Kohutavalt raske on, kui su hinges on suur soov kedagi väga konkreetset ja kallist inimest aidata, sest ta tõepoolest ka vajab sinu ja teiste abi aga…sa ulatad käe ja ta lükkab selle tagasi. Ta ei lase sind lähedale, ei luba seda teha, ei hooli teiste jõupingutustest. Tal on tähtsamatki teha- alla suruda oma nõrka iseloomu ja tunnistada ennast tugevaks, ise vaevu jalul seistes. Peituda maski taha, mida kannab juba kümneid aastaid.
Luba oma sünnipäeval teha oma elus muutus-lase ennast aidata, ära jää abituks kannatajaks!
Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees.
Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees.
Mööda tube käid ja otsid rahu, tõelist rahu leiad üksnes eneses.
Kõik on liiga laokil, kogu maja, pole jõudu otsast alata.
Vist on veidi liiga palju vaja, seks et iseennast salata...
3 kommentaari:
Eiei, ma ei taha oponeerida või midagi sellist, lihtsalt 2 mõtet.
Räägitakse, et jaapanlane ei lähe uppujale appi. Noh, eks see oli nii võibolla kunagi vanasti, arvatavasti tänapäeval ikka läheks, see selleks. Aga miks ta appi ei lähe? Sest uppuja ei ole hetkel adekvaatne, tegelikult ta ei taha päästmist, päästmise korral ei suudaks ta tänuvõlaga edasi elada. Umbes nii. Et siis, abi vastuvõtmine ei pruugi lihtne olla. Ka õhtumaa inimesel mitte.
Ja teine mõte. Suur osa maailma hädadest/arusaamatustest/tülidest saab alguse sellest, et tahetakse teha head kellelegi, kes ei soovi seda head vastu võtta (vt mõte nr 1), või pole see hea tema jaoks hea.
Neile kes tunnevad, et nad jäävad vist hätta, 1 mõttetera piiblist: küsi, ja Sind aidatakse. (ei, see pole mu lemmiklektüür, kuid ohtra demagoogia vahel on seal ka palju kulda)
Pigem vastupidi! Tore kui on selliseid noori ja tublisid naisi, kes näevad ka oma ninaesisest kaugemale, püüdes oma heade mõtete ja üllate tegudega teisi aidata ja neist hoolida. 1 heategu võib muuta mitme inimese elu paremaks!
Urmas, äkki isegi vajaksid teinekord abi aga küsima minna ei suuda või kui, siis vastataks sulle - uppuja päästmine on uppuja enda asi. Poleks vist kõige parem tunne?
See kes abi vajab aga küsida ei julge on tegelikult NÕRK INIMENE ega tunnista endale neid nõrkusi. See nõrkus aga ei võrdu sellega, et ta abi ei vajaks.
Gerli, oled imeline!
Me nüüd paugutame erinevates suundades, aga mis siis. Ja veelkord, ma ei kahtle siin Gerli imelisuses. :-)
Millal tekib vajadus abi järele? Kus on see piir, kes selle piiri maha märgib? Enne kui mind nattipidi veest välja tiritakse, tahan ma proovida ujumist õppida. Ajalehe sabas ristsõna lahendades ei küsi ma esmalt mõnelt targemalt või ei oota homset lehte lahendusega. Ma ei oleks kindel, et inimene, kes on enesega rohkem rahul siis, kui tal päästerõngaga järel ei käidaks ja lahendusi jalge ette ei külvataks, oleks nõrgem kui see, kes end samades asjades aidata palub. Jaa, hädad ja mured on erinevad, nagu ka hättajääjad. Kuid austagem kellegi otsust abi mitte paluda. Ja sellega meilt aitamiserõõmu "röövivad".
Kui nüüd Gerli algse jutu juurde tagasi tulla ja mis on selle teema juures kõige olulisem, siis on tore, kui hädasolija teab, et abi on võtta, aitaja on olemas. See teadmine iseenesest võib veel kõige suurem abi olla.
Postita kommentaar