Vaatasin just „Sind otsides“ saadet, mille kaks peategelast – kaks noort meest, on kaotanud oma elus nii palju, justkui võitmata mitte kui midagi… Mikk ja Andreas on väga erilise saatusega vennad, kes on traagilise sündmuse tagajärjel jäänud ilma emasoojusest. Nende Ukrainast pärit ema puhkab küll Eestimaa mullas, kuid ema sünnimaal elab neil hulk lähedasi, kellega katkes side 18 aastat tagasi. Vennad kirjutasid saatele suurte lootustega leida üles oma vanaema, tädi ja kolm tädipoega ning koos nendega ka osake varalahkunud emast.
Miks aga mina sellest kirjutan?
Selleks, et „kohtusin“ kui nii võib öelda Mikuga ITK Keskhaigla erakorralise vastuvõtu ooteruumis ühel hilisel õhtutunnil paar kuud tagasi. Lugesin lehte ja ootasin oma meest röntgenist, kui Mikk vaevatud sammul tühja ootesaali sisenes. Registratuuritöötajale selgitas ta oma tulekut sellega, et paluda arstil tema jalad üle vaadata kuna on palju käinud, ööd juba külmad ning jalad valutavad ja on turses. Mikk tõesti palus viisakalt vaid arsti ülevaatust ja valuvaigistit. Haigla vastuvõtt küsis temalt koheselt visiiditasu (u 3 euro kanti), mida Mikul aga maksta polnud. Mikk selgitas oma olukorda ehk siis seda, et ta on kodutu, kel pole ei lähedasi, raha ega tööd, kuid registratuuritöötaja ei tahtnud tasuta vastuvõtust kuuldagi. Seda kõike kuuldes tõstsin ma imestades pilgu ajalehe tagant ja ei suutnud uskuda oma silmi – see poiss oli oma olemuselt ja välimuselt kõike muud kui tänaval elav noormees - nii viks ja korralik ning ka käitumiselt viisakas. Kuid selle info selgekssaamisel regitratuuritöötajale võttis tema sootuks "sildistatud" suhtumise ning palus tal homme päeval kuhugile (ei mäleta enam kuhu) vastuvõtule pöörduda, kus nn "temasuguseid" tasuta teenindatakse. Noor ja elust raputatud mees ei andnud õnneks nii kergelt alla ja palus oma olukorda mõista.
Siiski järgnes mõneminutiline kaikavedu teemal „palun arsti ja valuvaigistit“ – „maksa visiiditasu“, mida jälgis põlgliku pilguga pealt turvamees, kes ka omalt poolt asus nüüd juba "lahkesti" selgitama kivisse raiutud haigla reeglid. Hetkel kui mõistsin, et ega ikka ilma 3 eurota imesid ei sünni ning olin juba püsti tõusmas, et Miku eest visiiditasu maksta, sündis siiski üks väike "ime" - registreerija leebus ja turvamehe saatel eskorditi Mikk arsti vastuvõtule. Tundub, et vähemalt selleks õhtuks sai ta leevendust…
Loodan väga, et päike pöörab oma sooja põse ükskord ka nende poiste poole, kellel nii karm elusaatus, kuid kes kõigi nende katsumuste kiuste tunduvad „NII NORMAALSE mõtlemise…ja hea südamega“.
2 kommentaari:
Pean külll ühe väikse vastuväite esitama...See tore poiss Mikk,,kellel pole visiidi tasu maksta,,külastab igapäevaselt pubisid ja on purjus,,narkouimas jne..G4s-ile on ta igapäevane klient,keda pubidest välja toimetatakse.Nii juhtus ka täna,,astunud pubisse ja võtnud labaselt lonksu baarikülastaja viskiklaasist ja seejärel rüübates peale põues olnud ibise pudelist....ei teki küll kaastunnet.Osta selle raha eest süüa ,mitte ära joo.
Vot vot hea teada, nagu näha siis kõik polegi "kuld" mis hiilgab ja vahel on inimesel kaks palet:( Ei oska ei süüdistada ega kaasa elada sellisel juhul, sest mineviku jäljed võivad nii erinevalt meid ka tulevikus mõjutada. Saade oli ju sümpaatne iseenesest ja nüüd seda infot omades tundub aina rohkem, et kõik ei ole nii tugevad (kõigil pole õnne), et niiöelda karmist minevikust välja rabeleda ja nii jäädki elule jalgu, sh ka teistele.
Selle jutu kirjapanemise mõte oli tegelikult ka see, et mind häiris kõige rohkem haigla suhtumine, et oled nn kodutu, siis on usked sulle justkui suletud või väga vähe praokil ja oled tuulte meelevallas. Tegelikult ka nende hingede sees tuksub ju süda...isegi kui see on juba üsnagi rikutud kas siis minevikus või sinu enda poolt.
Postita kommentaar