„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võib-olla variatsioonidega aga põhijoontes sama“
* Hetkest, mil muutume teineteise jaoks loomulikuks osaks elust ning lakkame olemast ime, on kõik läbi. Ka mina olin hea ime, kuni ühel päeval sain teada, et mu headust kasutati ära. Valusalt, julmalt ja mulle tundub aina enam, et ka väga süüdimatult. Ainuke lohutus, mis mulle jäi, oli grimass Hr Kahetseja näos, mis reetis fakti, et see tegi ka talle endale piisavalt haiget aga sry mul polnud huvi tema lohutamiseks. Ma isegi ei tahtnud haletseda ega parastada. Eks igal oinal ole oma mihklipäev. See minu mihklipäev oli aga minu jaoks eriline. Võiks vist öelda isegi, et biggest wake-up call ever. Eriti tagantjärele mõeldes. Päev, mis õpetas mind nii teistmoodi elama ja hindama tulevikuks ettenähtut. Noh jah, paraku mitte küll kohe päevapealt, sest ikka leidsin veel võimalusi olla sõge armunud ja kolistada selles sogase veega täidetud ämbris, kuid veel enne, kui ma oma ihult ja hingelt viimsegi eneseväärikuse ja uhkuse oleksin riisunud, astusin kolisevast pangest välja. Natuke ise ja natuke selleks, et mulle vist ulatati abikäsi. Siiski astusin ma oma kahe jalaga vastu teadmatusele, mis tundus igatahes parem, kui lõputu jant asja eest, mis selleks hetkeks oli juba nagunii jõudnud tõdemuseni, et see ei vääri küünlaid. Ja parem see, kui jääda, oodata, loota ja leida ükspäev ennast samast hetkest, astudes kaks korda sama reha peale. Seda saab teha ainult täisidioot ja päris nii ma veel endast õnneks ei arvanud.
* Mingil suvalisel ajahetkel, mil oled vaba ja vallatu ning tahad kedagi, juhtub tavaliselt nii, et sel perioodil tema ei taha sind ja sina omakorda aga ei taha kõiki neid teisi, kes samal hetkel sinu sabas longivad. Ei huvita ja kõik! Tahan vaid teda! Siis sa väänled ja viskled omaenese südame poolt kehtestatud korras ning tunned kuidas üks samm on veel jäänud hulluksminemiseni. Njah pole mina mingi erand nendeski asjades maamunal, sest see kehtis vahel ka minu puhul. Väikeste eranditega küll, milleks olid vahepealsed õnnestunud suhted aga siiski. Nüüd olen ma midagi uut avastanud. Nimelt seda, et ei ole paremat ja enesehinnangut kergitavamat tunnet, kui see, et sind tahetakse ja justnimelt selle inimese poolt, keda tahad ka sina. Perfect match! Ka siin oleks võinud minna kohe lihtsamalt aga kas ma siis oskaksin hinnata kõike seda, mis mul nüüd olemas on?
„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võibolla variatsioonidega aga põhijoontes sama“.
"Täna pole ma enam see naine, kes ma olin siis, kui kõik need tobedused minuga juhtusid. Täna mul pole enam aega kordusteks“
3 kommentaari:
Miskipärast tekib mul tunne et nende peale kes sind ei taha pole mõtet üldse oma aega raisata, ehk siis ei saa (nii palju kui sa ka ei tahaks) nende maailma muuta või siis neid. Ehk teisisõnu ei ole mõtet üldse tahta seda kes sind ei taha, on juba eos hukule määratud. Aga eks igale hingele ole tõestust vaja, äkki ta siis märkab mind kui ma kannatlik olen. Eneseväärikus algab siit kui suudad mängust lahkuda juba eos, ilma hingevaluta, kahetsuseta, ja ilma igasugu mälestusteta jne. Vat see on oskus ja tõeline naine.
Aga kuidas saaks hinnata hetke ilma mälestuseta, või siis kuidas saaks aru et see on hea ilma halba kogenemata. Ei saagi. Ühesõnaga armasta ennast, ole ise õnnelik, ela hetkes, ole endaga parim sõber, anna endast ilma vastusoovita ja ära ürita muuta teist. Siis temagi tahab sind ja just sellisena...
Edu sulle. Hinges tean et sa oled imekena inimene ja tõepoolest soovin sulle edu. Keegi kes teab olnut tegelikult soovin et sul hästi läheks. Edu :)
Olen nõus anonüümsega, tõesti miks raisata aega neile, kes meid ei taha, palju lihtsam oleks tegeleda asjade ja inimestega, kes on OLEMAS! Samas südant ei sunni ja justnimelt tulebki see olles oinas Mihklipäev läbi elada, et siis osata nautida neid, kes meist hoolivad ja kellede jaoks inimene koos oma tunnetega on väärtus, mitte see, kes on alati olemas. Tegelikult kõik või vähemalt suurem enamus kahetseb, kui on käest lasknud omaenese lolluse tõttu hea saagi.
No teine asi on muidugi see, kui pole tundeid, aga Gerli näited ei räägi sellest. Tema sära kätte upuvad kõik mehed ära!!!!
Tead mis ma arvan? Sa oled liiga tugev isiksus, liiga NORMAALNE, mõistad? Meestel on raske harjuda selle mõttega, et sa oledki NII NORMAALNE ja NII HEA ja arukas ja ettevõtlik. Mitte see naine, kes ei suuda saa ega oska oma elu ise elada, kes saab hakkama vaid siis, kui mees on ostundu korteri, auto ja muud lisad tagumiku alla.
Sellised mehed, kes niisuguseid naisi käest lasevad on suurimad argpüksid ning julgevad oma rinna uhkelt ette tõmmata ja peale lennata alles siis, kui sinust ilma hakkavad jääma. Life sucks mõnikord aga teadmis, see kõik on sind kasvatanud ja teinud maailmaparima naise ühele maailmaparimale mehele ja mul on selle üle vaid heameel! LÕPUKS ometi on neid, kes tahavad ja tegutsevad KOHE, mitte kuid hiljem.
Jube lahe!
To Anonüümne: Ma ei tea kes Sa täpselt oled (julgustan olema julgem:)) ja millist olnut tead aga ma väga tänan heade soovide ja kommentaari eest!
Olen sinu sõnadega suures plaanis nõus…, kui siis vaid väikese ääremärkusena kaitseks neid abituid armunuid, kes ei suuda olles sasipuntras ja purkis-plindris-omadega-sees ilmselt olla need, kes lahkuvad juba eos ilma hingevaluta, kahetsuseta ja mälestusteta.
Ma olen nõus, et see on oskus aga kas see kellestki ka tõelise naise teeb?!. Ja nagu sa ise ka ütled, poleks siis kogemust ja ei oskaks hinnata seda, mis hiljem saabub.
Eks tagant järgi on ikka endal ja ka ilmselt teistel kergem lahata kõiki neid tahke, miks tehti seda või teist või käituti, nagu viimane loll või jobu ja miks läksid asjad nii nagu läksid…Garantiisid pole kahjuks kusagil ja keegi ei ütle, mis oleks juhtunud siis, kui mõned suhted siin elus oleks läinud teistmoodi.
Õnneks on head mälestused, mida keegi ei saa meilt võtta ja õnnetuseks halvad mälestused, mis ei haihtu päevapealt. Lõpphea-kõikhea, sest tänaseks olen ma võidurõõmsalt neist suppidest välja roninud ja armastan iseend, neid kes mind armastavad ja elu ennast.
Tahaks edu Sullegi soovida, kuigi teadmata kelleni soov jõuab, on seda kuidagi imelik teha aga siiski, edu ja ma loodan, et inimesed õpivad rohkem teiste, kui enda vigadest!
To Merike: No sa ikka oskad mu ego taevasse lennutada:) Tänud Sullegi toetuse eest! Ja mis seal salata, ma tundsin ennast osaliselt kirjelduses ära:)
Postita kommentaar