Minevikuradadel...
Sattusin tänasel vihmasel päeval juhuslikult kolistama minevikuradadele. Esmalt küll otsides sootuks konkreetset asja, kuid põrgates kokku kogu senisega… Ajataju kadus! Hoogu sisse saades, lappasin juba teadlikult läbi vanu albumeid ja pildifaile, komistasin otsa vanadele kirjadele ning ahmisin kõike seda nii, nagu see oleks olnud eilne päev. Parim, eilne päev! Kõik meenus paugust! Järelikult on mäluga kõik veel tip-top)
Jeebus, millised lahedad seiklused, julgustükid, mälestused, inimesed, hetked, reisid, koosolemised, tants ja tagaajamine Üks kvaliteetaeg lõppes ja teine hakkas. Igalt pildilt või loetud tekstirealt kumas vastu midagi, mis südame pluusi all kiiremini tuksuma pani ja mu kuulsad naerulohud esile tõi Isegi kunagised äpardused, kõverpeeglid või tol hetkel suisa valusad kogemused, on tänaseks võtnud sootuks teise kuju, mõjudes nüüd juba vajaliku elukogemusena. Lõppeks ei ole ju tähtis, kes on sinu vastas, vaid need, kes on sinu kõrval!
Oeh ma ei saaks olla rohkem tänulik, rõõmus ja meelitatud läbisegi sellest peadpööritavast minevikutripist. Ka inimesi on olnud läbisegi... Ole sa siis lapsepõlvesõber, koolikaaslane, endine kolleeg, koostööpartner, kunagine "poolpeika" või sootuks suur armastus, tingimusteta parim sõber või lähedane sugulane – kõik need hetked on koos loodud.
Sorry kui keegi täna ülemäära palju luksus või see jutuvada siin liiga „deep“ tuli aga näpuotsad sügelesid jagama Tehke järgi ja saage samahea laeng. Nii on naeratus suunurkades garanteeritud ka praegusel keerulisel ajal. Aega selliseks rännakuks peaks meil ju hetkel jaguma.
Siiras pai kõigile, kes end vähemal või rohkemal määral ära tundsid! Ja aitäh neile, kes jätkuvalt ühel või teisel kujul minu vaatevinklis käegakatsutavalt lähedal on. Mul on vedanud ja ma pean teist väga!