„Kertu“…Ilmar Raag... ja teised...

Käisin täna üle piiiiiiiiiiiiiiiiiika aja taaskord kinos… Ilmar Raagi film „Kertu“ ei saa hingavat ja mõtlevat inimest külmaks jätta. Sellisest stsenaariumist  ei ole lihtsalt võimalik midagi tundmata mööda vaadata.

Iga väiksemgi detail on paigas - ebamaiselt hästi tabatud karakterid, nii reaalsed ja lihtsad kaadrid väikestest (kuid olulistest) asjadest, hetkedest, helidest meie ümber - nagu kärbes taldriku serval lepatriinu pilt pisut kulunud küpsisepakil, porilase hääl köögiaknal dialoogi taustaks, tolmupilv kruusateel. Lisaks muusika ja selle sõnad jne jne..., näitlejate valikust ja kogu tervikust rääkimata… Ma ei mäleta, et oleksin niipaljut varem kinolinalt tabanud. Kõik on nii omal kohal, et lihtsalt võimatu on mitte kaasa mõelda ja kaasa elada ning hiljem uinuda emotsioonideta.

Miljon mõtet keerleb peas ja hinge kraabib tõsiasi, et kusagil elavad inimesed päriselt selliseid elusid, hingavad sellist õhku ja astuvad sellistel radadel ning vaatamata kõigele katsuvad selle kõige juures elus olla ja ellu jääda.Püsti püsida!

Googeldan arvustusi, vaatan esika pilte ja tunnen, et ammu pole sellist tunnet kinost koju jõudes, et tahaks nagu veel näha, kuulda ja tajuda ekraanil nähtut...Niimoodi distantsilt - publikuna.
Ei taha, et subtiitrid nii kiiresti jooksevad ja tuled põlema pannakse vaatamata sellele, et kõik nähtu on kraapivalt valus.

Tahan veel istuda ja mõelda, ehk ka mõttes tänada, et selline elu on õnneks minust kauge kaarega mööda läinud…

Nii, et aitäh initsiaatoritele, kes tänase kinoõhtu välja pakkusid. JA LOOMULIKULT sussideni kummardus kõigile tegijatele, kes sellise emotsiooniga mind täna oimetuks lõid.

Taasnägemise rõõm ja lihtsus

Selleaastane Viru Folk taaskäivitas minus miski… Pea on siiani toredatest kohtumistest ja neile järgnenud jagatud ja jagamata mõtetest tulvil. Ootamatult rullus mu ees lahti mitu erinevat minevikku koos lahedate mälestuste ja neis olnud inimestega.

Niivõrd emotsiooniderohked võivad olla ikka vahel sellised taaskohtumised inimestega, kes on minevikus vähemal või rohkemal määral mingisugust kohta omanud või sealt kasvõi lihtsalt läbi jalutanud. Polegi ju palju vaja – lihtsalt peatuda ja korraks olla, pisut vaid tunda, tajuda ja teada, et kõik on hästi ja minna siis omasoodu.

 Neid toredaid (ootamatuid) taasnägemise emotsioone sai seekord selle kolme päeva jooksul üsna mitmeid vahetatud. 

Selline peakski olema iga taasnägemise rõõm. Nii, et ….HEA tunne jääks kauaks sisse…

Kogu tõde minust...;)

Olen õhuline beseekook toorjuustuvahu ja väikese maasikaga:)
Ja-jaa, just see ma olen! Tõsiselt!
Ah, et kust ma seda võtan? No mulle öeldi nii, järelikult on sulatõsi:):)

Aitäh mu kallid:)

Vaikuse lihtsus

Ma ei ole nii ammu siia midagi kirja pannud, sõnagi iitsatanud, lillegi liigutanud, silmagi pilgutanud, ridagi kommenteerinud, hetkegi peatunud, et tulla ja olla, kuigi pea kubiseb lausumata lausetest, ütlemata sõnadest, kirjeldamata sündmustest, tunnetatud tunnetest...