Vaatasin just „Sind otsides“ saadet, mille kaks peategelast – kaks noort meest, on kaotanud oma elus nii palju, justkui võitmata mitte kui midagi… Mikk ja Andreas on väga erilise saatusega vennad, kes on traagilise sündmuse tagajärjel jäänud ilma emasoojusest. Nende Ukrainast pärit ema puhkab küll Eestimaa mullas, kuid ema sünnimaal elab neil hulk lähedasi, kellega katkes side 18 aastat tagasi. Vennad kirjutasid saatele suurte lootustega leida üles oma vanaema, tädi ja kolm tädipoega ning koos nendega ka osake varalahkunud emast.
Miks aga mina sellest kirjutan?
Selleks, et „kohtusin“ kui nii võib öelda Mikuga ITK Keskhaigla erakorralise vastuvõtu ooteruumis ühel hilisel õhtutunnil paar kuud tagasi. Lugesin lehte ja ootasin oma meest röntgenist, kui Mikk vaevatud sammul tühja ootesaali sisenes. Registratuuritöötajale selgitas ta oma tulekut sellega, et paluda arstil tema jalad üle vaadata kuna on palju käinud, ööd juba külmad ning jalad valutavad ja on turses. Mikk tõesti palus viisakalt vaid arsti ülevaatust ja valuvaigistit. Haigla vastuvõtt küsis temalt koheselt visiiditasu (u 3 euro kanti), mida Mikul aga maksta polnud. Mikk selgitas oma olukorda ehk siis seda, et ta on kodutu, kel pole ei lähedasi, raha ega tööd, kuid registratuuritöötaja ei tahtnud tasuta vastuvõtust kuuldagi. Seda kõike kuuldes tõstsin ma imestades pilgu ajalehe tagant ja ei suutnud uskuda oma silmi – see poiss oli oma olemuselt ja välimuselt kõike muud kui tänaval elav noormees - nii viks ja korralik ning ka käitumiselt viisakas. Kuid selle info selgekssaamisel regitratuuritöötajale võttis tema sootuks "sildistatud" suhtumise ning palus tal homme päeval kuhugile (ei mäleta enam kuhu) vastuvõtule pöörduda, kus nn "temasuguseid" tasuta teenindatakse. Noor ja elust raputatud mees ei andnud õnneks nii kergelt alla ja palus oma olukorda mõista.
Siiski järgnes mõneminutiline kaikavedu teemal „palun arsti ja valuvaigistit“ – „maksa visiiditasu“, mida jälgis põlgliku pilguga pealt turvamees, kes ka omalt poolt asus nüüd juba "lahkesti" selgitama kivisse raiutud haigla reeglid. Hetkel kui mõistsin, et ega ikka ilma 3 eurota imesid ei sünni ning olin juba püsti tõusmas, et Miku eest visiiditasu maksta, sündis siiski üks väike "ime" - registreerija leebus ja turvamehe saatel eskorditi Mikk arsti vastuvõtule. Tundub, et vähemalt selleks õhtuks sai ta leevendust…
Loodan väga, et päike pöörab oma sooja põse ükskord ka nende poiste poole, kellel nii karm elusaatus, kuid kes kõigi nende katsumuste kiuste tunduvad „NII NORMAALSE mõtlemise…ja hea südamega“.
