Suusoojaks öeldud sõnad

Säästmata end jaotasin sõnu,
jaotasin päevi, jaotasin öid.
Jaotasin tundeid ja tundsin mõnu,
paotatud huultelt jaotasin neid.

Mõned lubadused on antud selleks, et neid mitte kunagi täita, kuigi ka neis on hetki, mida me pole lakanud hetkekski armastamast. Vaevalt aga, et naiste kasutusjuhend midagi sellist ette näeb. Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajame siiski enamat, kui katteta lubadused. Vajame midagi, mis turgutaks me ego, reaalseid tegusid, mis peletaks minevikust kaasa lohisevad hirmud, ärataks ootustemaailma pilkast ja pimedast talveunest ja hävitaks ebakindluse.

Kui lõpuks kuude ja –aastatepikkusest peata olekust virgud, teadmata suunas sööstnud tõllast maha astud ja mõtted sellest kõigest selginevad, mõistad, et naiselik ilu ja enesehinnang on tihti pöördvõrdelises seoses. Sa oled see kelleks sa ennast mõtled ja kellena teised oma segaste tegude läbi sind suhestavad. On aeg tõusta ja särada. See on aeg, kus tunned emotsionaalne balanss on taastatud. Sa elad, jälle! Kraanid sulguvad iseenesest ja läbipaistvad pärlisuurused pisarad, mis varem mööda põski sageli allapoole veeresid, on peatunud. Senini hinge auklikuks näriv häbitunne kaob ja maailm tiirleb nii mis kole ja sina koos sellega. Kuid siiski mitte enam heitlikult, vaid nagu kindlakäeliselt rajale paisatud keeglipall, mis täpselt oma teekonda teab. See on tohutult elavdav tunne:) See on õnnetunne!

Siia lõppu passiks ehk üks ilus luuletus, mis ühel kargel talvehommikul mu postkasti potsatas ja mida võiks ka laiemates massides ringirändavad hilisemad sügajad õppematerjalina kasutada:)

Iga mälestus on isemoodi värvi,

leidub selliseid, mis pleekinud on seest,

mõned puutumatult säilitanud värvi,

teised läbivettinud on silmaveest.

kõige enam armastan ma neid, mis valged,

vahel enda lõbuks piilun punaseid,

tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil,

kui ma videvikus jalutan neil teil.

muidugi on neidki, mis on hallid,

aga neid ma vähe mäletan,

küllap need ei ole nõnda kallid,

nii ma iseendale neid seletan.

palju vaeva olen talunud,

kui kohtan selliseid,mis mustad nagu süsi...

pelgan siis ja sügavuses ohkan,

kardan vastuseid.... ja kardan küsimusi.

takistades, tõrjudes neid ära,

muutub vallutavaks nende stiil,

hargneb laiali, siis musta sügav sära

ja mu lootusetult endaga ta viib.

seks püüan leppida, mis puudutanud hinge,

võtta mälestusi nii just nagu on,

teha nendega koos värvirikkaid ringe,

kui nad mulle külla tulnud on.

ja nendel kordadel kui hing on vaevas,

see mis möödund, kisub kaasa sedasi,

et jään hingetuks siis appi kutsun taevast

nii pääsen oma elus edasi.

kuidas olemine võiks küll olla,

kui ma puutumatu oleks möödunust,

saaksin õnnelikumaks...ei tea, võib olla

ma oleks värvitu ja vaesem läbielatust