Real me or not?

Ma olen enesele mõistatus,

mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.

Pean aardeks naeru kergemeelses suus

ja rituaaliriistaks narrikuljust.

(A. Alliksaar)

Ma käisin täna justkui psühholoogi jutul, kaudselt, kohvikus, veiniklaasi taga. Üks ammu teada asi kinnistas end veel tugevamini. Armastus ja elu on teineteisega lahutamatult seotud. Me eksime ja muutume iga hetkega. Muutus nõuab aga otsust ja otsustamist, millest ei vabasta meid mitte keegi. Ainult ülestunnistus iseendale ja teise poolt pakutud korrektiivide vastuvõtmine enesepildile aitab nurka surutud olukordadest välja. Säärane inventuur hinge on aga vahel asendamatu.
Aeg ajalt ma jätan olemata see, kes ma päriselt olen, see tavaline inimene oma rõõmude ja muredega.. Siis olen kiiresti seltsiv ja avatud inimene, nagu oleks minus kõik päikseline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool, nagu oleks minu nimi Usaldus ja mu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma nii tugev isiksus, otsekui ei vajaks ma kedagi. Aga ka mina oskan leiutada maske, mille taha end peita. Need maskid ei kindlusta mind teadja pilgu eest. Ja ometi on just see pilk mu pääsetee.
Vahel ikka mängin oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad versus värisev laps. Elan varjuderiigis ja sisemises ruumis söendan vaevu iseendagagi kohtuda. Ma räägin maailmale kõike, ajan tühja loba, ja jätan rääkimata selle, mis on ehtne, selle mis minus kisendab. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Seepärast ärge laske end harjumusest eksitada, sellest mida ma räägin. Peitus, pealiskaudne peitus.

Nende jaoks, kes ulatavad käe, olen aga lihtne, vahetu ja siiras ja mu süda saab imepisikesed tiivad. Olen mina ise, see sama andja tüüp, kes ka tegelikult vastu soovib saada ja käe ulatab!.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur, et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks ja silmad pimedaks. Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.
Kas tuli tuttav ette, kas leiad selles kõiges aeg ajalt ülesse ka enda?!.

Ülekoormus ei ole hetkel välja mõeldud kaitsevall, vajan tõesti veidi aega endale. Algab lihtsalt raske, kuid edukas muutumine, sest kerge on taluda süüd, hoopis raksem otsustada milliseid järeldusi neist teha. Tõmban mõneks ajaks juhtme seinast ja olen eemal, et uut powerit koguda.

Tavaline nädalavahetus

ehk jaanipäev:)

Sel aastal sootuks teistsugune, teistsuguste inimestega, teistmoodi tundega, teistmoodi mõtetega, teistmoodi tegemistega...;)

Sõnajalaõit ei otsi ma juba ammu, seda pole keegi kunagi näinud ja miks peaksin mina just olema see eriline inimene, kes selle illusiooni reaalsusesse toob?!.:)

That´s it, järgmise korrani!

Bad habits die hard

Küünlad ja koogid,
vein ja maasikad,

kuu ja kallistused,

tähed ja tõed,

tuuled ja huuled...

Tuleb välja, et isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud...

Minu veidi unise, kuid rahuloleva meeleoluga käivad kaasas bossa- ja jazzirütmid. Selleks sobib suurepäraselt viimastel päevadel palju tarbitud CD-Raivo Tafenau feat. Sergio Bastos- Ice on Ipanema. Äratundmisrõõm oli suur, kui selgus, et ma pole ainukene, kes just selle plaadi paljude seast oma riiulist haaras ja plaadimängijasse torkas... :)

3 päeva eemal

Päike,
meri,
praamisõit,
lõbusad töökaaslased,
veel lõbusamad leedukad,
rahvaste sõprus,
ohtralt mu lemmikut- inglise keelt
gurmaansed lõuna- ja õhtusöögid,
uued naerukortsud,
tantsu rohkem kui rubla eest,
Grand Rose hotelli roosistiili üleküllus,
hommikused spa-mõnud ja rahvastesõpruse ühised kujundujumised,
kohtumine minu nunnukate A ja U-ga,
imehea roosade pojengide lõhn öises õhus,
ojadena külma valget veini,
ilusate mälestuste meenutamine,
jalutuskäik kiriku hoovis öises tähesäras,
palju organiseerimist, kiitusi ja komplimente,
külmjuustukook vaarikatega GO SPA moodi,
unevõlg,
varesepoeg akna all,
väike sinikas jalal
-
Need on märksõnad viimastest päevadest. Super! Poen põhku, uni is killing me.

NB!

Eilsest Äripäevast üks naljalugu. Ameerika on ikka imedemaa küll. Supermanid, ettevaatlikult!
Kiire küsimus: kas mõnel teist on kunagi tekkinud mõte konkreetset ettekirjutust leidmata oma kassi mikrolaine ahjus kuivatada või vannis olles juukseid föönitada? USA-s on aga juristide tööpõld lai, toote väärkasutamise kohtusaagades makstakse kahjutasusid keskmiselt 25 miljonit krooni. Parem number aga on see, et 61 % kaebajatest võidab suurkompanii vastu esitatud hagi, seda hoolimata toodetel laiutavatest suurtest hoiatussiltidest ning kasutusjuhenditest. Eestis pole tarbijakaitseameti sõnul küll veel toote hoiatussiltide või keelevigadega siltide tõttu kohtuasju olnud aga ka siinsetest poodidest leiab kummaliste siltidega tooteid. Mul endalgi on kodus oliiviõli, mille pudelile on kirjas "sobib liha-, kana- ja kakatoodete praadimiseks. Maitseasi! Tõenäoliselt on kõik naljakad sildid lisatud toodetele pärast mõnda pretsedendi loonud kohtulikku lahendit. See tähendab, et kusagil on inimesi, kes lasevad oma lastel nõudepesumasinas mängida või küürivad ennast peldikuharjaga. Eestis on müügil näiteks alla 3-aastastele keelatud kõristid. Samuti on müüdud naistepluusi, mille märgistuses seisis "Naiste pluus. Koostis: 100% silku" Uus moeröögatus või düsgraafia?

Hoiatussildid terve mõistuseta inimestele:
* "Hoia puurilinnud kasutuse ajal köögist eemal" (Bialetti Casa Italiana mittekleepuv pann - lindudele ei sobi tefloniaurud, mis pannilt eralduvad)

* "Hoiatus: kostüüm ei anna lennuoskust ega superjõudu" (Frankel's Costume'i Supermani kostüüm - tootjad märgistavad igaks juhuks nii kõik kostüümid)

* "Ära triigi riideid, kui need on veel seljas" (Rowenta triikraud - olgugi et Rowenta ei ole siiani ühtegi kaebust saanud, leiavad asjaosalised, et silt on vajalik)

* "Mitte kasutada isiklikuks hügieeniks" (peldikupoti küürimise hari - see silt võitis ka auhinna iga-aastasel kõige haigemate ohutussiltide võistlusel)

* "Ei ole mõeldud söömiseks" (Apple iPodilt - kas paroodia või paranoia? Steve Jobs silti ei kommenteeri)

* "Ära kasuta fööni magamise ajal" (föönikarbilt)

* "See toode ei ole mõeldud hammaste puurimiseks" (põrandapanijatele mõeldud akutrelli kastilt)

* "Palun eemaldada laps enne kokkuvoltimist" (lastekäru käsipuult)

* "Ära kunagi eemalda toitu või muid esemeid masina teradelt, kui masin töötab" (saumikseri karbilt)

Jalgpall on parem kui...

…keks (kummikeks ma mõlten) :). Mul pole täna eriti häält, jalad on rakkus ja uni silmas aga so what! Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ega siis kurikuulus Inglismaa koondis iga päev meie õuele satu. Igatahes just hetkel kui ma aknale olin roninud, et vaadata vähemalt sedagi kuidas popid jalgpallurid end Radissoni ees seisva bussi peale veavad, helises päästja koolikell:) Üks supermega inimene pakkus kutset tunni pärast algavale kohtumisele. Mind polnud vaja paluda, veenda, ega meelitada, Inglismaa koondis on juba aastaid mu lemmikute hulka kuulunud. Nii oligi mul eile totaalne kahestumine. Esiteks peaks nagu omadele kaasa elama, noh a la midagi sellist, et “eestlane olla on uhke ja hää” aga teisest küljest on juba aastaid EM-il ja MM-il Inglismaa ja ka Prantsusmaa minu kaks soosikut olnud. Sõbrad pakkusid lahkesti Eesti lipuvärvides salli aga kuna mul polnud sinna minnes õrna aimugi oma istekohast, siis ei riskinud ma “sprite reklaamis” osaleda ja “januks” osutuda. Nadi ka kui oleks inglismaa fännitsooni üksiku hundina sattunud:) Tegelikult ümbritsesid mind tõelised kinomehed, ühel pool inglased ja teisel pool eesti fänclub ja mina justkui tõlgist lillekesena seal meeste keskel. Eks ma ikka eestlastele plaksutasin ja röökisin topeltkordi rohkem ning annan edasi ka minu sügava kummarduse neile. Pole naljaasi nii tugevale meeskonnale vastu astuda… Meie jaoks võitis siis järjekordselt sport:) Platsi keskel teises reas istuda oli ikka eriti änksa, oleks mul vaid pikemad käed, oleks ulatunud Beckhamile, Owenile ja co-le pai tegema:) Kõik oli justkui peo peal.
Muideks juhtusin lugema eelmisel nädalal Inglise ajalehe The Sun arvustust ning nende andmetel ei hülgaks 94% Inglismaa meestest iial oma lemmik jalgpallimeeskonda, ükskõik kui halvasti see ka mängiks. Kuidas on eestlastega lood? Igatahes inglastel polegi põhjust hülgamiseks, sest need siblivad mehed on ikka superhead, alates kõigi lemmikust Beckhamist, kes on väärt iga penni, mis talle makstakse ja lõpetades Crouch´iga, kelle platsil pooleksmurdumise pärast ma veidi muret tundsin:) Psühholoogid on veendunud, et kui mehed näitaks üles samasugust truudust, pühendumust ja ausust oma elukaaslaste vastu, väheneks lahutused hoobilt poole võrra. Igatahes suur suur tänud Sulle sõbrake, et mulle sellist elamust pakkusid! See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega :))))

Et siis 13. oktoober Inglismaal või?!.:)