…keks (kummikeks ma mõlten) :). Mul pole täna eriti häält, jalad on rakkus ja uni silmas aga so what! Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ega siis kurikuulus Inglismaa koondis iga päev meie õuele satu. Igatahes just hetkel kui ma aknale olin roninud, et vaadata vähemalt sedagi kuidas popid jalgpallurid end Radissoni ees seisva bussi peale veavad, helises päästja koolikell:) Üks supermega inimene pakkus kutset tunni pärast algavale kohtumisele. Mind polnud vaja paluda, veenda, ega meelitada, Inglismaa koondis on juba aastaid mu lemmikute hulka kuulunud. Nii oligi mul eile totaalne kahestumine. Esiteks peaks nagu omadele kaasa elama, noh a la midagi sellist, et “eestlane olla on uhke ja hää” aga teisest küljest on juba aastaid EM-il ja MM-il Inglismaa ja ka Prantsusmaa minu kaks soosikut olnud. Sõbrad pakkusid lahkesti Eesti lipuvärvides salli aga kuna mul polnud sinna minnes õrna aimugi oma istekohast, siis ei riskinud ma “sprite reklaamis” osaleda ja “januks” osutuda. Nadi ka kui oleks inglismaa fännitsooni üksiku hundina sattunud:) Tegelikult ümbritsesid mind tõelised kinomehed, ühel pool inglased ja teisel pool eesti fänclub ja mina justkui tõlgist lillekesena seal meeste keskel. Eks ma ikka eestlastele plaksutasin ja röökisin topeltkordi rohkem ning annan edasi ka minu sügava kummarduse neile. Pole naljaasi nii tugevale meeskonnale vastu astuda… Meie jaoks võitis siis järjekordselt sport:) Platsi keskel teises reas istuda oli ikka eriti änksa, oleks mul vaid pikemad käed, oleks ulatunud Beckhamile, Owenile ja co-le pai tegema:) Kõik oli justkui peo peal.
Muideks juhtusin lugema eelmisel nädalal Inglise ajalehe The Sun arvustust ning nende andmetel ei hülgaks 94% Inglismaa meestest iial oma lemmik jalgpallimeeskonda, ükskõik kui halvasti see ka mängiks. Kuidas on eestlastega lood? Igatahes inglastel polegi põhjust hülgamiseks, sest need siblivad mehed on ikka superhead, alates kõigi lemmikust Beckhamist, kes on väärt iga penni, mis talle makstakse ja lõpetades Crouch´iga, kelle platsil pooleksmurdumise pärast ma veidi muret tundsin:) Psühholoogid on veendunud, et kui mehed näitaks üles samasugust truudust, pühendumust ja ausust oma elukaaslaste vastu, väheneks lahutused hoobilt poole võrra. Igatahes suur suur tänud Sulle sõbrake, et mulle sellist elamust pakkusid! See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega :))))
Muideks juhtusin lugema eelmisel nädalal Inglise ajalehe The Sun arvustust ning nende andmetel ei hülgaks 94% Inglismaa meestest iial oma lemmik jalgpallimeeskonda, ükskõik kui halvasti see ka mängiks. Kuidas on eestlastega lood? Igatahes inglastel polegi põhjust hülgamiseks, sest need siblivad mehed on ikka superhead, alates kõigi lemmikust Beckhamist, kes on väärt iga penni, mis talle makstakse ja lõpetades Crouch´iga, kelle platsil pooleksmurdumise pärast ma veidi muret tundsin:) Psühholoogid on veendunud, et kui mehed näitaks üles samasugust truudust, pühendumust ja ausust oma elukaaslaste vastu, väheneks lahutused hoobilt poole võrra. Igatahes suur suur tänud Sulle sõbrake, et mulle sellist elamust pakkusid! See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega :))))
Et siis 13. oktoober Inglismaal või?!.:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar