reede, märts 21, 2008

Tagantjärele tarkus

Juba vandersellid laulsid sellest, et „kui elad oma õue all, ei tea mis toimub kaugemal, ohhsa pime-pime-pime, maailm on imeline” See kõik on sulatõsi!

Reaalsusest ning töistest ja kodustest toimetustest eemal olla on vahel hädavajalik ja selleks on põgenemistripid olnud juba aastaid minu elu lahutamatuks osaks. Näha, kogeda, tunda ja tajuda uusi maid, inimesi ja emotsioone, on vaid üks osa kogemustepagasist, mida lähemal või kaugemal käies endaga kaasa võtan. Lisaks on see aeg „ failide” korrastamiseks ja patareide laadimiseks, sest aegajalt on soovitav minna eemale ja vaadata elu ja asju kõrvalt ning tõdeda ikka ja jälle, et kodu on koht, kus tunnen ennast hästi ja olen omas elemendis. Koht, kus saan olla mina ISE ja see on mulle ülioluline!

Suure üllatuse ja tõelise kingitusena sattusin ma endalegi ootamatult poolteist kuud tagasi nii öelda ümbermaailma reisile ehk siis ekvaatorijoon sai ületatud. Nii mõnigi tuttav kergitas üllatavalt kulmu nii mõnegi sihtkoha peale, mida külastame. Nii ta aga tõesti oli, et võtsime ette reisi sootuks teisele poole maakera, enam-vähem kõige kaugemale, kuhu üldse Eestist minna saab. Vahepeal tekkis küll tunne, et võta labidas ja hakka kaevama läbi maakera:)
Niisiis oli trajektooriks Inglismaa-USA-Fiji-Uus-Meremaa-Samoa-USA-Inglismaa.

See on ahvatlev võimalus, mis võib osaks langeda vaid korra elus, kuid sellegipoolest vajab läbimõtlemist ja kaalumist, enne kui rõõmust lakke hüppad ning jaatavalt vastad ja kohvreid pakkima hakkad. Täna nädal peale reisi lõppu, olen oma otsuse ja olukorraga äärmiselt rahul ning iga päevaga jõuab mulle aina rohkem kohale, millise suurepärase reisi osaliseks ma sain ning kui palju see aitas mul endal ehk ka „suuremaks ja paremaks” inimeseks kasvada.

Suurele rõõmutundele ja sees pulbitsevale energiale lisaks, tunnen aga ennast ka veidike võlgu olevat minu alaliste blogikülastajate ees, sest reisi tarvis tegin eraldi blogi ning nii enda, kui reisikaaslaste blogi jagasin vaid privilegeeritud seltskonnale. Nüüd aga püüan kaotatud aja tagasi teha ning saladuseloori veidike kergitada. Tõenäoliselt saab sellest jutust siin minu pikim, sest kahe sõnaga viimase pooleteise kuu tegemisi kirja panna, oleks äärmiselt keeruline. Loomulikult võtan komplimendina e-maile, mis mu postkasti vahepeal ära olles nii võõrastelt kui tuttavatelt potsatasid, küsimusega miks eetris vaikus ja millal uusi sissekandeid saab lugeda:) Pole midagi vahvamat, kui tõdeda, et on asju, mis pole ajaga muutunud:) Aga aitab sissejuhatusest.

Sellisel pikal reisil olles õpid ikka kuradima palju ja avardad oma silmaringi topeltkogustes. Nii saadki aimu uutest maadest, kultuuridest, tavadest ja mis seal salata, mõistad nii mõneski riigis, et elu Eestis on ikka tõeline meelakkumine, kui muidugi meie aastaringne vihmane suusailm välja jätta:) Tohutut vaesust või kasvõi pidevalt niisket ja kuuma kliimat taluda oleks tegelikult palju suurem katsumus. Reisil vaatad ka enda sisse ning avastad uusi asju. Üks on aga kindel, et reisi sihtkohtadest veelgi olulisemad on siiski need inimesed, kes sinuga kõik selle tee läbi käivad. Pole ju tegemist nädalase reisiga Egiptusesse või nädalavahetusega Otepääl, mis möödub kiirelt – mängides ja joostes:) Ligi poolteist kuud elada võõrastel maadel, võõras taktimõõdus, 24 tundi koos ja ühes rütmis, ühtsetes tegemistes, on paras väljakutse ilmselt ka eluaegsetele sõpradele või kauaaegsetele abielupaaridele. Meie 2x2 sellesse sihtgruppi ei kuulu. Nagu üks mu tuttav ütles, et selliselt reisilt võid tulla tagasi ka eralennukiga, sest lihtsalt seltskonnast on kopp ees ja kõik ühte ruumi ei mahu:) Õnneks meiega midagi sellist ei juhtunud, kuigi paaride omavahelisi lahkarvamusi tuli vahel ikka ette, sest põgenemisruumi ju polnud, et hetkeks kõigest hinge tõmmata. Kuid need olid vaid pisiasjad kõige selle juures ning said kiire lõpu. Nii, et seda enam oli üheskoos tagantjärgi hea tõdeda, et meie neljane punt oli superlahe ja töötas koos nii suurepäraselt, ilma kakluste ja lahkarvamusteta, vaatamata tihkele graafikule ja kohati vähestele unetundidele. Meie - naised polnud mingid printsessid herneteral ning mehed ei olnud vinguviiulid ja nii lihtne see oligi:) See tundub isegi veidi uskumatu aga tõepoolest tegime kõike ühel nõul ja jõul ning selle aja jooksul tundsime ennast ühtse perena. Sellest ka kõlas meie huulil pidevalt laul „we are family”:)

Suurepärane on tagant järgi tõdeda ka seda, et reis üldse kulges praktiliselt ilma suuremate ja väiksemate viperusteta, kui v.a see, et rendiautole saime Uus-Meremaal paar mõlki, mida ei fikseeritud, ma oma lemmikplätud rendiauto istme alla unustasin, hotellitoast varastati mu lemmiklõhn ning kõrvaltoa reisisellidelt fööniotsikud. Kusjuures mainiks veel siinkohal, et meie toa uksel rippus pidevalt silt „do not disturb”:) Noh igaks tarbeks:) Aga need on kõigest asjad. Igatahes lennugraafik sujus, tervis väga alla ei andnud ning põõsa all külje maha panemist või autorendi firmadega kemplemist meil ette ei tulnud.

Ka sellisel reisil, kus maailm on kirev ja aina koged uusi emotsioone võib tulla peale koduigatsus. See igatsus võib käia kohe mitu korda peal isegi siis, kui kallid inimesed sind ümbritsevad ja sinu jaoks olemas on. Ja no mina tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et olen memmekas ja oma kodu ikka kõige kallim. Pesamunana oli mul ilmselt õigust ülearugi seda tunnet endale ligi lasta:)

Tuleb välja, et nii kaugel ära olles ja pidevalt röstsaia näost sisse ajades, ei teki vaid ainult koduigatsus. Kohe eriti suur vajadus oli pidevalt musta leiva järele ja jälle eriti minul, kes ma seda ohtralt tarbin. Nii polnudki mingi ime, et oma elava fantaasia juures, mõtlesin ma selle pea iga toidu kõrvale. Seda vahvam oli, kui hea sõber lennujaama vastu tuli ja meid musta leiva ja paki kiluga tervitas:) Tänud veelkord Salasilm:) See esimene amps lihtsalt sulas suus:) Hetkel kuulub must leib praktiliselt mu käekoti arsenali:)

Perest, sõpradest ja armsatest töökaaslastest ei hakka ma isegi mitte rääkima. Need inimesed on niivõrd loomulik osa mu elust, kelle järele igatsust tunda.

Veel unistasin ma reisil olles suvilas viibimisest (sest meil seal oli ju pidevalt suvi), Viljandi folgist (tõi meelde eredad suvemälestused ja maitsvad koogid), toalillede eest hoolitsemisest, Eesti telekanalitest ja lehtedest (panin poes isegi Kroonika korvi), kodukoristamisest, pesupesemisest, Eesti kommidest, küpsetamisest ja veel nii mõnestki asjast, mille sisu ja mõtte enda teada hoian:) Tänaseks olen enamuse neist vajadustest juba rahuldanud - nt käisime pühapäeval Võsul ja Käsmus ning suvila sai üle vaadatud:)

Reisil olles avastad ikka nii mõndagi uut. Näiteks kui väsimus peale tikub, ei ole probleemi - maga seal, kus antakse ja nii kaua kuni sa naerupahvakate peale ärkad, sest keegi on sind raudpolt vahepeal fotokaadrisse kinni püüdnud:) Nii juhtuski sageli, et nagu autosüüde sisse keerati me kohe ka magasime – esiistmel kõveras ja tagapingil mõnusalt keras üksteise otsas:) Samuti polnud pikalt lennult saabudes neljapäeval Londonis mingi probleem lennujaama kohvikus väike uinak teha:) Ütleme nii, et häbi on aga ei tunne, loomulikud vajadused tuleb rahuldada:) Lisaks avastasin ma endas märkimisväärse naiseliku omaduse ehk huvi shoppamise vastu, mis mul seni Eestimaal nii kõrgelt arenenud polnud:) Igatahes on garderoob suures osas välja vahetatud ja uusi aksessuaare kuhjaga. Võin moedemmi korraldada:) Samas kodumaal kaubanduskeskuste poole ma praegu ei vaata, isu sai täis:)

Söömisega ehk täpsemini ülesöömisega puutusime me reisil aga väga tihedalt kokku, kuid tagasi olles selgus kaalule astudes, et 100 grammi on vaid juurde tulnud:) Uus-Meremaa toidud on lihtsalt niivõrd maitsvad aga nii suured ja USA-s on ka väga suured praed. Nii saigi meile üsna kiirelt selgeks, et kui sa tõesti just elunäljas pole, on targem võtta praad kahepeale ja magustoidus ka kahe lusikaga sorkida. Ma arvan, et kui uus-meremaalane või ameeriklane satub Vertigosse või Boccasse sööma, siis ta lihtsalt sureb kohe nälga:) Parem ärgu sattugu, sest neis riikides kanti ikka sellised mehised praed ette, et oigad ja avad ülemise püksinööbi, kui tõesti tahad kõik ära süüa. No ja nii paljudel erinevatel maadel, saad ka väga erinevate roogade osaliseks. Nii me siis maitsesimegi erinevaid asju, kuid minu jaoks oli siiski parim valik alati kala või muud mereannid, mis lihtsalt sulasid suus. Ja vein – vot see on suurepärane Uus-Meremaal ja Fijil maitseb Kuaava mahl viinaga ka hirmushästi, sest mahl tapab alkoholimaitse:) Räägin meie kõigi nelja eest, kui tunnistan, et Las Vegase teletornis toimus meie elu kõige suurepärasem, maitsvam ja ilusam õhtusöök:) Seal oli lihtsalt kõik maksimumpuntke väärt – alustades teenindusest ja bändist, lõpetades pidevalt keerleva restoranivaatega tuledesäras linnale. Meil kahel oli veel eriti hea võrdlus Eestis pakutavaga, sest novembrikuus enne kui Tallinna teletorn oma uksed sulges, tegime seal piduliku õhtusöögi, nautides Kiievi kotletti:) Üldiselt ma toiduga pirtsutaja pole, kuid selle 40 päeva jooksul jätsin ma oma taldrikule siiski kaks toitu, mille maitsele ma siiani mõelda ei taha. Selleks ma ka ei maini, mis need olid:) Kaks on vist ikka üsna ilus number nii pika aja peale. Teiseks ei tundu mulle ilmselt lähimad kuud ahvatlevana continental breakfast alias munaroad- praemuna, omlett jne. Nii, et neil kevadpühadel jäävad munad söömata, koksida ja värvida ju võib:)

Sündmuseid, mis kirgastasid reisi oli selle pika aja jooksul nii palju. Kindlasti jäi elavalt meelde Fijil toimunud mootorpaadimatk, Uus-Meremaa jetisõit, Las Vegases varem mainitud pidulik õhtusöök, Samoa ookeaniäärne sõit ning üks ilus vihmane öö beachhouse´s, Fiji paradiisisaare Beachcomber päikeseloojang, Suure Kanjoni hingemattev ilu, Uus-Meremaa imeline Queenstowni linnake jne jne. Loomulikult oli neid hetki veel nii isiklikus mõttes, kui muidu;)

Las Vegase teletorni restorani desserdid

Lisaks sattusime ära olema perioodil, mil oli palju tähistamist – sõbrapäev, minu ja Eesti Vabariigi sünnipäev, naistepäev. Nii leidsimegi põhjuseid hoida tuju üleval ja klaase kokku lüüa:)

Sõbrapäev 14.02
Fiji – soe, sõbralik ja piinlikult pidulikuks aetud restoran ning romantiliselt lillekestega kaunistatud tuba ja lilleõitest voodile seatud tekst I love U:)

Meie tuba
Sünnipäev 17.02
Päris kipa on ärgata oma sünnipäevahommikul Fijil ning tõdeda, et akna eest kardinaid tõmmates ei olegi lumehanged, vaid hoopis palmid ning ninasõõrmetesse tungib soe ja niiske õhk ja pluus kleepub sekundiga selja külge:)
Veel lahedam on aga ärgata Fijil ja uinuda oma sünnipäeval Uus-Meremaal – oma unistusteriigis. Pole midagi öelda, sünnipäevalapse eest oli hästi hoolitsetud ning toast avanes imeilus vaade otse linna südamele, kirikule ja tuledesärale. Tegelikult pole armsamat sünnipäevakinki, kui see, et saad veeta sünnipäeva unistuste maal ja veel nii toredate inimestega. Mitu korda oli tunne, et palun näpistage mind, et ma olen siin ja veel oma sünnipäeval. Siiras aitäh!
Sünnipäevakook:)

Vabariigi aastapäev 24.02
Selle päeva tähistamiseks valisime Uus-Meremaa põhjasaare ja Eesti pingviinideparaadi asemel nautisime Maooride rahvustantse- ja laule.


Maooride rahvusprogramm Naistepäev 08.03

San Franciscos. Ei mingeid punaseid nelke, ega ülistuslaule:) Äge! Maailma parim catch of the day ning mereannivalik hoopis nina all.

Mereannid - teod, lobsterid, krevetid, krabid ja austrid



Reaalsuses tagasiolek on üsna kummaline ja emotsioonirohke. Ei päikest, ei munaroogi:) oli kõige esmane tunne, millega viimastel päevadel kokku puutunud olen. Kuid musta leiva olemasolu rõhutab mu naerulohke:)
Tagasiolles maadlen/me ajavahega. Nii polnud mingi ime, et neljapäeva hilisõhtul saabudes jäin ma küll ilusti magama, kuid pool kuus reede hommikul olid silmad lahti ning kiirustasin keerdtrepist allakorrusele külmkapi kallale, et võileibu teha:) Samuti ei olnud vanaema juubelil, mis ei toimunud kodukeskonnas või Londonis kohvikus meil mingi probleem magama jääda:) Ka tööajal, kui mul on ametlikult uneaeg ja öö üritan vägisi silmi lahti hoida. Õnneks on kolleegid igati toetavad, et kui pea vähegi lauale vajuma hakkab või kolks ära käib, võetakse laul üles:) Lisaks lubati mul järgmised kaks nädalat ka magamistunde pidada:) Igatahes on palju tegemist ning telefon heliseb, MSN vilgub ja e-mailid kutsuvad üles erinevateks kohtumisteks ja taasnägemisrõõmu väljendamiseks. Kuid reisilt saadud energia ja positiivne laeng aitab kõige ja kõigiga ilusti toime tulla:) Ja ei mingit stressi ega kassi pole peal, nagu paljud ennustasid:)

Kuna emotsioonid on laes, siis reisisellid ei suutnud kauem vastu pidada ning otsustasid juba nädalavahetusel korraldada huvilistele pildi- ja videovaatamise, mis päädis väga toreda ja meeleoluka õhtuga. Aga ärgu nüüd need, kes laupäeval tulla ei saanud või tulemata jäid muretsegu ega isiklikult võtku, kõik muljed, mis reisil saadud anname kindlasti edasi. Töö toimub lihtsalt edaspidi sektsioonides:)

Sobilik oleks vist siinkohal ka peasüüdlaste kohta iseloomustusi tuua ja loomulikult räägib pilt rohkem, kui tuhat sõna. Väike valik meie tohutult suurest pildialbumist.


LONDON - Oma uduses meeleolus ja vanas headuses oli äärmiselt tore jälle tallata tuttavaid radu ning tervitada plätukandjaid veebruaris, Picadilly Circus´t, Trafalgar square´i, Big Ben-i, vaateratast, punaseid busse ja telefoniputkasid jne. Londonis on mu uni alati erksam, nii ka seekord, sest signaalid ja hääled, mis läbi hotelliakna kostavad ei vaibu ka öötundidel. See linn on alati ärkvel.



FIJI – Ilmselt tulevad meie reisi eredamad mälestused just sellelt Vaikses ookeanis asuvalt saarelt. Teadsin, et selline koht on olemas, kuid midagi konkreetset peale sooja kliima ma oodata ei osanud. Lonely Planet ning internet olid põgusateks eeltöödeks head infoallikad. Lisaks olid seda riiki külastanud varem kolm tuttavat, kes kiitsid väga ning kaks tuttava tuttavat, kes nädal enne meie saabumist nutuvõru ümber suu sealt lahkusid, sest orkaan ja möllanud tormid olid viinud igasuguse tuju ja isu. Seda enam oli meil põhjust rõõmu tunda imelise päikse ja tõelise suve üle:) Nägime ise vihma vaid kahel korral ja sedagi vaid hetkeks, kuid saare teisest otsast paistsid pidevalt vihmapilved ja vikerkaar näitas ennast mitmel korral.

Õnnesümbol taevakaarel


Üks on aga kindel - nad on maailma õnnelikumad inimesed ja neilt on palju õppida. Eelkõige nende positiivsust ja sõbralikku ellusuhtumist ka siis, kui elad kanavarvastel majas, mille orkaan iga kell ookeanile võib uhuda. Igal sammul näed sa neid naeratamas ja lehvitamas, kuuled omaette ümisemist ja tunned eemalt juba seda heatahlikku suhtumist. Ega muidu ei oleks seda rahvust pärjatud tiitliga „the most friendliest people on earth”.

Soe welcome lennujaamas kl 5 varahommikul

Väiksed rõõmurullid solgineevas snorgeldamas ja hullamas:)


Samas tüüpilisele eurooplasele või teisele mitte 3 maailma inimesele, kel vähegi süda õige koha peal, kraabib hinge see karjuv vaesus ja viletsus, mis iseloomustab nende elukvaliteeti. Autod ja teed lagunevad, lapsed mängivad olematute mänguasjadega porilombis, snorgeldusriistad valmistatakse kummivoolikust ja muust käepärasest, paljudel majadel on seinad, kuid aknad ja uksed puuduvad, süüakse seda mis maapind ja meri annavad jne jne. Ja siis tuled siia ja mõtled miks meiesugustel, kel kõik mugavused hõbekandikul ette laotatakse ikkagi suunurgad allapoole on. Lisaks nende siirale ja armsale olekule, ei teki seal maal mingi probleem inglise keelega – seda räägib nii laps mägikülast, kui vanamemm tee äärest. Turismiallikast pulbitsev maa lihtsalt peab keele ära õppima, et toit lauale saada.
Turismimagnetiks on kindlasti Fiji lopsakas loodus, mis tänu sagedasele vihmale ja soojale kliimale on tõesti ilus.

Banaanivabariik:)


Lisaks asuvad seal maal need palju räägitud paradiisisaared – valge liiva ja läbipaistva veega. Tuleb välja, et mitte ainult photoshop pole see, mis pildid ilusaks muudab, vaid sellised paradiisisaared ongi tõepoolest olemas. Pole midagi mõnusamat kui istuda rannaliival merekarpide vahel, nautida loojuvat päikest, vaadata kuidas blacktip väikesed haid ja rai põlvini vees sinu silme all oma elu elavad. Need on hetked, kus tunned, et elu on seisma jäänud, aeg peatunud ja sa lihtsalt kirjutada rannaliivale "I love my life".

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna



This is a paradise
Elu ühed ilusaimad hetked möödusid just selle taeva all ja päikeseloojangu taustal
Laintesse peidan end:)
Vaade ookeanile
Merekarud:)
Pealpool pilvi on alati päike:)
Kultuuriprogramm

Ohtlikke loomi ja putukaid seal maal pole, ainuke oht seisnebki meresügavustes, sest sealkandis on pea kõik hailiigid esindatud.

Tulevane prints:)

Kindlasti pole Fiji see koht, kus igal nurgal tasuks väike eine võtta, ikka pead vaatama mida suhu paned ja kus. Majutusi on ka seinast seina – uhked resordid, kui ka tagasihoidlikud motellid. Meie kodu oli aga nii super, et ainult pilte vaadates tahaks hõbeniidiklubi teha ja ühele perele mõeldud armsas sõnajala katusega majakeses, mis meenutab muinasjuttu kolmest põrsakesest, tagasi olla. Uinuda ja ärgata ookeanilainete kohinal, on ikka väga mõnus:) Fiji pidi olema ka väga populaarne paik honeymooneritele ja abiellujatele. Ma ei imesta ka - romantikat ja ilusaid kohti jagub seal kuhjaga:) Samuti on Fijil palju erinevaid võimalusi meelelahutuseks - meie reisisellid proovisime ära sellest vaid osa - raftingumatka kärestikulisel jõel, haisukeldumise Vaikses ookeanis, snorgeldamised koralle ja värvilisi kalu täis veemaailmas, surfi kesest ookeani murdlaineid, mootorpaadimatka, paraseilingu, hobbycat´i sõidu.

Meie kodu Fijil ehk kolme põrsakese majad:) Kodurand
Koduhoovis:)
Jõusaal a la Fiji:)
Söödad välja ehk haisukeldumise sissejuhatus
Modellialbumi pildid:)
Shokolaadinööbid:)

Raftingul:)Mittesoolane vesi on meie sõber:)
Reisi tipphetked toimusid just selle mootorpaadi matkal. 16.02 oli elu üks kihvtimaid päevi üldse:)
Paadilt vettehüpete maailmameistrivõistlused:)
Nagu kala vees:)
Konksu otsas:)
Tsentrifuug:)
Ilusa päeva ilus lõpp





UUS-MEREMAA - Kes mind vähegi tunneb-teab, on kindlasti kuulnud minu aastatepikkust (nii u 10 a) soigumist sellest, et Uus-Meremaa on riik, kuhu kõige rohkem minna soovin. Uskumatu aga tõsi nüüd olen ma siis oma jalaga astunud nii põhjasaarel, kui lõunasaarel. Isegi ei tea miks just Eestist kõige kaugemalasetsev riik mu tähelepanu püüdis aga tundes iseennast on mind alati väljakutsed rohkem meelitanud, kui see mis käeulatuses ja kergelt saadud.

Õnnelik:)


Igatahes ei pidanud ma oma unistusteriigis pettuma, samas ei olnud üles haibitud Uus-Meremaa ka koht, mis mind jalust rabas. Olin ühtteist juba varem Norras näinud – mäed, fjordid, liustikud ja nagu elus ikka, on esmamulje väga tähtis. Teist korda vaatad juba teise pilguga.

Samas ei saa ma ütlemata jätta seda, et kui inimene tahab paljudesse kohtadesse reisida aga hetkel jagub raha vaid ühte kohta minemiseks, oleks vist see riik parim valik. Nii mitmekülgset maad oma looduse poolest annab otsida. See on koht, kust igaüks endale midagi leiab. Pole mingi probleem sõita mööda ülihäid ja hooldatud teid, mida ääristavad lambaid täis karjamaad ja leida ennast järgmisel hetkel mägede ja järvede vahelt või keset lumiseid mäetippe ja fjorde või ookeaniäärsetelt valge liivaga randadelt.
Fjordid

Liustikud
Vaade liustikele läbi helikopteri:)
Beach Uus-Meremaa moodi:)

Sellistes kohtades mõtled ikka, et mida need turistid meie Eestis leiavad. Peale vanalinna, ilusate naiste ja ehk veel mõne vaatamisväärsuse ei ole meil siin suurt midagi:) Nii, et Uus-Meremaa on kindlasti üks vaheldusrikkama loodusega maid, kuhu ma seni sattunud. Eriti äge on veel vaadata sõnajalgu, mis kaugelt palme meenutavad ja rahulikult end 20 m taeva poole sirutavad.

Sõnajala stiilinäide:)

Inimesed on seal suurt kasvu ja täitsa sümpaatsed, mehed ka päris kobedad:) Kunagised maoorikombed õnneks säilinud pole nii, et inimsööjaid seal pole aga praed mis pakutakse on küll hiigelsuured ja imemaitsvad. Kindlasti tasub proovimist lambaliha, sest need koduloomakesed, keda kõik mäed ja põllud täis on, maitsevad seal ikka sootuks teiselt, kui muudel maadel pakutavad lambapraed.

Mää:)

Samuti on kohustuslik maitsa ära kohalik vein nii lõuna- kui põhjasaarel. Meie tegime seda mitmel korral ja leidsime oma veinikollektsiooni uued ja maitsvad lemmikud:)

Veinikodu:)



Ka sealpakutav meelelahutuse ampluaa on lai. Adrenaliini pakkuvate atraktsioonide seast oli aga üks parimaid ja seiklusrikkamaid tegevusi lõunasaarel toimunud jetisõit, mis tähendab maakeeli seda, et 14 inimest + jetijuht pannakse 5 meetri ja 2,3 meetri laiusele alusele ja kihutatakse 35 sõlmega kärestikulise jõe vahel, kohati justkui hüpates üle kivide ja sõites suurte kaljunukkide vastu. Eriti äge kui noor ja huljas jetijuht veel 360 kraadiseid pöördeid teeb peaaegu olematus jõevees, mis vihma ootab. Lahe! Kõige lahedam kogemus üldse! :) :) Ma üldse ei tea, minust sai sellel reisil tõeline merekaru nii, et ootan millal siinmail ka juba paadid vette lastakse:)


Lisaks oli meil võimalus näha oma silmaga spermavaalu, kes olid 24 meetri pikkused ja kaalusid 30 tonni. Miksipärast meenutasid nad allveelaeva, millel purskkaev peal. Igatahes ilusamad hetked, kui vaalad sukeldusid ja saba näitasid, sai kõik kaamerasse püütud.
Vaala etteaste:)
Ja loomulikult nägime me ka Uus-Meremaal juba meile tuttavaid delfiine, kellega ka Fijil kohtusime aga keda sealkandis oli sadu. Terve meri kubises nende saltodest ja imetrikkidest.
Kui miski sellest maast jäi kripeldama, siis ehk see, et mul ei õnnestunud isiklikult kohtuda pingviinidega, kes on minu jaoks äärmiselt sümpaatsed tegelased. Ilmselt on omal ajal liiga palju pingviinipoeg Lolo seiklusi vaadatud:) Käisime küll läbi sõnajaladzungli ranna ääres, kus neid nägema oleks pidanud aga mis teha - mida polnud, seda polnud. Ma ei viitsinud ka pirtsutada, et neid kodus ei olnud, kui mina nii kaugelt külla tulen:)

Auckland

Maisikeetmine kuumaveegeisrites:)
Teletorni võimalused kõrguste kartjatele:)
Kuumaveegeisirid - hea, et mädamunalõhn läbi netikaabli ei levi:)
Vaade Aucklandi teletornist
Eesti hüljes termaalbasseinis:)
Kohalik hüljes omas elemendis
Meestemaailm:)




SAMOA - koosneb kahest suurest saarest ja mõnest väikesest aga selliseid paradiisisaari nagu Fijil, siit paraku ei leia, kuigi need riigid kõrvuti asetsevad. Meie vallutasime meile omase reisitempo juures muidugi mõlemad. Pole ka väga imestada, sest peasaar on Saaremaa suurune ja teine siis veidi väikesem.
Samoa on nagu natuke Fiji ja samas ei ole ka. Looduse lopsakus ja kliima on küll sarnane- soe ja niiske, vihmaperioode palju – vaesust kah, isegi veel rohkem kui Fijil, samas inimesed oleks nagu teisest puust. Mõni üksik tõstab käe, et jeebile järgi viibata, harva küsitakse kust sa pärit oled ja kingitakse naeratus. Kõigil oleks just kui kiire laisklemisega ja turiste väga palju ei märgata. Külades on küll asi leebem, kuid siiski mitte nii avatud ja sõbralik pole see mustanahaline rahvus. Samas on turistikohtades aga ekstrauhke teenindus, alates sellest, et sind aidatakse toolile istuma, kuni selleni, et igal sekundil küsib kelner kas kõik on korras või soovid veel midagi. Me naersime lõpuks, et sellise tähelepanu peale riputaks hea meelega sildi kaela „Please do not disturb, I´m ok“ Iseenesest mõistetav on see, et hommikusöögi laua kõrval seisab „kärbselehvitaja”, kes kärbseid eemale ajab ja põlvedele laotatakse salvrätik enne, kui sööma hakkad ning enam vähem pühitakse pärast suunurgast saiapuru:) Loomulikult on hea tunda, kui sinu eest hoolitsetakse, kuid liigne alandlikkus mulle ka ei istu ja ekstrakohtlemist ma ei vaja:)
Meile naistele lubati ka üks ülimõnus poputusprogramm ehk duaalmassaaž, mis toimus väljas palmide all väikeses katusealuses ning kus väikest kasvu armsad Samoa naised meid üllatasid ja vastupidiselt oma haprale välimusele imehead ja tugevat massaaži pakkusid:)

Kui ilusad rannad ja lopsakas loodus kõrvale jätta, kohtab seal maal ikka äärmiselt palju vaesust ja mustust. Pole mingi teema, et elatakse onnikestes, millel vaid katus peal aga seinu pole, kuid siiski on nii mõnelgi telekas või muusikakeskus ja hurtsikutest avaneb miljoni dollari vaade ookeanile. Kogu pere, kui mitte öelda küla, elab pead ja jalad koos ning koduloomad paterdavad üle hoovi ja toa:)

Bure -koli sisse ja maga hästi:)

Karjuv mustus ja räpasus torkas seal maal kohe eriti silma, nii nende kodude puhul kui ka riietuses ja elustiilis. Visatakse pikali kus iganes ja millele iganes, sest magamine ja lesimine tundub olevat peamine tegevus. Ma ei pea küll ennast mingiks puhtusefriigiks, kuid sellegipoolest tahaks nii Fijil kui Samoal veidi nahutada kohalikke perenaisi ja juhtida nende tähelepanu elementaarsetele koristustöödele. Samas külades on majaümbrused ilusti hoolitsetud, lilled õitsevad ja muru trimmeriga udupeenelt pügatud. Pühapäev on aga pidupäev, siis pestakse murjamid puhtaks, otsitakse oma olematutest kappidest välja pidulikud riided ja kogu küla läheb kirikusse. Kirikuid on seal mõnes külas kohe mitu. Samas Fijil nägime vaid mõnda kirikut kogu saare peale kokku.

Daamid valges
Veidi keeruline on külas autoga ringi sõita, igal sammul võib kusagilt põõsast välja hüpata mõni koduloom. Peamiselt on need koerad, kanad või notsud, keda jagus palju ja väikestel notsudel pole saba mitte rõngas, vaid nad liputavad seda justkui suurest rõõmust:) Huvitav vaatepilt on ka kindlasti see, et lehmade karjamaa on palmide alla.

Külaelu

Väike aga tubli:)

Siiski on Fijilt saadud elamus minu jaoks kordi suurem. Ehk selleks, et viibisime kauem ja kohtusime seal elavate eestlastega, kellega ühtehoidmisinstinktist väga lõbusalt aega veetsime ja teiseks ka kindlasti see, et Samoal vaatasin tõtt ka vihmaga, mis kohati päevitusprojekti segas ja nagu sein keset lauspäikest me ette kerkis. Nägime ka troopilist tormi. Viimane oli tegelikult huvitav kogemus voodist ja teki alt aknast õue piiludes, kuid nii valgeks löönud taeva all öösel õues seista poleks soovinud.
Igatahes oli elu sealpool maakera hoopis teistsugune ja meile vist päris pähe ei mahu nende elustiil.

Pulmapäev ookeanil
Turumutid ja kutid:)
Tigu oma koduga:)
Minu üks õnnestunumaid reisipilte. Sain kiita ka:)
Kilud karbis Samoa moodi:)
Kui sa tahad suuri kilpkonni sööta, kanna igaks juhuks küpsist taskus:)
Kalapäev:)
Vaade koduaknast:)
Kodubaaris:)
Lebo:)
Krabi mu peos:)
Lained, mis purskavad vett läbi laava.
Jump baby, jump:)





USA - Imedemaa. Imedemaa. Imedemaa. Need on peamised märksõnad. Pluss kindlasti mastaabid – kõik on suur, alates autodes ja lõpetades praadidest.
Kui paljude jaoks on Ameerika maa, kuhu nad unistavad minna, siis minu jaoks oli selliseks unistusteriigiks Uus-Meremaa. Mul on aga selle üle väga hea meel, et meie reisitrajektoor meid ka seda riiki vaatama tõi. USA oli väga positiivne üllatus ja me tõdesime kõik, et selle riigi pinnale astume me veel elus mitu korda.

Me vaatasime lähemalt keset kõrbe asuvat Las Vegast, mis oma tuledesäraga meid jalust lõi ja ka tagasihoidlikuma eestlase rõõmust hüppama pani. Uskumatu, et midagi sellist on inimkäed luua suutnud. Tehislinnakesed New York, Pariis, Veneetsia, Luxor, Ateena – on vaid mõned kohad, kuhu sa Las Vegases sattuda võid ja loomulikult kaasneb selle kõigega palju kasiinosid, hotelle ja muud meelelahutust. Nii oleks tahtnud võtta teie silmad ja anda edasi livepilt koha pealt, sest see on linn, mis on vaatamist väärt. Ma ei oskagi öelda, kas siin maamunal on teist nii kirjut kohta, mis ootamatult jalust rabab. Igatahes oli Las Vegas see linn, mis õigustas USA-le antud imedemaa tiitlit ja koht, kuhu kindlasti tagasi tulla.
Las Vegas päeval


Las Vegas tuledesäras



Öeldakse, et Suur Kanjon ja Uus-Meremaa lõunasaar on maailmas top 3 looduse vaatamisväärsuste seas. Kuna meil oli Uus-Meremaa lõunasaar selleks ajaks juba nähtud, ei saanud me ju ka jätta vaatamata Suurt Kanjonit. Tõepoolest, pole midagi kosta, vaatepilt oli võimas. Sadu kilomeetreid ilu ja milline vaikus. Tunned nagu oleksid maailma ääre peal.

Suur Kanjon

Kurb aga tõsi, tegemist on hamburgeri järjekorraga:)

Võtsime nõuks põigata paariks päevaks ka San Fransiscosse ja vaadata üle kaunid sillad ja maailma sinka-vonkalisema tänava ning mäest üles looklevad järsud tänavad, millel kurikuulus trammiliiklus üles-alla vabalt liigub. Tore oli näha ka kõiki tuttavaid kohti filmidest, sest sealkandis on filmikaameratel ikka ohtralt tööd olnud. Muidugi ei saa ma vait olla selle koha pealt, et krabirestorani külastus on seal linnas MUST asi ning kindlasti tasub vaatamist ka koka kiire valmistusprotsess enne, kui elav krabi otsa lõppenuna taldrikule serveeritakse. Mhmm… jälle ma räägin toidust – no mis ma ültesin, tegemist oli tõelise gurmaanide reisiga:)


Püha õhtu söömaaeg San Francisco vahakujude muuseumis


Trammid

Golden Gate Bridge

Los Angeles on koht, kus ma täitsa elada võiks sest see linn oma kiire ja noorusliku elurütmiga sobib minu loomusega praegu veel suurepäraselt:) Ei saa jätta mainimata, et sealolles tekkis mingi kirjeldamatu nostalgiatunne mõeldes tagasi oma teismeliseajale, kui iganädalaselt Beverly Hills 90210 ja Melroce place seriaalidele kaasa elasin. Lahe on tunda ja teada, et seal nurga taga, sinust veidi eemal elavad maailmakuulsad staarid alates Madonnast ja lõpetades lahkunud vanameistri Aron Spellinguga. Kiired ja uhked autod, taevasse kõrguvad palmipuud ja pilvelõhkujad, beachid ookeanikaldal ja tonnide kaupa meelelahutust ja shoppingut on vaid üksikud märksõnad.

Los-Angeles

Tähtede allee

Kõik on vägev ja kindlasti soovitan külastada ka Universal Studiot ja näha oma silmaga kuidas sünnivad filmid ja sattuda oma lemmikseriaalide (nt meeleheitel koduperenaiste) või filmide võtteplatsile.
Shreki eesel:)
Meeleheitel koduperenaiste võtteplats - Susani maja:)

Trikid ja imenipid mille abil meid petetakse:)

Santa Monica beach
Malibu beach
No comments:)
Ühesõnaga see maa on täis võimalusi ja positiivseid üllatusi ning oma mastaapides on seal õnneks avastamisruumi palju.



Üks mu sõber, kes ka mu liveblogi reisist luges, küsis ükspäev, et kas oli ka midagi mis halvasti oli või pettumust valmistas, sest talle tundus, et olen ameerikalikud kombed juba reisialgusest külge võtnud ja muudkui kiidan ja kaagutan kui ilus ja tore ja hästi kõik on:) Mhmm…ka nüüd tagant järgi pole mul paraku talle mitte midagi negatiivset välja tuua nii, et eestlasele omane kadedus võib jätkuda:) Ausalt, ma ei muudaks midagi ega tahaks kuidagi teha asju teistmoodi, sest reisil nähtu ja kogetu oli kõik suurepärane ja nüüd hiljem mõistan veel rohkem, et tegemist oli elulaheda reisiga.

Nii olengi ma rõõmus ja rõõsa ning olukorraga rohkem, kui rahul. Aitäh minu kallitele reisikaaslastele ja sellele võimalusele seda kõike nautida. Ja tänud ka teile, kes te selle pika jutu peale veel magama pole jäänud:)


I LOVE MY LIFE!

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ahmisin su jutu ühe korraga sisse, nii hea lugu. Täitsa võrratu on mõelda, et said sellisel reisil olla ja nii palju näha. Uskumatu:)

Kas nüüd on reisimisest kopp ees tükiks ajaks?
Lõpplahe ikka, et sellised kohad olemas ja inimesed kes kaugele sind viivad. Olen kade:)

Ole tubli ja head aklimatiseerumist!

Anonüümne ütles ...

Gerlike, sa oled tagasi:) Kui tore! Millised pildid ja mis kommetaarid- tõesti elu lahedam reis tundub juba mulle kodudiivanilt lugedes:) Nii hea meel, et said maailma näha jaheade inimestega koos olla.

Kas paned veel pilte kuhugile ülesse, kus ise ka oled?
Kallistan kõvasti ja veelkord teretulemast. Ootasime väga su lugusid juba, sinuta on maailm iga ja igaüks teab seda, kes vähegi kokku puutunud sinuga.

mulonsuvaminareisin ütles ...

Tere Gerli, loen siin Eestist kaugel sinu reisilugu, aga sihtkohasid vaatades tahaks ikkagi öelda "welcome back". Pildid on võrratud ja jutt on põnev. Uskumatult lahe, et said sellisel reisil käia. Kui mul õnnestuks jârgmisel nädalal Eestis olles natuke veel reisijuttu kuulata, siis sellest võimalusest ma küll ära ei ütleks :-)

Raido ütles ...

Kuule sina õnnelik naine ajad kohe kadedaks. Mida pildid ja mida elamus. Kas oli midagi, mida te seal reisil ka ei teinud? Selline tunne nagu sa oleksid 4-5 aasta tegevused ära teinud ja kohad läbi käinud. Mõni ei saa terve elu selliste kogemuste osaliseks, kui teie selle reisiga:)
Uskumatu! Ausalt kohe!

Ja mulle meeldis see, et Do not disturb silt oli hotelliuksel igaks tarbeks:) Irw:)

Ole musi lilleke ja tervita õnnelikke reisikaaslasi, kes sinuga koos olla said! :D

Anonüümne ütles ...

Tervitus ilus inimene!

Või siis sellisel reisil käisid...Pole midagi öelda:) Sa ikka astud elus aina suuremaid ja uhkemaid samme. Nii kaugele ja kauaks minna on tõesti teine asi kui nädalakeseks palmi alla.

Soovin samuti head aklimatiseerumist!

Anonüümne ütles ...

Tahan ka! Su reisikaaslane tahaks kohe eriti olla;)

Anonüümne ütles ...

Kellega käisid?

Gerli ütles ...

Aitäh kõigile!

Oli tõesti lahe ja kõige vahvam on see, et mõnus emotsioon, mis reisilt saadud kestab siiamaani ja kuidagi kahtlaselt hea on olla, kui 5 cm maast kõrgemal kõnnin suu kõrvuni peas:)
Ei ole kassi ega stressi toredalt reisilt reaalsusesse tulles. Vastupidi, tunnen ennast iga päev aina rohkem nagu need Samoa väiksed notsud, kes suurest rõõmust saba liputavad –hea on olla kodus ja samas hea on mõelda tagasi reisile:)

To miki: hetkel naudin tõepoolest kodus olemist aga teades mind on mul kindlasti vähemalt poole aasta pärast juba uus reisiplaan paigas:) Ja no väiksemad sutsud lähemale on nagunii juba silmapiiril.

To Merike: Ikka panen, kui tuhanded pildid lõpuks läbi töötada suudan:) Neid on tõesti palju. Kindlasti laiemale sihtgrupile need mõeldud pole. Eks siis saadan sulle ka eraldi lingi.

To Ivi: kohtume kindlasti ja juba lähipäevadel!

To Raido: Ära nüüd seal kadesta midagi, kindlasti oli ka asju, mis tegemata jäid aga seda enam on põhjust neid järgmisel reisil teha:) Nii, et do not disturb you ego with my wonderful wonderful trip:)

To anonüümne: Ma usun, et 2x2 peaks olema piisavalt selge ja samas sinu jaoks sobilik st. anonüümne vastus:)

Anonüümne ütles ...

Loe ja imesta, uskumatult lahe reis tõesti:) Müts maha ka mehe ees, kes sellisele reisile sind kaasa kutsus, ega iga naisega ikka nii kaugele ei lähe, peab olema ikka ilus tunne. Kõigile sellist luksust ei pakuta - ainult väärtuslikele naistele ja seda kahtlemata sa oled.