Kiri

Koju postkasti saabus ümbrik. Mhmmm..., tuttav käekiri oli esimene emotsioon valget paberit silmates. Paari tehtega keeras ette, et tegemist on selle kirjaga, mille ise endale eelmisel aastal Vainu koolitusel kirjutasin ehk üks osa koolitusel tavaks saanud lahedast traditsioonist. Paned oma soovid, unistused kirja, kamakaks kas üks või mitu, asetad kirja hoolikalt ümbrikusse ja maalid oma nime ja aadressi peale. Poole aasta pärast leiad kirja oma postkastist ja alati on esimene emotsioon see, et mhmmm..., tuttav käekiri:) Olen seda kordi tundud.
Sedakorda oli aga kõige lahedam kirja avada üldse, sest enam-vähem umbes-täpselt mäletasin ma kirjapandud unistust, teemat mis seekord fookuses oli ja kohati tundus käegakatsutav ja siis jälle nii kauge ja ähmane. Täna pole seis enam sama. Täna on see unistus täitunud ja seisab mu ees, elab minuga kaasa ning on sügaval südames ja peopesa kumeruses.
Täna olen ma tüdruk, kelle unistus on lõpuks täitunud ja tagasihoidlikult öeldes :) olen ma sellest kõigest mõõdukas vaimustuses. Sünkroonis kirja lugeda ning tunda, näha ja tajuda, et kõik ongi lõpuks nii, on lihtsalt öeldes vapustavalt lahe:)