Sauna taga tiigi ääres

Eks alati on mingite asjadega elus nii, et need kipuvad venima, vahel põhjusega ja vahel põhjendamatult kauaks. Planeerid küll nagu segane juba kuid või aastaid ja siiski tuleb midagi vahele, mõte muutub või sureb jõuetusest üksindusse ja kogu konseptsioon lendab vastu taevast. Lolli ja järjekindlana jätkad peale jõudehetke ehk uuesti. Kui jätkad.

Mina jätkasin, sest suvila saunaehitusprojekt on nagu mõne mehe eluprojekt, ausalt. Minu imearmas kadunud vanaisa juba unistas seda helesinist unistust ja püüdis Nõukogude idiootsele võimule selgeks teha, et ka selle suure ühtse liidu väike kodanik tahab pesta. Ja seda omaenese kodus. Aga ei, Lahemaa Rahvuspargis juba selliseid asju teoks teha ei lastud. Oli ju bürokraatia ja riigisaun, kus kõik käisid käest kinni tipa-tapa. Nii mäletangi lapsepõlvest allaandmise märke ja lootust, et ehk minu mees tulevikus ikka sauna püsti paneb.
Mõeldud, tehtud! Täna võib/võiks vanaisa uhkust tunda, sest lapselapse soovid ühtisid ja tuligi üks mees, kes võttis asja käsile. Saun on tehtud ja maja püsti ning suunurgad kipuvad iseensest taeva poole:)