laupäev, veebruar 28, 2009

Suusoojaks öeldud sõnad



Säästmata end jaotasin sõnu,
jaotasin päevi, jaotasin öid.
Jaotasin tundeid ja tundsin mõnu,
paotatud huultelt jaotasin neid.





Mõned lubadused on antud selleks, et neid mitte kunagi täita, kuigi ka neis on hetki, mida me pole lakanud hetkekski armastamast. Vaevalt aga, et naiste kasutusjuhend midagi sellist ette näeb. Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajame siiski enamat, kui katteta lubadused. Vajame midagi, mis turgutaks me ego, reaalseid tegusid, mis peletaks minevikust kaasa lohisevad hirmud, ärataks ootustemaailma pilkast ja pimedast talveunest ja hävitaks ebakindluse.

Kui lõpuks kuude ja –aastatepikkusest peata olekust virgud, teadmata suunas sööstnud tõllast maha astud ja mõtted sellest kõigest selginevad, mõistad, et naiselik ilu ja enesehinnang on tihti pöördvõrdelises seoses. Sa oled see kelleks sa ennast mõtled ja kellena teised oma segaste tegude läbi sind suhestavad. On aeg tõusta ja särada. See on aeg, kus tunned emotsionaalne balanss on taastatud. Sa elad, jälle! Kraanid sulguvad iseenesest ja läbipaistvad pärlisuurused pisarad, mis varem mööda põski sageli allapoole veeresid, on peatunud. Senini hinge auklikuks näriv häbitunne kaob ja maailm tiirleb nii mis kole ja sina koos sellega. Kuid siiski mitte enam heitlikult, vaid nagu kindlakäeliselt rajale paisatud keeglipall, mis täpselt oma teekonda teab. See on tohutult elavdav tunne:) See on õnnetunne!

Siia lõppu passiks ehk üks ilus luuletus, mis ühel kargel talvehommikul mu postkasti potsatas ja mida võiks ka laiemates massides ringirändavad hilisemad sügajad õppematerjalina kasutada:)

Iga mälestus on isemoodi värvi,
leidub selliseid, mis pleekinud on seest,
mõned puutumatult säilitanud värvi,
teised läbivettinud on silmaveest.

kõige enam armastan ma neid, mis valged,
vahel enda lõbuks piilun punaseid,
tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil,
kui ma videvikus jalutan neil teil.

muidugi on neidki, mis on hallid,
aga neid ma vähe mäletan,
küllap need ei ole nõnda kallid,
nii ma iseendale neid seletan.

palju vaeva olen talunud,
kui kohtan selliseid,mis mustad nagu süsi...
pelgan siis ja sügavuses ohkan,
kardan vastuseid.... ja kardan küsimusi.

takistades, tõrjudes neid ära,
muutub vallutavaks nende stiil,
hargneb laiali, siis musta sügav sära
ja mu lootusetult endaga ta viib.

seks püüan leppida, mis puudutanud hinge,
võtta mälestusi nii just nagu on,
teha nendega koos värvirikkaid ringe,
kui nad mulle külla tulnud on.

ja nendel kordadel kui hing on vaevas,
see mis möödund, kisub kaasa sedasi,
et jään hingetuks siis appi kutsun taevast
nii pääsen oma elus edasi.

kuidas olemine võiks küll olla,
kui ma puutumatu oleks möödunust,
saaksin õnnelikumaks...ei tea, võib olla
ma oleks värvitu ja vaesem läbielatust

reede, veebruar 27, 2009

Tehtud:)


Sünnipäeva traali-vaali sai eilsega grand finale´ks.

Tulemused:
* olen aasta vanem
* olen üllatuste meelevallas
* näol on uued naerukortsud
* olen kõvasti üle söönud
* upun lillemerre
* kuuldud ja öeldud on asju, mis suunurgad taeva poole tirivad
* olen positiivsete emotsioonide haripunktis
* nähtud ja emmatud on kõik minu elus tähtsal kohal eksisteerivad kallid inimesed
* katsun käega uut profifotokat
* lähen Itaaliasse
* naudin järelkaja
* olen õnnelik

Edasi algab mõneks ajaks piimasupihooaeg ja seltsielu toimub kitsamates sektsioonides:)

Tuhat tänu teile, kes te aitasite sellele kõigele kaasa ja mu ego taevasse lennutasite:)
Muah!

esmaspäev, veebruar 23, 2009

Aitäh SULLE!


Suur-suur aitäh!

teisipäev, veebruar 17, 2009

Minu päev


Aasta tagasi nautisin ma oma sünnipäeva unistusteriigis Uus-Meremaal.

Täna hommikul ärkasin ma teises lemmikkohas ehk eestimaapealses paradiisis.

Ja muud ei olegi hetkel rohkem öelda, kui vaid seda, et ma olen ÕNNELIK!


Tänud kõigile kallitele imeliste soovide ja siiraste õnnitluste eest! Olete asendamatud! Love U!

laupäev, veebruar 07, 2009

Emotsioonide ohver


Harjumusel on suur jõud, veel enam – me oleme tihtipeale emotsionaalsete ahelate külge kinni seotud. Ja siis öeldakse midagi, mis muudab minu igapäevast keskkonda. Ma kaotan kellegi, kes on iga tööpäev minuga tõtt vaadanud, minuga puid ja maid jaganud, vaielnud, toetanud, andnud ja võtnud.
Isegi kui ratsionaalsus seda mängu juhib ja kõik tundub mõistusele vastuvõetav ja ehk isegi õiglane, trummeldab siiski kümmekond väikeste vasaratega mehikest mu mõlemas meelekohas. Ma olen emotsioonide ohver. Esmaspäevast on aga kõik teisiti ja mu ainuke lohutus on see, et ma olen veel endiselt haiguslehel ega pea seda lahkumist oma pisaratega rikastama.

reede, veebruar 06, 2009

Suurim seiklus

Täpselt aasta tagasi kuuendal veebruaril startis Tallinna lennujaamast lennuk kaugustesse – algas minu senise elu suurim seiklus. Reis, mille mõjud ja mälestused saadavad mind alati:)

Tükike sellest...

esmaspäev, veebruar 02, 2009

Every little thing she does is like magic


Kunagi sai siin välja lubatud väike kokkuvõte ka naiste kiiksudest, sest meeste omi oleme juba lahanud.
Pean aga nentima, et neid oli palju raskem kirja panna, sest kes see ikka tahab endale tuhka pähe raputada:) Aga lubadus on lubadus ja antud selleks, et täita.
Kõigepealt oleks vist asjakohane öelda, et kui keegi oskaks tungida meeste ja naiste erineva hingeelu allhoovuste sügavusse ja püüda sellest ka aru saada, oleks ta ammu geeniuseks tunnistatud, sest Jumal on meid nii erinevaiks loonud.
Kuna ma ennast eriliseks geeniuseks ei nimetaks, siis pole ilmselgelt kõik siinöeldu absoluutne tõde aga ehk siiski veidi reaalsuse peegeldus.

No millised me siis oleme?
Kindlasti äärmiselt tublid, andekad, targad, geniaalsed jne. Aga sellegipoolest me kõik ootame ülearugi kiitust, komplimente, armastust, tähelepanu, lilli, üllatusi, hellust ja hoolt. Isegi kui joodik või libekeel oma kommentaaridega lagedale tuleb, on pooltel meist rõõmus nägu ees, sest paar ilusat sõna on ikka parem, kui päevadepikkune vaikus. Samas ootame seda kõike teilt aga oleme tihti ise liiga kitsid, et teid selle armastuse ja hoolega üle valada. Meil on muidugi miljon vabandust varuks teemal – pole aega, olen väsinud, tööpäev pikk, vaja koristada, laps nutab jne. Me arvame tihti ja ekslikult, et teie mehed olete tugevamad pooled ega vaja ise midagi. Nii juhtubki, et mõned meist mõistavad andmise ja saamise korrelatsiooni liiga hilja - siis, kui te ennast uude sooja kaissu sisse olete seadnud. Aga me õpime ehk oma vigadest või teiste omadest.

Me tahame rääkida üldiselt kohe asjad selgeks, mitte homme. Meile on tähtis see, et me saaksime oma jauramised jauratud, vingumised vingutud ja paukumised paugutud. Nii pole imestada, et osadel teist on meie sissetuleva kõne mobiilihelinaks kanade kaagutamine:) Üldiselt meile meeldib, kui te vastu ei vaidle, vaid tunnistate lontiskõrvu omi vigu, meie omadele tähelepanu pööramata.

„Ruttu riide, lähme!“ käsklus meie peal paraku ei toimi. Enamus naisi lihtsalt ei saa nii kiiresti hakkama. Aga see on ka arusaadav, sest konkurents on tihe ja väljaminnes tuleb ikka triibud näole vedada, soeng tupeerida ja paremad riided kapist välja otsida. Selle viimasega on ka muidugi pahasti - meil tõesti ei ole mitte midagi selga panna, kuigi kapiuks ei lähe kunagi kinni. Samas teile ju meeldivad meie sukad, sokid, seelikud, kleidid ja meie valikuvõimalus neid kõiki demonstreerida ja teile neid kõiki seljast rebida.

On valdkondi, kus oleme nii tugevad ja neid kohti, kus ainuüksi väikese nügimise või halva sõna peale lähevad suunurgad allapoole ja kraanid lahti. Meie silmad on märja koha peal. Te olete õigesti aru saanud – meid ei tohi solvata, meie peale on keelatud karjuda, ropendada, sünnipäevale lilledeta tulla või selle sootuks ära unustada:) Me solvume paugust, kui sa ei märka meie uut soengut, riidehilpu või meid üldse. Me pettume, kui uus ja kallis pitspesu sekundiga põrandale lendab ning kogu pakend nautimata jääb. Meile ei meeldi konkureerida teie sõpradega, tööga, ämmaga, televiisoriga ja jalgpalliga. Meile kohe üldse ei meeldi, kui te oma poriste saabastega üle pestud põranda tahate joosta, et mahaunustatud autovõtmed laualt haarata, kui pidevalt meie prügikasti täissaamist märkama peame, kui palvele pesumasinast asjad kuivama panna, te alles päev hiljem reageerite ning kui me komandeeringust tulles närtsinud toalilled eest leiame. Meie unistustemaailmas aitate te meile mantli selga, avad uksi, tood lilli, valmistad ka ise mõnikord õhtusööki ning kantseldad lapsi, et me saaksime sõbrannadega oma meeletult tähtsaid koosolekuid pidada. Kui te meie unistustemaailma reaalsusesse toote, võite uskuda, et me muutume paugust palju paremaks naiseks.

Mis siis, et teie olete valijad pooled, ei jäta me kõike teie hooleks, vaid soovime aina enam ka ise valikute tegemisel oma häält sekka öelda ja maailma naistevõimu järgi pöörlema panna. 20-ndate alguses oli meile tõepoolest põnev kasvõi iga päev uue inimesega kohtuda ja sellest energiat ammutada ning uue elamuse võrra rikkamaks saada, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme me märganud, et tegelikult inimtüübid korduvad ja kui sa tead, mida tahad, siis ei viitsi enam kõike vastu võtta. Nii me ei pruugigi iga püksikandja peale jooksukingi jalga panna, vaid soovime ka ise otsida, valida ja võtta. Kui me aga leiame selle meile sobiva kandidaadi, kellega pikemalt, kui aastake ühises maailmas jalutada, oleme me päris voolitav plastiliin ja valmis suuremateks võitudeks, kui ühised kinoskäigud ja korra nädalas toimuvad õhtusöögid.
Tavaliselt me otsime nõela heinakuhjast. Meil on oma väljakujunenud ideaalpilt tulevikust ja inimestest enda kõrval. Osadele meist meeldivad hästi näpitavad mehed ning sellised ei tee hinnaalandust, ega lepi harju keskmise mehega enda kõrval ka siis, kui see valge lehviga meesmodell oma bemmi maja ette ilmselt kunagi ei aja. Neile jääb ikka lootus, et võib-olla ta pole lihtsalt jõudnud veel:) Teised meist rahulduvad parem varblasega peos, kui tuviga katusel. Endast targema ja kindla meelega mehe käevangus meeldib meile aga enamusele ennast kohe eriti haakida, sest meie silmis peate teie meist kindlasti üle olema:) Meile meeldib, kui te olete otsekohesed, tegutsejad ja teate mida soovite ning julgete seda ka sõnade ja tegudega väljendada, mitte ei oota, kuni õnn teile käed rüpes istumise ajal sülle kukub. Me oleme kogenud, et selliste vennikestega, kes ise-ka-ei-tea-mida-nad-tahavad, pole pikemas perspektiivis midagi ette võtta ning see õnn potsatab hoopis nende sookaaslastele sülle. Kulunud slogan „Raha pole tähtis“ on pooltele meist jama loba, vaid tagasihoidlikumad ja iseseisvamad arvavad, et me vajame küll raha ja tore, kui seda ka teil rahakoti vahel oleks aga raha ei tee õnnelikuks. Osad meist on printsessid herneteral, kes vajavad oma võimu- ja eneseteostsuseks teie nõrki omadusi. Nii valivadki parima ninaga meist enda küljeluuks nõrgad ja otsusutvõimetud mehed, et oma nõudmisi vastuvaidlemisi kuulmata rahuldada, lapsi manipuleerimisobjektina kasutada, teid lõo otsas hoida ja lasta arveid kinni taguda ning kõige lõpuks veel vahel mitte tahta ise aga mitte anda ka teistele. Ja teie peate muidugi alluma ja suur osa lontusi seda ka teeb (Paraku!) ja hakkab isaseks alles siis, kui omandisuhe minevikust või olevikust enam absull hingata ei lase.

Me andestame aga tihti ei unusta, kandes hoolt selle eest, et ka teiegi ei unustaks näiteks 5 aastat tagasi tehtud vigu. Pole mingi probleem kedrata vanu asju ja loopida teie pihta nooli teie mineviku osas, anda hinnanguid ning õpetlikult noomida. Aga see on ju kõik üllal eesmärgil – et te oma vigadest õpiksite ja neid ei kordaks. Kasu on vastastikune. Oeh jah, me oskame suurepäraselt salvala sms-i teele saata, oma iroonilise sõna välja öelda ja saatanliku naeratuse teisele poolele kinkida. Vaikivast halvakspanust või pilgust rääkimata...Olgu see suunatud siis meestele, kes meid alt vedanud või tihedale konkurentsile, kellega meid alt veeti.

Meile meeldib hullupööra romantika ja see ei tähenda meie keeles tavalist õhtusööki Reporteri taustal ning korra aastas käevangus teatriuksest sissehõljumist (kuhu meie piletid orgunnisime). Me pigem joobume teie tähelepanuavaldustest, romantilistest üllatustest veini ja maasikate taustal, teie meelidvatest ettepanekutest ja kiitvatest ovatsioonidest ja kui kõik see on olemas, siis veel sellest, millest teiegi...

Lapsed ja abielu on meile tähtsad. Me ei alahinda ka teie rasket panust aga saage aru vaid naised saavad imetada ja valgeid kleite pulmapäevaks selga pista. Selleks ka meie pidev vatramine nendel tähtsatel teemadel.
...
Võiks veel muidugi jätkata aga kas sel ongi mõtet, sest ei teie ega meie pole kaugeltki täiuslikud, kuid siiski soovime me siin maailmas koos eksisteerida. Vähemalt enamuse ajast me arvame nii. Ja sõjas ja armastuses on ju kõik lubatud, kaasa arvatud meie väikesed kiiksud:)