Tänahommikusel töötrajektooril kohtasin ma kahte inimest - kontvõõrad, lihtsad ja tavalised, kuid midagi selles kohtumises läks miskipärast hinge. Need olemuselt harjukeskmised mees ja naine, seisid keset tänavat, suurte kastanite all ja vaatasid teineteisega tõtt. Naise pilk oli nii andunult mehele suunatud, et raske oli seda endast andmise panust minusugusel võõral mitte märgata. Mehe ilmes oli aga midagi tuttavlikku - kergelt ebalev ning kimbatuses asjakohaste ja „õigete” vabanduste-hädavalede-lubaduste leidmisega. Olen sellise näoga isegi tõtt vaadanud.
Ma möödusin neist ning jätkasin teekonda. Mõni minut hiljem kostus tuulevaikse hommiku tõttu minu selja tagant lähenevaid samme ja mida lähemale need mulle tulid, seda enam lisandus kontsaklõbina helile nuuksumist…Ma tundsin, et miski nagu karjuks selle inimese hinges, kes minuga koos Tallinna tänavaid mõõdab. Pöörasin pilgu- mu selja taga lonkis pea norus seesama naine, kes hetk tagasi kastani all jäägitut armastust jagas. Seekord märkasin aga tema põselt allavoolavaid pisaraid. Olin täiesti segaduses, soovides lohutada, öelda midagi, mis tõstaks ta meeleolu ja kuivataks pisarad aga…olen ikkagi eestlane ja meil pole ju ometigi kombeks teiste haigeid suhteid klaarida ning ennast appi pakkuda hingepiinades võõrale. Nii ma läksingi edasi, sees õõnes ja abitu tunne ja tema jäi seisatades maha Jaani kiriku ukse ees. Veel viivuks ümber pöörates, nägin ma naist suurest ja võimsast kirikuuksest sisenemas. Ei teagi, kas see oli spontaanselt tehtud otsus abisaamiseks või kindel plaan. Mida iganes-loodan, et nüüd mõned tunnid hiljem on osakegi temale järelelohisenud elevandist maha jäänud.
Umbes sadakond meetrit eemal kohtusin ma juhuslikult ristmikul jälle selle „lubajamehega”. Jah, nüüd julgen juba vägagi valjult teda sellise nimega kutsuda. Kui ma ristmikunurgal ta kõrval seisatasin, valisid mehe näpud parasjagu mobiilinumbrit. Mõne sekundi pärast järgnes tekst, mis suunatud juba hoopis uutele jahimaadele „Kallis, vabanesin just ja olen su poole teel!” Figaromaailm!
Umbes sadakond meetrit eemal kohtusin ma juhuslikult ristmikul jälle selle „lubajamehega”. Jah, nüüd julgen juba vägagi valjult teda sellise nimega kutsuda. Kui ma ristmikunurgal ta kõrval seisatasin, valisid mehe näpud parasjagu mobiilinumbrit. Mõne sekundi pärast järgnes tekst, mis suunatud juba hoopis uutele jahimaadele „Kallis, vabanesin just ja olen su poole teel!” Figaromaailm!
Armastus on realistlik, armunud olek andub illusioonidele.
Miks nii…
6 kommentaari:
Ilus on see inimene, kes märkab ka teisi enda kõrval. Kuigi ei astunud sa seda naist lohutama, näitab see hoolivust inimeste ja ümbritseva suhtes. Tore, et hoolid!
Mnjaa, aga kuidas Sa soovitaksid sel mehel käituda, mehel, kes armastab tõenäoliselt teist naist? Kujuta nt ette, et see mees olin mina ja see naine seal mu tuttav või endine töökaaslane vms, ja see kellele foori all helistasin, oli Anneli. Süüdi pole keegi, vahel juhtub nii, tunnetele ei saa kätt ette panna, ei see naine ega mees seal pargis.
Absoluutselt nõus sinuga Urmas, st ma ei soovita sellele mehele mitte kui midagi, ega pane teda avalikku häbiposti, kuigi see nii võib tunduda. Et mis ma siin siis üldse lahmin selle sissekandega ja mustan meest, oleks ilmselt järgmine küsimus eks aga ka siin jään ma vastuse võlgu. Tunnistan, et see emotsioon tekkis vaid vaatepildist ja elukogemusest, teadmata tagamaid. Aga miskipärast mõjus olukord siiski... sest siirust on vähe siin ilmas...
Kuna ma polnud väike kärbes seinal, on võimalikud igasugused variandid sh ka see, et nutetud silmadega naine on totaalne ahistaja, kes meestel seljas elab ja keerutab tolmu ülesse tühjalt kohalt ning "lubajamees" osutub tegelikult meesingliks.
Lihtsalt selge on see, et kui suhtes on inimesi 3 (see number sümboliseerib ka ju seltskonda), siis keegi saab alati haiget ja kuidagi mõtlema pani see varahommikune vaatepilt:(
olen olnud elus mõlema naise rollis. Ei ole oluliselt lihtsam olla selle rollis, kellele helistatakse. Eriti kui tegelikult tead nendest nn "vabanemistest" ja "koosolekutest" jne. Aga see naine, kes kirikusse sisenes... Valuga on see lugu, et ükskord ta läheb üle. Aja möödudes kaotavad hetke-emotsioonid algse tähenduse. Hea meel on tõdeda, Gerli, et Sinus on soojust, mis suudab tähele panna ka võõraid emotsioone siin halliseguses maailmas
Olen ka seda meelt nagu anonüümne ja Merlin-tore, et inimesed oma ninaesisest kaugemale vaatavad ja hoolida suudavad ka võõrastest asjadest, kuigi jah, ega tea ju mis teemad seal üleval olid aga point on siiski jutus sees. Ainult Urmase kommentaarile ei saa täpselt pihta. Kas sinusugune ässitab nüüd petmist ülesse või annad maailmale teada, et pole vaja pead vaevata teiste asjadega=hooli vaid endast!
Oli see viimase ananüümi lause hüüu- või küsimärgiga? :-) Minusugune „väärmõtleja“ mitte ei ässita siin petmist üles ega õhuta vaid enesega tegelema, vaid üritab avardada konteksti. See "lubajamees" võis, VÕIS olla samuti väga täbaras situatsioonis, olukorras kuhu ta vastu enda tahtmist oli sattunud.
Sooviksin viimaselt anonüümilt ka selgitust, et kus nimetatud petmine aset leidis? St enne pargisistumist peteti lubajamehe kallimat? Kas vaid liigse flirdiga või ka seksiti? Kelle pool? Kas mehe ja tema tegeliku kallima voodis? Mitu korda? Kas mees saadab mõlemale naisele aegajalt lilli? Millal viimati parginaisele? Kas lubajamees soovis parginaist omale armukeseks ja kui too mehesse armus, leidiski aset nimetatud tragöödia seal pargis? VÕI, me siiski EI VÄLISTA minu esimeses kommentaaris kirjeldatud sündmuste kulgu, st petmist ei ole toimunud, tegu oli elu keerdkäiguga, kus kellelegi 3 osapoolest näpuga ei saa näidata, kus süüdi on vaid juhitamatud tunded. Või ikkagi arvame, et on toimunud petmine ning mees tuleks rattale tõmmata? Igaks juhuks?
Minusugused leiavad veel, et pea vaevamine on üks mõnusamatest tegevustest siin maailmas. Üheks vormiks on nt inimeste käitumiste ette äraarvamine ja minevikust põhjuste otsimine (mh siinsete kirjutajate anonüümsuse põhjustele mõtlemine :-), teadvustades muidugi, et kogu mõttekonstruktsioon võib väga vale olla (seepärast ei julge, pean sobimatuks ka anonüümsuse oletatavat põhjust siia kirja panna).
Muide, inimhinge mõtestamisest rääkides, panen väga noortele lugejatele siia kirja 3 autorit, keda ma tõesti väga soovitan lugeda. Jaa, meist väga paljud liiguvad ringi lahtiste silmadega ja mõtestavad pidevalt ümbritsevat, kuid väikene vimurikastamine, meeleliitmine (vastand meelelahutusele) ei tee paha. Mann, Hesse ja Dostojevski, nt nende mõtete tõstmine enda mõtete sekka võib ümbritseva mõtestamist põnevamaks muuta. Viimane lõik ei ole viimase anonüümse kommentaatori vastu uue arsenali järele haaramine, :-) vaid minu soovunelm noorte silmis vähem vaimutühjust näha.
Postita kommentaar