Kirjeldamatu miski ehk lihtsalt öeldes hingepuhkus

Sildade all on jõed
ja jõgede lõpus meri...
Kaua sa kallim põed,
kõik teed viivad sinna kus ootab ta...
Ja mida sa ka ei vaja,
ootel on kogu su meel...

Liikuma peab nii kuis voolavad veed, kogu elu sind ootab su teel...

Täpselt tund ja 22 minutit tagasi lahkusin ma rahulolevalt Viimsi antiigiaidast ja tundsin siirast rõõmu inimestest, muusikast, väljas sadavast lumest ja eelkõige sellest, et peaaegu möödalipsanud võimalus olla kontserdil, siiski teoks sai:) :)

Antiikmööbel, õdus küünlavalgus, mõnus kodune ja hubane õhkkond, lumi akna taga, rahulolev tüdruk, kitarrid, vennad Urbid ja veel natuke tuntud ja vähem tuntud inimesi. Meid tõi kokku üks ja seesama armastus - armastus muusika vastu. Armastus Urbide muusika vastu.

Nagu Toomas ja Tarmo ütlesid oli see pealkirjata kontsert, sest kevadkontserdiks polnud ilm sobilik, talvekontserti ei saa kevadel teha ja nii saigi sellest hoopis üks tore ja meeldiv koosolemine, mille täitis kaunis muusika - aastaid tagasi tuntuks saanud lood. Mõned laulud on inimeste ja mälestuste nägu.

On miski kirjeldamatu fenomen, mis paneb mind juba 12-ndat aastat järjest sellest kõigest osa saama. Ehk selleks, et meloodias ja tekstis on sisu, mitte vaid vorm ning lõppeks baseerub kõik lihtsusele. Ja milles siis ometi veel võlu peituda saaks:)

Igatahes sügav kummardus ja kestvad aplausid ning loomulikult suured tänud KUU laulu ja personaalse lähenemise eest:)

Ei ära küsi, mu silmade värvi,

nendes on maailma mered ja taevad.

Tahad võid leida mind jälgede järgi,

väljaspool ennast ja enese aega...