Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt. Ärge eitage midagi täielikult. Kahelge ja otsige tõde. Olles leidnud hingerahu, tunnete ära ka tõe.
Sattusin eile Linnateatrisse. Põhimõtteliselt esimest korda elus (olin seni vaid korra teatri algusaastatel ühte etendust vaatamas käinud). Erilist muljet ma tookord endaga kaasa ei võtnud. Eile aga muutus kõik - sain osa minu jaoks selle aasta elavamast kultuurisündmusest. Ja uskuge, käidud ja nähtud on palju!
Vaatasin etendust "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." mis on Elmo Nüganeni instseneering A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" neljandast osast.
Tunnistan ausalt, et teatrisse minnes vedasin ma jalgu järgi. No ma lihtsalt polnud eile just kõige teravam pliiats karbis, olin unematile tublisti võlgu. Sisenedes aga vanalinna majadekompleksis asuvasse tavatu ruumiasetusega põrgulavale, haaras mind endaga mingi eriline lummus, mis kestis 4,5 tundi väldanud etenduse lõpuni. Isegi tooli maitset ei olnud lahkudes suus, pigem tungisid pisarad kurku.
Uskumatu, et üks mees on kunagi ammu kirja pannud nii tänapäevase versiooni armastusest, vihkamisest, valetamisest, aususest, pealiskaudsusest, tööst, rahast, elust ja surmast. Samas, mis siin imestada, inimestevahelised suhted ju ei muutu. Nüganen aga suudab läbi suurepärase lavastajatöö nii lihtsalt nii sügava sisuga hinge pugeda. Tõde on hall. Minu jutt pole äärmustest, vaid rõhuasetustest.
Teatrielamus saab tavaliselt alguse sisust ja lõpeb visuaalse poolega. Nagu öeldud, oli etendus pigem sünge kui lõõgastav, kuid siiski leidus selles teravat huumorit. Miks? Sest suhted ja nende klaarimine on vahel ikka kuradima kummaline. Eriti siis, kui antakse võimalus ennast ise kõrvalt näha - täpsemalt seda, milliseid lapsikuid trikke ja auklikke taktikaid me oma tahtmiste ja võitude nimel oleme valmis tegema ja kui lihtsalt ja omakasupüüdlikult me teisi jalge alla tallume ja miks mitte ka ühiskonnal üldisemalt naha üle kõrvade tõmbame. Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures sellepärast, mida meil pole ja millisesse valgusesse need puudujäägid meid teiste silmis tõstavad.
Kogu see etendus oli igas võtmes niivõrd stiilipuhas ja ajatu. Igal i-l oli täpp peal! Alates lavakujundusest, miimikast, kostüümidest, lõpetades muusikaga. Minu väljavalituks osutus Indreku karakter (lisaks super näitlejatöö Indrek Sammulilt), sest nii rahumeelseid ja mõistusega mõistlikke mehi leiab elunäitelavalt harva. Seda enam, et nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on pigem tugevate omadus. Loomulikult võtaks mütsi maha (kui mul see peas oleks) ka kõigi teiste karakterite osatäitmise eest. Pole mittekuimidagi ette heita.
Kojujõudes pühkisin “Tõde ja õigus” köidetelt tolmu. Võtan need ette esimesel vabal võimalusel, et lugeda nüüd juba sootuks uue pilgu ja tundega, sest kunagises kohustuslikus kirjanduses oli tookord liialt “kohustuse” maitse juures.
Hing oli rahutu veel jupp aega hiljemgi. Õnneks tõid südaöine merekohin ja randa loksuvad lained rahu tagasi.
Soovitan ja mitte soojalt, vaid suisa tuliselt!
Hing oli rahutu veel jupp aega hiljemgi. Õnneks tõid südaöine merekohin ja randa loksuvad lained rahu tagasi.
Soovitan ja mitte soojalt, vaid suisa tuliselt!
2 kommentaari:
Vaatan, et oled väga võimsa elamuse saanud ja sinu kultuurilembust teades ma isgei ei kahtle etenduse väärtuses ja sinu hinnangutes.
Peaks ennastki teatrisse vedama.
Üks lause meeldis eriti. Lugu sellest, kuidas me unustame ära mis meil on ja vingume sellepärast mida meil pole (pean silmas materiaalset poolt). Kui nüüd suhete tasandile langeda, siis siinkohal soovitaks peamurdjatele pigem tulevikku vaadata ja usaldada uusi võimalusi ning inimesi, kui halvaks läinud suppe luristada ja pidevalt andestada või olla andestatu.
Ole hea tüdruk edasi!
Oli tõesti äge! Nüüd tahan vaatama minna ka tõde ja õigus II osa ja öökapil vedeleb raamat (1 osa, lk 42 juures:))
Postita kommentaar