Veel 20 tundi pingutamist, närvitsemist, miljoneid telefonikõnesid, sadu meilivahetusi, peata olekuid ja koduses keskkonnas pilt on aga häält mitte situatsioone:)
Ja siis 5 tundi PIDU, aasta ühte tähtsündmust. Peale mida võtan jälle kontsakingad jalast, istun trepile ja tunnen kuidas kõik laguneb jälle koost, et ehk aasta pärast uuesti kokku saada. Olen õnnelik ja väsinud.
Jäävad mälestused, väsimus, kiidusõnad (loodetavasti ka seekord:)), aftekal rakku tantsitud jalad ja tunne, et midagi suurt on ära tehtud.
2 kommentaari:
Hoian pöidlad ristis! Vaata, minu viimane postitus seoses selle üritusega. Ihukarvad tõusevad senini seljas püsti... Nii magus ja valus õheaegselt. http://tupsukas.blogspot.com/search?q=no99
Mõistan poolelt sõnalt mida sa tundsid ja mida su pöidlahoidmine tegelikult tähendab. Mõtle kui lahe kui oleksin pisut enne sinna maailma sattunud ja sinuga kallike seda tööd, vaeva, närvitsemist ja naudinguid õnnestunud tulemusest koos läbi elanud. Ma usun, et see oleks olnud superelamus superüritustel.
Hinges on nüüd tühjus, nagu ikka see üritusepohmakas, millel pole alkoholiga midagi pistmist.
Postita kommentaar