Lihtsalt ilus

Hingematvalt ilus vaade merele. Eile.

Aeg ei ole midagi, sest minevikku enam ei ole, tulevikku veel ei ole ja olevikul ei ole lootust ega mõõtu…

Päevalugu:
U2- I Still Haven't Found What I'm Looking For

Seriaal "tahmanägu" Eesti moodi!

Järgnev sissekanne on siia ülesse riputatud Anneli soovil:) Loe ja naera siis uuesti.

Üleeile oli mul igati huvitav öö, kusjuures ilma enese teadmata:) Une pealt juhtus nii mõndagi:)Veidi eelinfot: minu kodu endine omanik pidas vajalikuks kamina sättida just magamistuppa. Esmapilgul tundus see kummaline aga nüüd pigem naudin seda. Päris mõnus ja hubane on talveõhtul kaminasse tuli teha, voodil lesides mõnuleda, tulle vaadata ja mõtteid mõlgutada, raamatut lugeda või lobiseda toreda kaaslasega tuleleegi valgel veiniklaasi taga.

Üleeile öösel oli mul aga hea meel olla magamistoas uhkes üksinduses :) Kohutav torm, mis too öö väljas möllas, suutis ka minu magamistoas piisavalt segadust tekitada. Ärkasin öösel korraks tugeva tuuleiili peale, millele järgnes väike klõpsatus. Sain aru, et tormituul keerutab ka kaminas ning klaasuksed võitlevad tuule tugeva survega. Uinusin uuesti! Kui hommikul äratuskell mu unenägudesse trügis, ma silmad avasin ning lambi põlema panin, olin ma vaatepildist šokeeritud. Pool tuba, eriti trajektoor kaminast voodini oli ühtlase musta tahmakihi all. Kamina klaasuks oli alistunud tugevale tormituulele, lahti löönud ning kaminaresti allpõhjas oleva tuha magamistuppa laiali laotanud. Põrand, kapid, riiulid, lilled jne olid kõik ühtlase hallolluse alla mattunud. Lisaks leidsin ka ohtralt tuhajälgi voodipesult ning ninasõõrmetesse tungis kerge vingulõhn. Kui ma poolunisena ennast mõne minuti pärast vannitoa peeglist nägin, siis....esimene mõte oli -daa, kes see tahmanägu on?:) Totaalne õudukas, nagu oleks ma halloweeni peolt tulnud:) Nii naljakas oli ja miskipärast kohe meenus kunagi aastaid tagasi jooksnud mehhikoseriaali pealkiri "tahmanägu". Seriaali sisu teadmata oleksin ma kindlasti nende maskotiks või peaosaliseks sobinud. Nii need staarid sünnivadki...:)))

Eile õhtul käis töö ja vile koos, nägin ikka mitu head tundi vaeva enne kui magamistuba jälle magamistoana välja nägema hakkas. Igatahes järgmise tormi korral tõmban maski ette:) Just in case!

Uskumatu, aga tõsi

Inimesi, kellel pole üksteisega peaaegu mitte kui millestki rääkida, päästab välja siiski üks üldlevinud jututeema-ILM. Minu mölapidamatuse juures tavaliselt selliseid vaikivaid olukordi tihti ette ei tule, kuid täna tahtsin vabatahtlikult korraks just ilmateemal peatuda:)
Kui ma reede hommikul tööle kiirustasin, märkasin justkui midagi värvilist muru seest välja piilumas. Nagu minusugusele harakale kombeks, pidin ju ometigi nägema, millega tegu:) Lähemale kummardudes silmasin võililli rohu seest taeva poole upitamas. Uskumatu! Haarasin käekotist fotoka ning jäädvustasin juuresoleva pildi, mis räägib enda eest. Kes teab, millal järgmine kord sellist sõna otseses mõttes ilmaimet näha võib:)))

Ühesõnaga loodus üllatab üha uutmoodi ja asjad tunduvad ikka kapitaalselt segamini olevat. Harjumatult soe ilm ajab puud punga, lilled õitsema ja muudab karud veelgi kurjemaks. Aastaaegade tulemise-minemise järjekord oleks justkui totaalselt sassi löödud! Rahvatarkus ei ennusta head: soe talv toob kehva aasta. Paadunud optimistidel paluks aga siiski säilitada positiivne ellusuhtumine, sest pole ju halba, ilma heata! Kevadine talveilm nöögib küll soojatootjaid, kuid soosib meie rahakotti jne:)
Nüüd jääb ainult pöialt hoida, et õhutemperatuur ikka enne tulpide õitsemist langema hakkab, lõpuks kohev lumevaip maad katab ja me kõik saame selle õige talvemaitse ka suhu. Oi kuidas tahaks juba suusad alla panna ja lasta ennast kenal talveilmal suusaradadele meelitada.

Selline on elu...

Inimene tahab, Jumal juhib, pea mõtleb, aga südamel on omad teed...

Sõbrad, need erilised inimesed

Aasta aastalt olen järjest rohkem hakanud hindama jätkuvaid traditsioone - sõpru, kes on tulnud, et jääda ja uusi sõpru/tuttavaid, kellel on jäämiseks suur potentsiaal. Mul on hea meel tõdeda, et vaatamata kiirele elutempole pole sõpruse väärtus minu jaoks devalveerunud. Avatud suhtlejana pigem suureneb sõprus- ja tutvusringkond peaaegu iga kuuga, mille üle mul on siiralt hea meel. Mõne arvates olen ehk liigagi sotsiaalne aga hea on tunda, et olen kellegi jaoks vajalik, alati oodatud ning jagada siirast tutvust või sõprust toredate ja huvitavate inimestega.

Suudan suhteliselt selgelt tõmmata piirjoont lihtsalt tuttavate ja sõprade vahele. Kõik, kellega kolm sõna vahetad, päevast päeva kohtud või vaid teatud teemade osas usaldust üles näitad, ei ole veel kindlasti sõbrad. Sõprus tuleb aja jooksul välja teenida ja seda ka õigustatult. Eks oma pika elik lühikese elu jooksul olen saanud ka teravalt kõrvetada, eksinud ja usaldanud valesid inimesi aga kes meist seda teinud poleks. Aja jooksul õpid olema ettevaatlikum ja ka andestama…

Sõpru on igasuguseid ja nende ammenduvusprotsendid on erinevad. On neid, kes käivad sinuga ühes rütmis pea kogu su elu ja neid, kes aja jooksul kaduda võivad. See kõik on iseenesest loomulik, ega siis kreemitorti saagi iga päev süüa, niisamuti nagu ka hapukapsast. Seega-igal sõbral on oma funktsioon, aeg ja koht. Ühega tarbid kultuuri (käid teatris, kontserdil, kinos ja näitusel), teisega klubis, kolmandaga võid tundide kaupa kohvikus teetassi taga maailmaasju arutada, neljandaga põgened loodusesse, viiendaga sõidad reisile uusi maid ja kultuure avastama, kuuendaga vestled lapsepõlvemälestustest jne. On ka eksemplare, kes kätkevad kõike ühes. Mõned inimesed lihtsalt suudavad sõnadeta puudutada meie hinge ja toita kauneimaid tundeid, luua unistusi. On inimesi, kellega klapid esimesest hetkest, mõistad neid poole lause pealt ning tunned, et vaadates nende sisse, näeksid justkui iseenda peegelpilti. Kõikide sõprade erinevaid omadusi ei jõuagi üles lugeda, kuid meid kõiki seob see nähtamatu side - me oleme sõbrad ja seda tingimusteta...

Palju on vaagitud teema üle kas naise ja mehe vaheline sõprus on ikka võimalik? Kaagutatud sellest kuidas see seisneb lõpuks ikka ühe poole lootusel ja teise poole hääl oleks justkui magusam, kui teise mehe rukkis. No lubage esitleda-mina kinnitan, et on ikka võimalik küll ja võib toimid ilma igasuguste tagamõteteta suurepäraselt! Loomulikult tuleb ette ka olukordi, kus „tõrjumistaktika“ kasutamine on asendamatu aga ei midagi ületamatut:) Miskipärast on vahel isegi lihtsam meessõbra õlale toetuda…

Sõprade tähendus on minu jaoks suunatud tulevikku. Elan päevast päeva teadmisega ja lootuses suhelda nende suurepäraste inimestega ka paljude aastate pärast ning meenutada koosoldud aegu. Loodan, et teeme sama vingeid tegusid ka vanaduses, muljetame elust saadud kogemuste üle, tülitseme, andestame, lepime ja teeme seda kõike teadmises, et meie sõprusetraditsioon on jätkuv.

Olen õnnelik inimene ärgates iga päev tundega, et sealsamas, ümber nurga, on inimesed, kes on minu jaoks sama tähtsad kui elu ise.

Aitähh teile kõigile, kes te olemas olete või tulemas olete ja sõbra kohta minu elus täidate!

Ükskord on ikka esimene kord!

Tere sõbrad-präänikud, tuttavad ja niisama juhuslikud uudistajad:)

Avan siis ka lõpuks rahva tungival soovil oma ammulubatud blogi:))

Miks?
...njaa... kindlasti ei ole minu tulevaste kirjutiste eesmärgiks panna maailm teistpidi pöörlema, avaldada ennekuulmatuid ja unikaalseid tõekspidamisi või teha revolutsioonilisi üleskutseid. Pigem tahaks vahel jagada emotsioone ja kogetut, panna kirja mõned miljonitest peas keerlevatest mõtetest ning mis seal salata, otseloomulikult ka sellepärast, et blogivärk ju popp ja ma tahan ka ajaga kaasas käia:)

Esimesi sõnu on ju ikka kõige raskem öelda, seda enam et antud kontekstis peaksid need ideaalis huvi äratama aga näis ehk leidub siiski inimesi, kes minuga sel teel kaasas hakkavad käima...
Esimene samm on nüüd vähemalt tehtud, edaspidi peaks kõik juba libedamalt minema:)


Mõnusat blogimist teile,
Gerli

PS. vabandan juba ette oma kõikvõimalike kirjavigade pärast, emakeele tunnist sai omal ajal korralikult osa võetud küll aga kiire elutempo juures juhtub nii mõndagi:)