Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
(A. Alliksaar)
Ma käisin täna justkui psühholoogi jutul, kaudselt, kohvikus, veiniklaasi taga. Üks ammu teada asi kinnistas end veel tugevamini. Armastus ja elu on teineteisega lahutamatult seotud. Me eksime ja muutume iga hetkega. Muutus nõuab aga otsust ja otsustamist, millest ei vabasta meid mitte keegi. Ainult ülestunnistus iseendale ja teise poolt pakutud korrektiivide vastuvõtmine enesepildile aitab nurka surutud olukordadest välja. Säärane inventuur hinge on aga vahel asendamatu.
Aeg ajalt ma jätan olemata see, kes ma päriselt olen, see tavaline inimene oma rõõmude ja muredega.. Siis olen kiiresti seltsiv ja avatud inimene, nagu oleks minus kõik päikseline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool, nagu oleks minu nimi Usaldus ja mu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma nii tugev isiksus, otsekui ei vajaks ma kedagi. Aga ka mina oskan leiutada maske, mille taha end peita. Need maskid ei kindlusta mind teadja pilgu eest. Ja ometi on just see pilk mu pääsetee.
Vahel ikka mängin oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad versus värisev laps. Elan varjuderiigis ja sisemises ruumis söendan vaevu iseendagagi kohtuda. Ma räägin maailmale kõike, ajan tühja loba, ja jätan rääkimata selle, mis on ehtne, selle mis minus kisendab. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Seepärast ärge laske end harjumusest eksitada, sellest mida ma räägin. Peitus, pealiskaudne peitus.
Nende jaoks, kes ulatavad käe, olen aga lihtne, vahetu ja siiras ja mu süda saab imepisikesed tiivad. Olen mina ise, see sama andja tüüp, kes ka tegelikult vastu soovib saada ja käe ulatab!.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur, et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks ja silmad pimedaks. Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.
Kas tuli tuttav ette, kas leiad selles kõiges aeg ajalt ülesse ka enda?!.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur, et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks ja silmad pimedaks. Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.
Kas tuli tuttav ette, kas leiad selles kõiges aeg ajalt ülesse ka enda?!.
Ülekoormus ei ole hetkel välja mõeldud kaitsevall, vajan tõesti veidi aega endale. Algab lihtsalt raske, kuid edukas muutumine, sest kerge on taluda süüd, hoopis raksem otsustada milliseid järeldusi neist teha. Tõmban mõneks ajaks juhtme seinast ja olen eemal, et uut powerit koguda.
5 kommentaari:
Edu pakub kolme võimalust: edukust, paigalseisu ja tagasiminekut. Teisi valikuvõimalusi ei ole. Paigalseis ja tagasiminek on teineteisega väga tihedalt seotud ning toimuvad pingutusteta. Piisab kui lõpetada oma edu eest võitlemine, kustutada vaimustus, jätta unarusse distsipliin ning unustada oma eesmärgid.Teie visioonidel, unistustel ja soovidel on tendents täituda ainult siis, kui te vahetpidamata, väsimatult ja kogu oma energiaga nende teostamise poole püüdlete. Kui ainult vahetevahel mõelda oma eesmärgile ja edule, tuleb ikka ja jälle tõdeda: „Kahju, selle võimaliuse olen ma mööda lasknud!“
Oma võimalusi ära tunda, neid tajuda, seega olla õigel ajal õiges kojas ja teha õigeid otsuseid suudab ainult see kes pidevalt „on asja juures!“ see ongi see, mida edukad inimesed õnneka või juhuseks nimetavad. Niisis jääge täna asja juurde!
Ma arvasin, et on olemas ainult selline maailm, kus tüdrukud kannavad ballikleite, vanaemad valgeid öösärke ja vanaisad hõbedast rüüsid. Nüüd istun aga salaja vahel Sinu akna all, hoopis teises reaalsuses. Hea on Sind eemaltki näha, kui käed ei ulatu Sinuni. Pikal tänaval sätendavad udused aknaruudud ja trollisarved sirutuvad näljaselt valgusesse.
Sina oled selline energiline, mõne jaoks lausa hüperaktiivne tüdruk. Sa ei karda avalikult naerda ega spontaanselt käituda. Südames meeldib Sulle aga ka vaikiv kõrvaltvaataja roll, on mul õigus? Sa naudid inimesi, kellega koos olles saad ka vaikida, ja seltskonda, keda ei pea vaid lõbustama või kes Sind lõbustavad. Sa oled nõus nautima ühel hetkel luksust ja järgmisel hetkel mererannas koos päikeseloojanguga paljajalu üle märja liiva jooksma. „Tere,” lausud Sa alati naeratades ja majast välja astudes ütled alati „hakkame siis minema.” , uinudes soovid alati “Head ööd!”. Kiire sammuga minnes unustad Sa vahel muu maailma. Kui mõtlen Su viimaste aastate sündmustele - armumiseufooria, igatsus, salapära, valu, uued lootused, lõpp, sõprus. Uus inimene, uus lugu, uus algus. Kunagi täidan siiski Sulle antud lubaduse..
Kui vaid oleksin olnud minevikus targem ja usaldanud oma sisetunnet, teeksin nüüd suurest õnnest hundirattaid, jookseksin läbi poriloikude, naudiksin varasuviste pojengide lõhna ja ümiseksin üht lõbusat laulukest, Sinuga koos!
On mälestusi, mis ei tuhmu. On inimesi, kes tunnevad mind liigagi hästi, on lubadusi, mille täitumisi ma ära ei jõua oodata. Ja on inimesi, kes oskavad mind üllatada siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskan:)
oo mida kommentaarid preilile pandud:-) mõni mees vist sügab särki seljas ja kahetseb oma tehtud lollusi.
sügan või mitte jääb mu enda teada aga Gerli on väärt naine sellegipoolest!
Postita kommentaar