Meeste kiiksud:)

Kui me hiljuti Saarde sõitsime võtsid (nalja)mehed ette huvitava lektüüri (loe: meeste öökapiraamatu) “How to pick up a beautiful women?” (in nightclubs or any other place: secrets every man should know). Ühelt poolt täitsa kummaline, et sellised raamatud olemas on, teisalt oleks ilmselt hädavajalik mõnele saamatule tegelasele see pihku pista:)

Kui üks mees seda teistele ette lugema hakkas, olime me kõik naerust kõveras- kas tõepoolest nii õpetataksegi meestele kauneid filmitrikke või tüüplauseid, millega naisolevusi enda paati meelitada?!. A la tule ma näitan sulle ühte maali seal üleval toas või ma võtan sind ainult kaissu, ausõna (aukudega ausõna) või, et sa oled nii ilus ja sul on imelised juuksed (lause suunatud peaaegu kiilakale). 21. sajandil võiks ikka originaalsemalt ja mitte nii läbipaistvalt esineda:) Igatahes mida lehekülg edasi, seda naljakamaks läks ja tekkisid tulihingelised diskussioonid meeste-naiste vahel. Pärle elusituatsioonidest tuli mitmest väitlejatevõistkonnast korraga. Mängisime elavalt läbi variandid, mis tutvumis- ja kohtamisperioodil ette võivad tulla. Kohati tundus, et vist kõik aadamapojad siin maamunal on selle lektüüri aabitsa asemel omal ajal korralikult läbi töötanud ja kõiki naisi on selliste tüüprepliikidega meelitada püütud:)

Mees: “Can I buy you a drink? pidavat raamatu järgi olema muideks levinum ja samas parim viis skoorimiseks. Naise tüüpvastus meeldiva mehe puhul on ilmselt jaatav. Aga mis saab siis, kui naine ei joo alkoholi, või pole tal hetkel isu selle järele aga kutt meeldib sellegipoolest? Kulla mehed, varuge tagavaraküsimus, sest kunagi ei tea millise kännu taha jutt takerduda võib. Ühesõnaga keep up the good work, kui näete, et naine teie silmadesse juba ära uppus:) Ma isegi oleks kunagi ühest heast lotovõidust selle totaka repliigi pärast äärepealt ilma jäänud, sest alkoisu polnud aga mees oli sellegipoolest kaunis kui pühademuna. Veel koomilisem on variant: “Kas tantsime ka algatuseks?”-daah, mille algatuseks, misasja?!. Näita päevaprogrammi, eks ma siis õunte pealt vaatan:)

Aga mitte ainult sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida, vaid levinumatest kiiksudest, mis naistele välja paistavad. Seda enam, et äsjalõpetatud telefonikõne ühe laheda vallalise mehega sundis meid humoorikatele lugudele tagasi vaatama. Tundub, et ka meestemaailm on aegajalt hädas põmmpeadest naistega, kelle otsustusvõime on samal tasemel ristmikul seisva lambaga:)

Kindlasti minu ööklubi kogemuse pärliks jääb vene aksendiga ääääärimehelt öeldud lööklause: „I’m a businessman from New York!“ Minu ülbe ja napp vastuküsimus „So?“ pani teda piinlikust tundma ja oma tagumikku minu kõrval olevalt toolilt kibekähku edasi nihutama. Juba 3 minuti pärast astus ta järgmise naisega samasugusesse vestlusringi. Huvitav mitu korda see ajukääbikust businessman oma õhturepliiki ketrama pidi, enne kui keegi naiivne kaunitar motiveeritud sai ning teda uskuma jäi, dollarimärgid silmade ees virvendamas:) Way too far käitumine ütleks selle peale. Kuid jutumehi liigub alati ringi. Minu silmis on nende võimalus skoorida suurem ilmselt kõigesööjate naiste seas, kelle jaoks on kvaliteedist olulisem kvantiteet. Aga nagu üks elukogenud meesolevus aastaid tagasi oma kuldsed sõnad ütles, tulevad tõelised ….neeedsammusedki mehed ikka vaikselt ja viisakalt nurgast:)

Meenus veel üks originaalküsimus bon-bon‘i aegadest. Teate ju küll, et aeg ajalt tekib kohutav söögiisu keset pidu ning ka silme ette kujutletav hamburger maitseks sel puhul nagu gurmaanide õhtusöök. Igatahes vahetult peale seda, kui me oma kolmese naistepundiga suurest näljast hamburgeri mõtteid mõlgutasime, ilmusid me ette kolm pealtnäha täitsa kobedat vibukütti lausega: „Naised, k..i või hamburgeri?" Vabandust minu otsekohene väljendusviis avalikus internetiportaalis aga nii see tõesti oli:) Niisuguse küsimuse peale ei saa ka kõige kõrgim naine vihastada, vaid pigem naerust nõrkeda, seda enam kui meil tõepoolest oli peale pikka peorallit kohutav rämpstoidu isu:)

Njaa, mehed ja naised on vahel ikka niivõrd erinevad oma seisukohtadelt (samas ühe eesmärgi-„õnnelik elu“ peal väljas), et tekib küsimus, kuidas me üldse koos eksisteerida saame:) Kas tõesti vaid selleks, et käsi peseb kätt? Igatahes pole mulle veel seni ühe tehtega ette keeranud, et mis värk seal meeste peas ja hinges ikkagi toimub, kui naine neid oma täiuslikkusega jalust lööb. Seega asi tahab väljaelamist-selgekstegemist:)

No näiteks mille kuradima pärast mehed kõiki harjukeskmisest kenamaid naisi lausega „kle kuidas sinusugune kena naine ikka üksinda on ja meest pole?“ üle puistavad. Võiks ju siis vastu küsida sama: „kuda-kuda endal, homo oled vä?“ Seega pliis-pliis vältige palun selliseid repliike, sest see kõlab naiste kõrvus sama hullult, kui teie jaoks mõte soojast õlust külmas saunas.

Teine väga levinud haigus on unustada ära oma naise ja/või laste olemasolu ning esitleda ennast kuude kaupa saadaval oleva mehena. Saadaval ja saadaval on vahe! Eks siin ole küsimus ka orki kukkunud naise heas ninas ja elukogemuses, kuid siiski mulle tundub et sellise tegevusega mehed justkui ise tulistaksid endale väheke jalga:) Commoon, elame ju konnatiigis ja ka kõige kiivamalt hoitud saladused tulevad hiljem välja (valevorstide jaoks äärmiselt piinlikult). Olen ka ise omal ajal mõnda sellist lähedalt näinud ja siiani ei mõista vabanduse „ma kartsin sind kaotada“ sisu. Ega ma arvagi, et kõik kaardid peab koheselt lauale laduma, nii jääks ära kogu mänguilu ja avastamisrõõm. Samas kui ikka mees ise väga konkreetsete sellelaadsete küsimustega naisele sisse sõidab ja naine ka vastu küsib, oleks vist viisakas oma lisadest rääkida või mis?!. Ega me teiega kohe pulmapäeva paika taha panna:) Teadja naine saab siis ise otsustada, kas olla kättesaamatute meeste magnet ja kompenseerida teiste naiste puudujääke või leida tõsiselt võetav meessoo esindaja".

Levinud kiiksuna mainiks ära veel varunaise haiguse. On mehi, kes iga hinna eest peavad soetama endale ka varunaise pärisnaise või levinud slogani "lõpetamata suhte" kõrvale. Ja seda selleks, kui oma naine out of order on või koos on elatud mingi aeg ja peale tuleb räme rutiin. On ka selliseid, kes isegi kooseluperioodi ei jõua ära oodata, vaid vajavad juba eos vaheldust. Nii need varunaise pidajad siis sipsivad siin ja seal ning meenutavad kitse kahe heinakuhja vahel. Neid tunneb ära selle järgi, et peamiselt nad halisevad, kui halvasti neil kõik kodus on ning hiilivad varunaistega mööda seinaääri, sest vahelejäämise hirm on sama talumatu, kui pärisnaise näägutamine. Ja kui sa neilt niutsuvatelt tegelastelt siis otse küsida julged, et mida kuradit ta oma kodurahu parandamise või isikliku väärikuse säilimise nimel teinud on, järgneb sellele pikk vaikus, mille lõpetab vaid boksiroundis nurka surutud mehe MÖH!. Seega soovitan soojalt oma nutulaulu mitte varunaise õlal nutta, vaid tegutseda kodus asjade paremaks muutmise nimel, märgata seda varblast, mis juba peos on või siis klaarida oma haige suhe ära, põletada sillad ning astuda julgelt uue ja ehk veel parema tuleviku suunas.

Aga selleks, et kogu meessugu mind nende arvustuste järel nüüd vihkama ei hakkaks, ütlen ma ausalt, et tänane sissekanne on lihtsalt meestest and that’s it. Don‘t take it personal! Ma ei väidagi, et kõik mehed ühe vitsaga löödud on ja kõik naised inglitena maamunal ringi hõljuvad. Luban, et järgmisel korral saab läbi dr Gerli silmade kuulda paljastusi ka mitte nii täiuslike eevade kohta:)

7 kiiksu

Läbi mitmete blogide on minuni jõudnud üleskutse osaleda aktsioonis-„Minu 7 kiiksu” ehk siis ülesse märkida naljakaid ja kummalisi tegevusi, harjumusi, kombeid ja hirme, mis mind iseloomustavad. Olen lugenud päris mitme blogikirjutaja ülestunnistusi ning saanud inspiratsiooni ka ise peeglisse vaadata ja oma kiiksud kirja panna. Kuigi ma ei väsi kordamast, et ma tahaksin olla kasvõi üks päev tavaline inimene, nii raske on olla täiuslik:)

Minu kiiksud: (osa neist ehk mõnele tegelasele teada)
gerli@klaustrofoobik
See õudus jälitab mind juba lapsepõlvest. Ma nimelt kardan kinni jääda lifti või avalikku tualetti (just need kaks kohta ning just sellised WC-d, millel pole all ja üleval lahtist ava, kust hädaolukorras põgeneda või toidupakke kätte saada). By the way, ma pole iialgi kumbagi kohta kinni jäänud ja ma sõidan juba 5-ndat aastat järjest oma kodumajas olude sunnil ka liftiga:) Lisaks olen ma ületanud iseennast liftisõiduga teletorni tippu ning külastanud ka Eiffelit. No see fakt, et ma oma kaaslasel suurest hirmust tingituna mööda taginööpe ülesse tahtsin ronida, pole vist siinkohal oluline:) I did it anyway!
gerli@paarisarvud
Mulle meeldivad paarisarvud. Mulle meeldib kui autoraadio või teleka või mille iganes volüüminupp näitab paarisarvu. Volüüm 4 sobib, volüüm 5-e keeran 4-ks või 6-ks. Panimõmm?!.
gerli@viisakus
Ma uinun alati sõnadega „Head ööd!”. Vahet pole kas toas on inimesi kaks, kolm või terve klassitäis, need sõnad ütlen ma alati enne, kui silmad sulen, ka siis kui teised toas on juba magama jäänud. Peale seda on kuidagi rahu hinges:)
gerli@pesufetish
* Ma tahan vahetpidamata käsi pesta. Iga väikese liigutuse või tegevuse järgi, haaran ma seebi ja vee järele, et käed mõnusalt puhtaks sulistada.
* Samuti ei suuda ma kunagi keerata veekraani kinni hambapesu ajal. Jah ma isegi mõtlen neil hetkedel vahel kõrbeelanike peale aga harjumusel on suur jõud. Häbi mul olgu ja saba mul tulgu aga vesi tõepoolest jookseb 2 minuti jooksul pidevalt. On olukordi kus mind distsiplineeritakse ja kui tegemist on kaevuveega, siis ma niisama ikka vett harjamise ajal kopsikust maha ei kalla:)
*Ma ei söö ühtegi puuvilja, köögivilja ega juurvilja (v.a oma koduaiast või ise korjatud) ilma pesemata. Ma pesen kõike, ka banaane, salatilehti, mustikaid ja seeni. Kui mõni mutike turul lahkelt palub oma toodangut maitsta, siis ma ostan pigem põrsa kotis, kui haukan pesemata viinamarju. Öäk! Kusjuures, mul pole iial mingeid kõhuhädasid sellega seoses olnud, ennetada on lihtsalt tore:)

gerli@näppimine

Mulle ei meeldi kui keegi mu naba katsub või pikki küüsi näppida tahab. Fui, nii kummaline tunne.
gerli@hirmud
* Ma kardan paaniliselt hiiri (ka muid närilisi), tuvisid ja varblaseid. Nad on vastikud, lendavad nii lähedalt või närivad kõik katki, kellel seda jama vaja on. Ja mind ei huvita lause „nad ei tee ju midagi ja kardavad pigem mind, ei huvita ja kõik!” Nagu juuresolevalt pildilt näha, võitlen ma oma hirmudega aeg ajalt:)
* Ja mulle ei meeldi jalad teki alt väljas magada, sest keegi võib naksata:) Ma ei tea kohe nimesid nimetada, aga keegi ikka võib ja igaks juhuks tuleb valvel olla:)
gerli@nägudemälu
Mul on täiuslik nägude mälu väikese miinusega:) Hea pool on see, et pole tähtis kas ma inimest tean või tunnen, praktiliselt kõik varemnähtud näojooned talletan ma oma mälu kõvakettale. Miinuseks on see, et kui neid inimesi jälle näen, tekib tunne, et kust ma neid tean, kas ma peaksin teretama. Selle kõigega on kaasnenud nii mõnigi naljakas lugu.

Aga muidu olen ma täiesti normaalne, ausõna:)! Noh andke aga tulla ja paljastage ennast, oleks lahe lugeda.

Enese aitamine läbi teiste

Ainuüksi ühe inimese seisundi järgi saab hinnata, kui terve või haige on Eesti ühiskond. Abivajav inimene on nagu katki läinud nukk, kes antakse teenindusmajas meistri kätte, et see parandaks objekti ja annaks siis tellijale kasutamiseks tagasi. Kui inimest abistavas tegevuses ei ole häid tulemusi, alustab meedia lahingutegevust või ajujahti lapsele, perele ja sotsiaaltöötajale, paljastades skandaali värvikate nüansside ja mahlakate detailide rikkalt, ületades sellega eetilised piirid. Selline on minu kogemus ja nägemus meie riigi nõrgast sotsiaalsest maailmapildist.

„Inimese elu on vaid tema enda kätes“ on edaspidi minu silmis kohati tühipaljas klišee. Me ei suuna kogu oma saatust ka kõige parema tahtmise juures paraku vaid ise, mingi elukaar on heade ja/või halbade juhuste poolt ette nähtud. Meil puudub sündides võimalus valida oma vanemaid, rikkust või vaesust, demograafilist ja geograafilist asukohta siin maailmas, vaimset ja füüsilist taset jne.

Mu hinge puudutas eile üks noor naine, kes on kogu oma elu kasvanud lastekodus, tundmata ja nägemata oma vanemaid ning taludes lapsepõlves korduvat väärkohtlemist. Ta on siiras ja lihtne, pealtnäha täiesti tavaline noor naine, vanuselt juba täiskasvanud, kuid siiski on talle põhjusega külge kleebitud vaimse puude silt, sest ta mõistus on kohati ääretult lapselik. Sellegipoolest seisab ta sirge seljaga oma rõõmude ja murede keskel ning kasvatab imearmast 4 aastast poega. Tema silmad säravad ja hing on ootusärevil parema homse ees, ta usub elu headusesse ja siirusesse. See muinasjutumaailmas elav naine ja ta heledapäine poeg ei jõudnud minuni dokfilmi vahendusel. Nägin seda kõike eile oma silmaga, kuulsin ja jagasin naise mõtteid, tundsin ta lapse kätt oma käest kõvasti kinni hoidvat. See on üks pere, kelle olemasolust olin ma kõrvaltvaatajana juba aastaid teadlik, kuid alles eile mahutasin nad ära oma suurde südamesse. Nad vajavad tugiisikuid, sõpru, inimesi kes aitaksid suunata elu, tegeleda bürokraatiaga, olla sõbraks.

Ma nii tihti mõtlen sellele, et annan endast vahel lubamatult palju ja pühendun südamega, saades vastu poole vähem. Siis olen paratamatult maailmaga tülis ja tunnen ennast idiootseima tobujussina. See mida ma aga kogesin selle perega kohtudes, oli sootuks teine. Tekkis tegutsemishimu, soov olla vajalik ning pakkuda neid võimalusi, mis mul on. Ulatada abikäsi ja seeläbi kasvada ka ise paremaks. Ja mis peamine, kasu on mõlemapoolne, sest meie koosveedetud õhtu tõestas, et sellisel moel endast andmine, peegeldab tagasi 100 %. Olen varemgi distantsilt nõrgemaid abistanud, tehes annetusi, andes ära asju, mis on minu jaoks juba tarbetud aga kellegi teise jaoks hindamatu väärtusega. Paraku kui puudub otsekontakt abivajajaga, jääb see „hea tegemise emotsioon“ tagasisideta, on umbisikuline ja nähtamatu. Vaatamata senistele heategudele oli mul eile häbi enese pärast, mõtlesin kui mõtetute probleemidega ma vahel maadlen, kui tühiseid asju oluliseks pean. Tekkis viha ja tülgastust pealiskaudsete brändi- ja autopedede ning võhikute ja küünikute suhtes, häbi selle maailma ees, mis on liigagi rahaga mõõdetav ja egoistlik.

Mis tunne teil oleks kui väikesed armsad shokolaadist määrdunud käed haaravad teie käest ja ei taha seda enam lahti lasta või porised kummikud soovivad mööda valget suvekleiti ülesse ronida, et kalli saada... Selline on näide tingimusteta sõprusest, minu kogemusest.
Loodan, et see muinasjutt lõpeb kord vägagi positiivselt, niisuguse õnneliku lõpuga nagu ikka muinasjutud lõppema peavad.

07.07.07

Üht inimelu teha nähtavaks ja anda paljudele päriseks ei saa.

Jääb vahemaa, jääb võõrastusevarjund.

Vaid sügav tarkus, avar armastus me erisusi lähendab ja liidab.

See valguse ja vabaduse vaim, mis ilmub üheaegselt kahes kehas

ja tunneb ennast ära mõlemas.

(D.Kareva)

Kallid Tammed!

Ääretut armastust, kuhjaga õnne ja palju ilusaid hetki!

Tänud, et sain fänclubi liikmena olla teiega sellel imelisel päeval.

Inimesi on erinevaid

Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi:)

Mul muidugi puudub taustainfo selle kohta, kui suure linna oma suure suuga Steven Tyler teinud on, aga üks on kindel, see väsimatu rokivana on ikka uskumatu eksemplar. Aerosmith´i fänni staatusesse jõudmiseni oleks mul pikk tee minna aga mõnda leierdatud lugu ma ikka tean ka:) Samuti ei esinda ma karvaliste-suleliste seltskonda. Eilsele kontserdile sattusin juhuste kokkulangemisel ja teda oma silmaga näha, oli päris lahe kogemus.
Pöörane vana, kelle teod ja välimus ei haaku kuidagi vanusega. Mitu korda mõtlesin seal omaette, et inimestel on ikka nii erinevad eluteed ja võimalused. Mõni "vanaisa" peab sellises eas rahulikult oma pensionipõlve, kastab kurke kasvuhoones, meenutab nooruses tehtud reise Krimmi ja lööb oma 1980.a. zigulli läikima, et proua poodi sõidutada. Teine "vanaisa" ronib lavale, rokib täiega, ehib ennast aksessuaaridega, lakib küüsi ja laseb kõhule kirjutada trükitähtedega slogani "laku mind". Njaa, issanda loomaaed on ikka suur:)

Careless whisper

Minu tohutu muusikalembus ei ole vist enam kellelgi jaoks üllatus, ma lihtsalt tarbin seda igal vabal võimalusel ja kui vähegi aega, kuulan meeleldi ka lives.
2005. aasta jaanuaris, kui ma ühel ilusal ja lumisel talveõhtul ühte armsasse mõisa mõnusat õhtut veetma sõitsin, pani kaaslane auto CD box-i taustamuusikaks midagi erakordselt head. Pea iga laulu ajal keerasin volüüminuppu kõvemaks. Kuidagi väga tuttav tundus see meeshääl aga ära arvamisega läks aega. Selles muusikas polnud tüüpilist kommertslikku joont ning see sobis suurepäraselt nautimiseks lumistel ja romantilistel külateedel. Peale äraarvamismängu selgus, et tegemist oli George Michael´iga http://georgemichael.com/ . See easygoing jazzisugemetega rahulik ja igati sobiv plaat sellesse õhtusse, lõi mind jalust. Oli sootuks teistsugune senikuuldust, plaat mis oli juba aastaid tagasi müügilettidelt kadunud ja sisse lauldud Wham´i ajal. Sellest õhtust alates on keerutanud mu plaadimängija seda korduvalt ja teatud seltskondades suisa topeltkogustes. “I can´t make you love me”, “Miss Sarajevo”, “The first time ever I saw your face”, "Roxanne" on vaid mõned mu lemmiklugudest, mis tema poolt sisse lauldud. Nüüd 2,5 aastat hiljem sellest avastamisrõõmu täis õhtust õnnestus mul seda meest oma silmaga näha ja tema 25Live Euroopa tuurist osa saada. Ma olen sõnatu…
“I think you're amazing”...
Nii vokaalselt tasemel liveesinemist pole minu Ellerheinas koolitatud muusikakõrvad küll varem kuulnud:) Nii puhtad noodid ja selge diktsioon nende seksikate tantsupooside taustal, wau. Ning ballaadid…ka kõige külmem jää oleks sulama hakanud.
Plusspunktid George´ile kindlasti ka avala publikuga suhtlemise eest.
“You smiled at me like Jesus to a child”...
Tähelepanu ei pälvinud vaid esirea fännitsoon, seda jagus kõikjale-külgedele, kõige kõrgematele rõdudele jne. Ja külm põhjamaalane läks täiesti käima, nõksutas puusa nii rõdul kui põrandal, karjus, vilistas, juubeldas ja laulis kaasa.

“But if you're looking for fastlove. If that's love in your eyes”...

Vaatamata sellele, et minu lemmiklugu "I can´t make you love me" kontserdil ei kõlanud, lahkusime George´iga siiski sõpradena, võttes endaga kaasa suurepärase emotsiooni ja palju tuhmunud, kuid taaselustatud mälestusi:)

Turn down the lights, turn down the bed

Turn down these voices inside my head

Lay down with me, tell me no lies

Just hold me close, don't patronize

Don't patronize me'

Cause I can't make you love me If you don't

You can't make your heart feel something it won't

Here in the dark in these final hours

I will lay down my heart, and I'll feel the power

But you won't, no you won't

And I can't make you love me

If you don't

I'll close my eyes and then I won't see

The love you do not feel, when you're holding me

Morning will come, and I'll do what's right

Just give me til then, to give up this fight

And I will give up this fight

I can't make you love meIf you don't.

Ain't no use in you trying

It's no good for me baby without love

All my tears, all these years, everything I believed in

Someone´s gonna love me