Tänases tõehetke saates küsis Võrno punasel toolil istuvalt mehelt, kas ta on viimase aasta jooksul oma naisele öelnud, et armastab teda. WTF miks selline ebaloogiline küsimus kooselus olevale inimesele mõtlesin ma, kuid kikitasin siiski kõrvu, et vastust kuulda. Urmase vastus oli eitav ja tõde, vaatamata sellele, et ta abielus on ja peres sirgub väike laps.
Mina polnud ilmselgelt ainuke, kes kuuldud vastusest hämmingusse sattus ja käsi kokku hõõrudes nende elu korraldama soovis hakata:) Ka Võrno tähelepanelikuks treenitud võrkkest võttis imestunud ilme ette ja parajalt terav ja irooniline keel kukkus situatsiooni kommenteerima, paludes mehel „karistuseks“ siin ja kohe kogu stuudiopubliku ja Eestimaa ees kolm kaunist sõna naisele öelda. Nii need sõnad kiretu korrektsusega õhku lendasid ja naisel oli teeseldud naerusegusele emotsioonile lisaks kurgus nutuklimp.
Uskumatu on aga see, et siin samas pöörlevas maailmas elab inimesi, kes justkui kardavad ennast avada oma kõige lähedasemate ees või mõnulevad mugavusstsoonis arvates, et partneril on ju nagunii kama kaks, sest üheskoos õhtusse päevi veeretame, järelikult ka armastame teineteist, vist. See mida kaaslane arvab, soovib või tahab, on teisejärguline, sest emotsioonide väljendamine on ju ometigi tabu... Kas tegemist on iseloomu, laiskuse või mugavusega? Ma ei imesta siis miks tänapäeval suhted kiiresti purunema kipuvad, inimesed abitult saatuse ees käed tõstavad ja oodatud vabadust või uut sooja kohta nautima lähevad. Siis on muidugi neid tuututajaid stiilis „näe läks ja rikkus kõik ära“ kuipalju. Aga tegelikult on tõde palju sügavamal ja nii mõnelgi juhul ehk kusagil vahepeal, sest „süüdi“ ollakse sageli ka üheskoos.
Ühesõnaga minu aju ei võta kinni, kuidas on võimalik elada päev päeva kõrval oma elukaaslasega, kui naabriga, vahetades vaid smalltalk´i ja parematel päevadel ehk ka tasakesi pimedas teki all vanainimeste asja ajada. Kuidas saab puududa kooselus kommunikatsioon, armuavaldused, lähedus, tähelepanu, intiimsus, mis suhe see siis üldse on? WTF!!!
Igatahes nii mina ja ka Võrno ei mõista sellist oma urus elajate taktikat ega kiida seda ka heaks. Sellised omaette nohistajad ei tee liiga mitte ainult oma partnerile, vaid jäävad ka ise nii paljust ilma.
Kas see ongi siis tänapäeva kiire maailma versioon sajandi kaunimast armastusloost stiilis „oleme vait ja eksisteerime lihtsalt kõrvuti“. Kahju, mul on väga kahju ja seda enam tunnen ja olen tänulik, et minu elus midagi sellist pole ette tulnud, ma olen tõeline õnneseen. Või lihtsalt öeldes ole ise avatud ja sulle vastatakse samaga, isegi siis, kui partner ennast „eelmistes eludes“ kinniseks on pidanud:)
