise oma möödalaskmistest.

reede, august 31, 2007

Armastusel kummalised teed

Tänahommikusel töötrajektooril kohtasin ma kahte inimest - kontvõõrad, lihtsad ja tavalised, kuid midagi selles kohtumises läks miskipärast hinge. Need olemuselt harjukeskmised mees ja naine, seisid keset tänavat, suurte kastanite all ja vaatasid teineteisega tõtt. Naise pilk oli nii andunult mehele suunatud, et raske oli seda endast andmise panust minusugusel võõral mitte märgata. Mehe ilmes oli aga midagi tuttavlikku - kergelt ebalev ning kimbatuses asjakohaste ja „õigete” vabanduste-hädavalede-lubaduste leidmisega. Olen sellise näoga isegi tõtt vaadanud.
Ma möödusin neist ning jätkasin teekonda. Mõni minut hiljem kostus tuulevaikse hommiku tõttu minu selja tagant lähenevaid samme ja mida lähemale need mulle tulid, seda enam lisandus kontsaklõbina helile nuuksumist…Ma tundsin, et miski nagu karjuks selle inimese hinges, kes minuga koos Tallinna tänavaid mõõdab. Pöörasin pilgu- mu selja taga lonkis pea norus seesama naine, kes hetk tagasi kastani all jäägitut armastust jagas. Seekord märkasin aga tema põselt allavoolavaid pisaraid. Olin täiesti segaduses, soovides lohutada, öelda midagi, mis tõstaks ta meeleolu ja kuivataks pisarad aga…olen ikkagi eestlane ja meil pole ju ometigi kombeks teiste haigeid suhteid klaarida ning ennast appi pakkuda hingepiinades võõrale. Nii ma läksingi edasi, sees õõnes ja abitu tunne ja tema jäi seisatades maha Jaani kiriku ukse ees. Veel viivuks ümber pöörates, nägin ma naist suurest ja võimsast kirikuuksest sisenemas. Ei teagi, kas see oli spontaanselt tehtud otsus abisaamiseks või kindel plaan. Mida iganes-loodan, et nüüd mõned tunnid hiljem on osakegi temale järelelohisenud elevandist maha jäänud.
Umbes sadakond meetrit eemal kohtusin ma juhuslikult ristmikul jälle selle „lubajamehega”. Jah, nüüd julgen juba vägagi valjult teda sellise nimega kutsuda. Kui ma ristmikunurgal ta kõrval seisatasin, valisid mehe näpud parasjagu mobiilinumbrit. Mõne sekundi pärast järgnes tekst, mis suunatud juba hoopis uutele jahimaadele „Kallis, vabanesin just ja olen su poole teel!” Figaromaailm!
Armastus on realistlik, armunud olek andub illusioonidele.
Miks nii…

esmaspäev, august 20, 2007

Lihtsuses peitub võlu

Võiks vist öelda, et ma kohati toitun kultuurist ja suve jooksul olen seda ka ohtralt tarbimas käinud aga siiski haigutab blogi kultuurirubriigi sissekannete osas rohkem kui kuu aega tühjus. Ja mis ma siin ikka pingutan, kui parasjagu vaimu peal pole:) Sellegipoolest on emotsioone ja üritusi olnud seinast seina, alates „Jumalaema kiriku kellamehest“ kuni eile õhtul Tartu laululaval toimunud suurejoonelise Broadway galani välja.

Mu vaikimisperiood lõppeb aga siin ja täna peale audiovisuaalse Leigo järvemuusika nautimist.


On enam kui selge, et kõik mida Leigol kuuled, kuulub kokku sellega, mida näed- tule, vee ja helide harmoonia.


Lisaks poputusprogrammile, mis mind Leigol ees ootas ja mida jagus tänu lahketele inimestele kuhjaga, oli niivõrd lõõgastav tegevus kogu selle maalilise kuppelmaastiku rüpes ning teistmoodi helide keskel inimesi jälgida. Igal neist on oma lugu, olemine ja tulemine…


Ühessõnaga, kes oli kohal see teab ja kes ei olnud, see võtku teadmiseks ja proovigu järgi. Midagi selles paigas ja kogu ürituses mõjus nii, et võttis aega, enne kui raatsisin uinuda ja sulgeda silmad toaaknast avaneva vaate ees küünaldesäras järvele.


Ilus… hingematvalt ilus!

reede, august 17, 2007

Ole tubli mu hiireke:)

Kulla Ivikene!
Kui me Võsu rannas suvepalavuses su minekuotsusele alla kirjutasime, siis ei teinud me seda päikesepistest tingituna, vaid teadsime, et see saab olema uus ja üllatusi täis peatükk sinu elus. Põhjust ei pea otsima kaugelt-me usume sinusse! Nii vähestel inimestel on jõudu minna sinna, kuhu süda kutsub.
Igatahes nagu kingitusel lubatud sai ja ka juuresolevalt pildilt näha võib, on 2057.a. juba osaliselt planeeritud:) We will be there! Pista siis ploomikook ahju;)

Lahe oled! Ja tea, et me jääme siia alles nii, et selles osas ei muutu mitte kui midagi:)
Ilusat uut algust Sulle ja väikesele Karlile!
Fänclub

esmaspäev, august 13, 2007

Ära anda elevant!

Kindlasti on peaaegu igaühel elus vähemal või rohkemal määral ette tulnud situatsioone, kus antakse endast 100% ja vastu saadakse kohati vaid miinimum. Võiks aga olla vähemalt 50/50. Ükskõik millise šablooni järgi sa neid andmisi-saamisi siis ka ei mõõdaks või kas need puudutavad suhteid tööl, kodus või puhkehetkel, on sellegipoolest ilgelt nõme endale ükshetk peeglist vastu vaadates tunnistada „Kle totu, sinu seljas lastakse liugu ning sa ise lased sellel kõigel sündida”. Njah, siiski pean vist seda aeg ajalt tunnistama ja olema enda vastu karm. Olen viimastel kuudel ühel teatud asjal liigagi üle pea lasknud kasvada, mille tulemusel elan umbrohu sees, vaateväli häiritud. Nüüd aga nõuan vikatit, trimmerit, muruniitjat, mida iganes, et rohtukasvanud rada puhtaks teha.
Põhjus on mu nina all ehk minus endas. Olen olnud liiga kaua liialt tolerantne ja salliv, teistega liigpalju arvestav, andnud endast ülearu ja tänaseks päevaks on tulemuseks see, et vean järgi elevanti, kes minust mingil kummalisel põhjusel ka lahti lasta ei taha. Ja, jah ma ei ole üdini ego, ega unusta ära ka neid väheseid või rohkemaid kasutegureid, mida ma tobujussiks olemise tulemusel saanud olen. Kuid see pole lahendus olukorrale, mis mind tegelikult häirib. See ei ole ka mingi silma kinnipigistamise koht. Kõik millest ma kasutegurit silmas pidades kinni olen hoidnud, on mu isu aina rohkem kasvatanud. Aga kõht on ikkagi tühi! Nii võikski minu käimasolevat projekti kohati iseloomustada lauseke: Aitan vanamutikese üle tee, lootes väikest tänugi kuulda aga ülla-ülla vanamutikene ei tahtnutki üle tee minna:) Tahad head, saad vastu pead!
Tark mees taskus ütleks muidugi kuldsed sõnad „lase asjadel omasoodu minna, küll aeg loksutab kõik vajaliku paika”. Aga kui ka see etapp on läbitud? Kui pole enam aega? Siis see tark mees ütleks ilmselt ka seda, et „vähem asjatuid pingutusi millegi nimel, mis ei sõltu vaid sinust”
Ja võib-olla tal oleks isegi õigus, sest tõsi ta ju on „life is what happens to you while you're busy making other plans“.

Aga...siiski... enough is enough!

kolmapäev, august 08, 2007

Hüüdja hääl kõrbes


Kohutavalt raske on, kui su hinges on suur soov kedagi väga konkreetset ja kallist inimest aidata, sest ta tõepoolest ka vajab sinu ja teiste abi aga…sa ulatad käe ja ta lükkab selle tagasi. Ta ei lase sind lähedale, ei luba seda teha, ei hooli teiste jõupingutustest. Tal on tähtsamatki teha- alla suruda oma nõrka iseloomu ja tunnistada ennast tugevaks, ise vaevu jalul seistes. Peituda maski taha, mida kannab juba kümneid aastaid.
Luba oma sünnipäeval teha oma elus muutus-lase ennast aidata, ära jää abituks kannatajaks!

Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees.
Mööda tube käid ja otsid rahu, tõelist rahu leiad üksnes eneses.
Kõik on liiga laokil, kogu maja, pole jõudu otsast alata.
Vist on veidi liiga palju vaja, seks et iseennast salata...

kolmapäev, august 01, 2007

Eelarvamuste purustamine

Kohtusin eile ühe imearmsa 3 aastase printsessiga, kelle muumivaimustus on nii suur, et perekond oli sunnitud tegema väikese tripi üle lahe peategelastele külla. Minu lihtlabasele pärimisele “kuidas meeldis?”, vastas see väike, kuid juba oma arvamust omav tüdrukuke ootamatult “Ei meeldinud! Muumid polnud üldse sellised nagu nad olema peavad ja paistavad, nad polnud päris, nagu telekas. Puhas pettus!” Põmm! Kohkusin selle väikese preili konkreetsusest ja tunnetasin neile väikestele silmadele otsa vaadates tõelist pettumust. Last ikka kõigega ei meelita ja haneks ei tõmba. Endalegi meenub lapsepõlve dilemma jõuluvanade suhtes, kui nägin teksapükste äärt mantli alt paistmas või viltu vajunud habeme kinnituskummi. Ja samas tahtsin ju siiralt seda kõike uskuda. Ka sellel väikesel Freial oli oma ettekujutus ja teadmine muumide välisest look´ist ja tõelisest olemusest. Paraku erines väljakujunenud muumi stereotüüp, mis senini jõudnud temani vaid telepildi ja raamatute kaudu, reaalsest muumitrollist. Päristutvusel purunes justkui kõik tuhandeks killuks. Aga mis saab siis, kui elus juhtub vastupidi ja eelarvamusi täis kujutelm võtab üle positiivsed toonid...;)
Ehk peaksime juba eos iga asja peale mõeldes korrutama vanarahva tarkust, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja õpetama seda põhimõtet ka järeltulijatele?!. Nii lihtsalt kujunevad ju täiskasvanute (eel)arvamused kellestki, millestki (sõltuvalt rassist, rahvusest, soost, majanduslikust olukorrast, välimusest). Fakte ja kontekste ei tunta ning visuaalne vaatlus ja klatsh süvendavad olukorda. Paraku on eelarvamusi aga palju keerulisem välja juurida ja kõik inimesed ei suuda ega viitsi selle nimel pingutada.
Igasugune tegevus eeldab teatud ettevalmistust, tööhüpoteesi püstitamist, tahet ning motivatsiooni. Kaugelt on alati justkui lihtsam järeldusi teha ja vaatlustulemustega leppida. Niisama eemalt piiludes, ei saa me aga kunagi sotti kellegi tegelikust minast. Ka kõige enesekindlama tüübi teine pool võib peita endas nõrkusi ning kõige rikkama ja ilusama naise/mehe vasakul kehapoolel tuksub süda. Mõtleme ju sageli, et intelligent suhtleb ikka omasugustega, ilusad hoiavad kokku ja rikkal on vaid teise rikkuriga ühiseid teemasid. Tõsi ta ju on, et suur kihistumine ühiskonnas läbi väljakujunenud stereotüüpide hindab rikkaid, ilusaid ja tarku veidi üle ning teisi inimesi veidi alla. Samas ei maksaks neid eelarvamusi kilbile tõsta, eesmärk on ju huvi korral ikkagi subjektiivsema pildi saamine, või kuidas?!.
Kuna enamustel inimestel ei ole siiski ükskõik mida maailm nendest arvab, kaasa arvatud minul, siis on ääretult armas, kui keegi täiesti ootamatult, siiralt ja ise samal ajal piinlikustki tundes ütleb, et eksis ja mõtles ühiskonnas väljakujunenud mõttelaadi. Ta justkui vaatas sind, kuid vaatas samal ajal ka sinust mööda, tehes järeldusi stereotüüpselt platvormilt.
Nii hea tunne on loobuda üleolekuillusioonist, võtta seljast soomusrüü ning laotada oma olemus hõbekandikule…Tunda vabanemisetunnet!

teisipäev, juuli 24, 2007

Meeste kiiksud:)

Kui me hiljuti Saarde sõitsime võtsid (nalja)mehed ette huvitava lektüüri (loe: meeste öökapiraamatu) “How to pick up a beautiful women?” (in nightclubs or any other place: secrets every man should know). Ühelt poolt täitsa kummaline, et sellised raamatud olemas on, teisalt oleks ilmselt hädavajalik mõnele saamatule tegelasele see pihku pista:)
Kui üks mees seda teistele ette lugema hakkas, olime me kõik naerust kõveras- kas tõepoolest nii õpetataksegi meestele kauneid filmitrikke või tüüplauseid, millega naisolevusi enda paati meelitada?!. A la tule ma näitan sulle ühte maali seal üleval toas või ma võtan sind ainult kaissu, ausõna (aukudega ausõna) või, et sa oled nii ilus ja sul on imelised juuksed (lause suunatud peaaegu kiilakale). 21. sajandil võiks ikka originaalsemalt ja mitte nii läbipaistvalt esineda:) Igatahes mida lehekülg edasi, seda naljakamaks läks ja tekkisid tulihingelised diskussioonid meeste-naiste vahel. Pärle elusituatsioonidest tuli mitmest väitlejatevõistkonnast korraga. Mängisime elavalt läbi variandid, mis tutvumis- ja kohtamisperioodil ette võivad tulla. Kohati tundus, et vist kõik aadamapojad siin maamunal on selle lektüüri aabitsa asemel omal ajal korralikult läbi töötanud ja kõiki naisi on selliste tüüprepliikidega meelitada püütud:)

Mees: “Can I buy you a drink? pidavat raamatu järgi olema muideks levinum ja samas parim viis skoorimiseks. Naise tüüpvastus meeldiva mehe puhul on ilmselt jaatav. Aga mis saab siis, kui naine ei joo alkoholi, või pole tal hetkel isu selle järele aga kutt meeldib sellegipoolest? Kulla mehed, varuge tagavaraküsimus, sest kunagi ei tea millise kännu taha jutt takerduda võib. Ühesõnaga keep up the good work, kui näete, et naine teie silmadesse juba ära uppus:) Ma isegi oleks kunagi ühest heast lotovõidust selle totaka repliigi pärast äärepealt ilma jäänud, sest alkoisu polnud aga mees oli sellegipoolest kaunis kui pühademuna. Veel koomilisem on variant: “Kas tantsime ka algatuseks?”-daah, mille algatuseks, misasja?!. Näita päevaprogrammi, eks ma siis õunte pealt vaatan:)

Aga mitte ainult sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida, vaid levinumatest kiiksudest, mis naistele välja paistavad. Seda enam, et äsjalõpetatud telefonikõne ühe laheda vallalise mehega sundis meid humoorikatele lugudele tagasi vaatama. Tundub, et ka meestemaailm on aegajalt hädas põmmpeadest naistega, kelle otsustusvõime on samal tasemel ristmikul seisva lambaga:)

Kindlasti minu ööklubi kogemuse pärliks jääb vene aksendiga ääääärimehelt öeldud lööklause: „I’m a businessman from New York!“ Minu ülbe ja napp vastuküsimus „So?“ pani teda piinlikust tundma ja oma tagumikku minu kõrval olevalt toolilt kibekähku edasi nihutama. Juba 3 minuti pärast astus ta järgmise naisega samasugusesse vestlusringi. Huvitav mitu korda see ajukääbikust businessman oma õhturepliiki ketrama pidi, enne kui keegi naiivne kaunitar motiveeritud sai ning teda uskuma jäi, dollarimärgid silmade ees virvendamas:) Way too far käitumine ütleks selle peale. Kuid jutumehi liigub alati ringi. Minu silmis on nende võimalus skoorida suurem ilmselt kõigesööjate naiste seas, kelle jaoks on kvaliteedist olulisem kvantiteet. Aga nagu üks elukogenud meesolevus aastaid tagasi oma kuldsed sõnad ütles, tulevad tõelised ….neeedsammusedki mehed ikka vaikselt ja viisakalt nurgast:)
Meenus veel üks originaalküsimus bon-bon‘i aegadest. Teate ju küll, et aeg ajalt tekib kohutav söögiisu keset pidu ning ka silme ette kujutletav hamburger maitseks sel puhul nagu gurmaanide õhtusöök. Igatahes vahetult peale seda, kui me oma kolmese naistepundiga suurest näljast hamburgeri mõtteid mõlgutasime, ilmusid me ette kolm pealtnäha täitsa kobedat vibukütti lausega: „Naised, k..i või hamburgeri?" Vabandust minu otsekohene väljendusviis avalikus internetiportaalis aga nii see tõesti oli:) Niisuguse küsimuse peale ei saa ka kõige kõrgim naine vihastada, vaid pigem naerust nõrkeda, seda enam kui meil tõepoolest oli peale pikka peorallit kohutav rämpstoidu isu:)
Njaa, mehed ja naised on vahel ikka niivõrd erinevad oma seisukohtadelt (samas ühe eesmärgi-„õnnelik elu“ peal väljas), et tekib küsimus, kuidas me üldse koos eksisteerida saame:) Kas tõesti vaid selleks, et käsi peseb kätt? Igatahes pole mulle veel seni ühe tehtega ette keeranud, et mis värk seal meeste peas ja hinges ikkagi toimub, kui naine neid oma täiuslikkusega jalust lööb. Seega asi tahab väljaelamist-selgekstegemist:)
No näiteks mille kuradima pärast mehed kõiki harjukeskmisest kenamaid naisi lausega „kle kuidas sinusugune kena naine ikka üksinda on ja meest pole?“ üle puistavad. Võiks ju siis vastu küsida sama: „kuda-kuda endal, homo oled vä?“ Seega pliis-pliis vältige palun selliseid repliike, sest see kõlab naiste kõrvus sama hullult, kui teie jaoks mõte soojast õlust külmas saunas.

Teine väga levinud haigus on unustada ära oma naise ja/või laste olemasolu ning esitleda ennast kuude kaupa saadaval oleva mehena. Saadaval ja saadaval on vahe! Eks siin ole küsimus ka orki kukkunud naise heas ninas ja elukogemuses, kuid siiski mulle tundub et sellise tegevusega mehed justkui ise tulistaksid endale väheke jalga:) Commoon, elame ju konnatiigis ja ka kõige kiivamalt hoitud saladused tulevad hiljem välja (valevorstide jaoks äärmiselt piinlikult). Olen ka ise omal ajal mõnda sellist lähedalt näinud ja siiani ei mõista vabanduse „ma kartsin sind kaotada“ sisu. Ega ma arvagi, et kõik kaardid peab koheselt lauale laduma, nii jääks ära kogu mänguilu ja avastamisrõõm. Samas kui ikka mees ise väga konkreetsete sellelaadsete küsimustega naisele sisse sõidab ja naine ka vastu küsib, oleks vist viisakas oma lisadest rääkida või mis?!. Ega me teiega kohe pulmapäeva paika taha panna:) Teadja naine saab siis ise otsustada, kas olla kättesaamatute meeste magnet ja kompenseerida teiste naiste puudujääke või leida tõsiselt võetav meessoo esindaja".

Levinud kiiksuna mainiks ära veel varunaise haiguse. On mehi, kes iga hinna eest peavad soetama endale ka varunaise pärisnaise või levinud slogani "lõpetamata suhte" kõrvale. Ja seda selleks, kui oma naine out of order on või koos on elatud mingi aeg ja peale tuleb räme rutiin. On ka selliseid, kes isegi kooseluperioodi ei jõua ära oodata, vaid vajavad juba eos vaheldust. Nii need varunaise pidajad siis sipsivad siin ja seal ning meenutavad kitse kahe heinakuhja vahel. Neid tunneb ära selle järgi, et peamiselt nad halisevad, kui halvasti neil kõik kodus on ning hiilivad varunaistega mööda seinaääri, sest vahelejäämise hirm on sama talumatu, kui pärisnaise näägutamine. Ja kui sa neilt niutsuvatelt tegelastelt siis otse küsida julged, et mida kuradit ta oma kodurahu parandamise või isikliku väärikuse säilimise nimel teinud on, järgneb sellele pikk vaikus, mille lõpetab vaid boksiroundis nurka surutud mehe MÖH!. Seega soovitan soojalt oma nutulaulu mitte varunaise õlal nutta, vaid tegutseda kodus asjade paremaks muutmise nimel, märgata seda varblast, mis juba peos on või siis klaarida oma haige suhe ära, põletada sillad ning astuda julgelt uue ja ehk veel parema tuleviku suunas.

Aga selleks, et kogu meessugu mind nende arvustuste järel nüüd vihkama ei hakkaks, ütlen ma ausalt, et tänane sissekanne on lihtsalt meestest and that’s it. Don‘t take it personal! Ma ei väidagi, et kõik mehed ühe vitsaga löödud on ja kõik naised inglitena maamunal ringi hõljuvad. Luban, et järgmisel korral saab läbi dr Gerli silmade kuulda paljastusi ka mitte nii täiuslike eevade kohta:)

esmaspäev, juuli 16, 2007

7 kiiksu


Läbi mitmete blogide on minuni jõudnud üleskutse osaleda aktsioonis-„Minu 7 kiiksu” ehk siis ülesse märkida naljakaid ja kummalisi tegevusi, harjumusi, kombeid ja hirme, mis mind iseloomustavad. Olen lugenud päris mitme blogikirjutaja ülestunnistusi ning saanud inspiratsiooni ka ise peeglisse vaadata ja oma kiiksud kirja panna. Kuigi ma ei väsi kordamast, et ma tahaksin olla kasvõi üks päev tavaline inimene, nii raske on olla täiuslik:)
Minu kiiksud: (osa neist ehk mõnele tegelasele teada)
gerli@klaustrofoobik
See õudus jälitab mind juba lapsepõlvest. Ma nimelt kardan kinni jääda lifti või avalikku tualetti (just need kaks kohta ning just sellised WC-d, millel pole all ja üleval lahtist ava, kust hädaolukorras põgeneda või toidupakke kätte saada). By the way, ma pole iialgi kumbagi kohta kinni jäänud ja ma sõidan juba 5-ndat aastat järjest oma kodumajas olude sunnil ka liftiga:) Lisaks olen ma ületanud iseennast liftisõiduga teletorni tippu ning külastanud ka Eiffelit. No see fakt, et ma oma kaaslasel suurest hirmust tingituna mööda taginööpe ülesse tahtsin ronida, pole vist siinkohal oluline:) I did it anyway!
gerli@paarisarvud
Mulle meeldivad paarisarvud. Mulle meeldib kui autoraadio või teleka või mille iganes volüüminupp näitab paarisarvu. Volüüm 4 sobib, volüüm 5-e keeran 4-ks või 6-ks. Panimõmm?!.
gerli@viisakus
Ma uinun alati sõnadega „Head ööd!”. Vahet pole kas toas on inimesi kaks, kolm või terve klassitäis, need sõnad ütlen ma alati enne, kui silmad sulen, ka siis kui teised toas on juba magama jäänud. Peale seda on kuidagi rahu hinges:)
gerli@pesufetish
* Ma tahan vahetpidamata käsi pesta. Iga väikese liigutuse või tegevuse järgi, haaran ma seebi ja vee järele, et käed mõnusalt puhtaks sulistada.
* Samuti ei suuda ma kunagi keerata veekraani kinni hambapesu ajal. Jah ma isegi mõtlen neil hetkedel vahel kõrbeelanike peale aga harjumusel on suur jõud. Häbi mul olgu ja saba mul tulgu aga vesi tõepoolest jookseb 2 minuti jooksul pidevalt. On olukordi kus mind distsiplineeritakse ja kui tegemist on kaevuveega, siis ma niisama ikka vett harjamise ajal kopsikust maha ei kalla:)
*Ma ei söö ühtegi puuvilja, köögivilja ega juurvilja (v.a oma koduaiast või ise korjatud) ilma pesemata. Ma pesen kõike, ka banaane, salatilehti, mustikaid ja seeni. Kui mõni mutike turul lahkelt palub oma toodangut maitsta, siis ma ostan pigem põrsa kotis, kui haukan pesemata viinamarju. Öäk! Kusjuures, mul pole iial mingeid kõhuhädasid sellega seoses olnud, ennetada on lihtsalt tore:)
gerli@näppimine
Mulle ei meeldi kui keegi mu naba katsub või pikki küüsi näppida tahab. Fui, nii kummaline tunne.
gerli@hirmud
* Ma kardan paaniliselt hiiri (ka muid närilisi), tuvisid ja varblaseid. Nad on vastikud, lendavad nii lähedalt või närivad kõik katki, kellel seda jama vaja on. Ja mind ei huvita lause „nad ei tee ju midagi ja kardavad pigem mind, ei huvita ja kõik!” Nagu juuresolevalt pildilt näha, võitlen ma oma hirmudega aeg ajalt:)
* Ja mulle ei meeldi jalad teki alt väljas magada, sest keegi võib naksata:) Ma ei tea kohe nimesid nimetada, aga keegi ikka võib ja igaks juhuks tuleb valvel olla:)
gerli@nägudemälu
Mul on täiuslik nägude mälu väikese miinusega:) Hea pool on see, et pole tähtis kas ma inimest tean või tunnen, praktiliselt kõik varemnähtud näojooned talletan ma oma mälu kõvakettale. Miinuseks on see, et kui neid inimesi jälle näen, tekib tunne, et kust ma neid tean, kas ma peaksin teretama. Selle kõigega on kaasnenud nii mõnigi naljakas lugu.

Aga muidu olen ma täiesti normaalne, ausõna:)! Noh andke aga tulla ja paljastage ennast, oleks lahe lugeda.

kolmapäev, juuli 11, 2007

Enese aitamine läbi teiste


Ainuüksi ühe inimese seisundi järgi saab hinnata, kui terve või haige on Eesti ühiskond. Abivajav inimene on nagu katki läinud nukk, kes antakse teenindusmajas meistri kätte, et see parandaks objekti ja annaks siis tellijale kasutamiseks tagasi. Kui inimest abistavas tegevuses ei ole häid tulemusi, alustab meedia lahingutegevust või ajujahti lapsele, perele ja sotsiaaltöötajale, paljastades skandaali värvikate nüansside ja mahlakate detailide rikkalt, ületades sellega eetilised piirid. Selline on minu kogemus ja nägemus meie riigi nõrgast sotsiaalsest maailmapildist.

„Inimese elu on vaid tema enda kätes“ on edaspidi minu silmis kohati tühipaljas klišee. Me ei suuna kogu oma saatust ka kõige parema tahtmise juures paraku vaid ise, mingi elukaar on heade ja/või halbade juhuste poolt ette nähtud. Meil puudub sündides võimalus valida oma vanemaid, rikkust või vaesust, demograafilist ja geograafilist asukohta siin maailmas, vaimset ja füüsilist taset jne.

Mu hinge puudutas eile üks noor naine, kes on kogu oma elu kasvanud lastekodus, tundmata ja nägemata oma vanemaid ning taludes lapsepõlves korduvat väärkohtlemist. Ta on siiras ja lihtne, pealtnäha täiesti tavaline noor naine, vanuselt juba täiskasvanud, kuid siiski on talle põhjusega külge kleebitud vaimse puude silt, sest ta mõistus on kohati ääretult lapselik. Sellegipoolest seisab ta sirge seljaga oma rõõmude ja murede keskel ning kasvatab imearmast 4 aastast poega. Tema silmad säravad ja hing on ootusärevil parema homse ees, ta usub elu headusesse ja siirusesse. See muinasjutumaailmas elav naine ja ta heledapäine poeg ei jõudnud minuni dokfilmi vahendusel. Nägin seda kõike eile oma silmaga, kuulsin ja jagasin naise mõtteid, tundsin ta lapse kätt oma käest kõvasti kinni hoidvat. See on üks pere, kelle olemasolust olin ma kõrvaltvaatajana juba aastaid teadlik, kuid alles eile mahutasin nad ära oma suurde südamesse. Nad vajavad tugiisikuid, sõpru, inimesi kes aitaksid suunata elu, tegeleda bürokraatiaga, olla sõbraks.

Ma nii tihti mõtlen sellele, et annan endast vahel lubamatult palju ja pühendun südamega, saades vastu poole vähem. Siis olen paratamatult maailmaga tülis ja tunnen ennast idiootseima tobujussina. See mida ma aga kogesin selle perega kohtudes, oli sootuks teine. Tekkis tegutsemishimu, soov olla vajalik ning pakkuda neid võimalusi, mis mul on. Ulatada abikäsi ja seeläbi kasvada ka ise paremaks. Ja mis peamine, kasu on mõlemapoolne, sest meie koosveedetud õhtu tõestas, et sellisel moel endast andmine, peegeldab tagasi 100 %. Olen varemgi distantsilt nõrgemaid abistanud, tehes annetusi, andes ära asju, mis on minu jaoks juba tarbetud aga kellegi teise jaoks hindamatu väärtusega. Paraku kui puudub otsekontakt abivajajaga, jääb see „hea tegemise emotsioon“ tagasisideta, on umbisikuline ja nähtamatu. Vaatamata senistele heategudele oli mul eile häbi enese pärast, mõtlesin kui mõtetute probleemidega ma vahel maadlen, kui tühiseid asju oluliseks pean. Tekkis viha ja tülgastust pealiskaudsete brändi- ja autopedede ning võhikute ja küünikute suhtes, häbi selle maailma ees, mis on liigagi rahaga mõõdetav ja egoistlik.

Mis tunne teil oleks kui väikesed armsad shokolaadist määrdunud käed haaravad teie käest ja ei taha seda enam lahti lasta või porised kummikud soovivad mööda valget suvekleiti ülesse ronida, et kalli saada... Selline on näide tingimusteta sõprusest, minu kogemusest.
Loodan, et see muinasjutt lõpeb kord vägagi positiivselt, niisuguse õnneliku lõpuga nagu ikka muinasjutud lõppema peavad.

esmaspäev, juuli 09, 2007

07.07.07

Üht inimelu teha nähtavaks ja anda paljudele päriseks ei saa.
Jääb vahemaa, jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus, avar armastus me erisusi lähendab ja liidab.
See valguse ja vabaduse vaim, mis ilmub üheaegselt kahes kehas
ja tunneb ennast ära mõlemas.
(D.Kareva)


Kallid Tammed!

Ääretut armastust, kuhjaga õnne ja palju ilusaid hetki!

Tänud, et sain fänclubi liikmena olla teiega sellel imelisel päeval.

reede, juuli 06, 2007

Inimesi on erinevaid


Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi:)

Mul muidugi puudub taustainfo selle kohta, kui suure linna oma suure suuga Steven Tyler teinud on, aga üks on kindel, see väsimatu rokivana on ikka uskumatu eksemplar. Aerosmith´i fänni staatusesse jõudmiseni oleks mul pikk tee minna aga mõnda leierdatud lugu ma ikka tean ka:) Samuti ei esinda ma karvaliste-suleliste seltskonda. Eilsele kontserdile sattusin juhuste kokkulangemisel ja teda oma silmaga näha, oli päris lahe kogemus.
Pöörane vana, kelle teod ja välimus ei haaku kuidagi vanusega. Mitu korda mõtlesin seal omaette, et inimestel on ikka nii erinevad eluteed ja võimalused. Mõni "vanaisa" peab sellises eas rahulikult oma pensionipõlve, kastab kurke kasvuhoones, meenutab nooruses tehtud reise Krimmi ja lööb oma 1980.a. zigulli läikima, et proua poodi sõidutada. Teine "vanaisa" ronib lavale, rokib täiega, ehib ennast aksessuaaridega, lakib küüsi ja laseb kõhule kirjutada trükitähtedega slogani "laku mind". Njaa, issanda loomaaed on ikka suur:)

esmaspäev, juuli 02, 2007

Careless whisper


Minu tohutu muusikalembus ei ole vist enam kellelgi jaoks üllatus, ma lihtsalt tarbin seda igal vabal võimalusel ja kui vähegi aega, kuulan meeleldi ka lives.
2005. aasta jaanuaris, kui ma ühel ilusal ja lumisel talveõhtul ühte armsasse mõisa mõnusat õhtut veetma sõitsin, pani kaaslane auto CD box-i taustamuusikaks midagi erakordselt head. Pea iga laulu ajal keerasin volüüminuppu kõvemaks. Kuidagi väga tuttav tundus see meeshääl aga ära arvamisega läks aega. Selles muusikas polnud tüüpilist kommertslikku joont ning see sobis suurepäraselt nautimiseks lumistel ja romantilistel külateedel. Peale äraarvamismängu selgus, et tegemist oli George Michael´iga http://georgemichael.com/ . See easygoing jazzisugemetega rahulik ja igati sobiv plaat sellesse õhtusse, lõi mind jalust. Oli sootuks teistsugune senikuuldust, plaat mis oli juba aastaid tagasi müügilettidelt kadunud ja sisse lauldud Wham´i ajal. Sellest õhtust alates on keerutanud mu plaadimängija seda korduvalt ja teatud seltskondades suisa topeltkogustes. “I can´t make you love me”, “Miss Sarajevo”, “The first time ever I saw your face”, "Roxanne" on vaid mõned mu lemmiklugudest, mis tema poolt sisse lauldud. Nüüd 2,5 aastat hiljem sellest avastamisrõõmu täis õhtust õnnestus mul seda meest oma silmaga näha ja tema 25Live Euroopa tuurist osa saada. Ma olen sõnatu…
“I think you're amazing”...
Nii vokaalselt tasemel liveesinemist pole minu Ellerheinas koolitatud muusikakõrvad küll varem kuulnud:) Nii puhtad noodid ja selge diktsioon nende seksikate tantsupooside taustal, wau. Ning ballaadid…ka kõige külmem jää oleks sulama hakanud.
Plusspunktid George´ile kindlasti ka avala publikuga suhtlemise eest.
“You smiled at me like Jesus to a child”...
Tähelepanu ei pälvinud vaid esirea fännitsoon, seda jagus kõikjale-külgedele, kõige kõrgematele rõdudele jne. Ja külm põhjamaalane läks täiesti käima, nõksutas puusa nii rõdul kui põrandal, karjus, vilistas, juubeldas ja laulis kaasa.
“But if you're looking for fastlove. If that's love in your eyes”...
Vaatamata sellele, et minu lemmiklugu "I can´t make you love me" kontserdil ei kõlanud, lahkusime George´iga siiski sõpradena, võttes endaga kaasa suurepärase emotsiooni ja palju tuhmunud, kuid taaselustatud mälestusi:)

Turn down the lights, turn down the bed
Turn down these voices inside my head
Lay down with me, tell me no lies
Just hold me close, don't patronize
Don't patronize me'

Cause I can't make you love me If you don't
You can't make your heart feel something it won't
Here in the dark in these final hours
I will lay down my heart, and I'll feel the power
But you won't, no you won't
And I can't make you love me
If you don't

I'll close my eyes and then I won't see
The love you do not feel, when you're holding me
Morning will come, and I'll do what's right
Just give me til then, to give up this fight
And I will give up this fight

I can't make you love meIf you don't.
Ain't no use in you trying
It's no good for me baby without love
All my tears, all these years, everything I believed in

Someone´s gonna love me