Sa ära usu mind - ma mängin, mängin, mängin...
Nii tõsiselt kui üldse saab.
Mu leebes pilgus peidab ennast saatan ja iga sõna,
mis ma ütlen, valetab.
Ah miks, ah milleks? Küsid, küsid, küsid...
Ehk vastaksingi, aga ma ei tea.
Ehk armastan end liialt, ehk vaid nõnda püsti püsin...
kuid usu mind, ma hinges olen hea.
Ma lihtsalt ei suuda uskuda, kui kummaline on vahel maailm - nii nurgeline, tahumatu, tabamatu, kaugel sellest, mis ta olema peaks - st. ümmargune, selgepiiriline, selline mis seob endas üheaegselt nii jõudu kui ka tasakaalu...
Ja kuigi olen ma seda maailma varem korduvalt näinud, suudan ikkagi vahel üllatuda nii teistes, kui iseendas... Miks me käitume nii, nagu me käitume.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar