730...

õnnelikku päeva, miljon õnnelikku hetke - olen rohkem kui tänulik selle kõige üle.

Näha, tunda ja tajuda - armastada ja olla armastatud. Lihtsalt suurepärane!
Kõik kõigiga ei sobi - inimesed, vanus, olukord, varasemad kogemused ja läbielamised muudavad meid. See muutus, mis meid tabas, on mõjunud mõlemale vaid positiivselt.

Pea on roosilõhnast jälle uimane:)

Selge pilt!

Nüüd ma tean, kust kõik mu ülekilod tulevad! Kui käin duši all, siis läheb šampooni juuste pesemise ajal ka kehale. Täna alles taipasin, et sinna on kirjutatud, et lisab paksust, kohevust ja volüümi. Mida paganat..
Edaspidi kasutan enda pesemiseks hoopis nõudepesuvahendit, sest seal on ju kirjas et „eemaldab ka kõige tõrksama rasva:)

Imed Imedemaalt...

Ma ei saaks öelda, et ma just nende inimeste hulka kuulun, kellele kõik maailmaasjad korda lähevad, küll aga on mu silmad piisavalt märja koha peal ja süda vististi tuksub ka õigel poolel:)

Selleks pole ka midagi imestada kui ma ilusa ja romantilise ninnu-nännu või siis hoopis kurvavõitu filmi/raamatu/saate lõpus klimp kurgus neelatan või ka paar imepisikest pisarat mööda põski alla lasen veereda.

Tänase IME peale valasin ma aga suurest rõõmust tõelisi krokodillipisaraid. Ma tundsin taaskord seda tunnet, et kui inimene midagi väga-väga soovib, siis ta kindlasti leiab tee, kuidas seda kõike saavutada ning edaspidi nautida. Mul on tohutult hea meel tänase IME üle (08:44).

Pakkimise keeruline kunst

No ütleme nii, et ma ei lähe just esimest korda reisile aga miskipärast on stsenaarium alati sama ja ikka avastan end sama küna eest „mida ja kui palju kaasa võtta?“. Ühelt poolt on omi teada tuntud asju ju hea kaasa tirida, teisalt mäletan ma väga hästi seda, kuidas USA-s šhoppamisehaigusega nakatusin ja kõik uus ja huvitav lõpuks mu kohvrid täitis.

Ikkagi on alati keeruline planeerida asju nii pikalt ette, eriti veel kui külm ja soe kliima vahelduda võivad. Mäletan väga hästi, kui endine elukaaslane mu kotist pooled asjad välja tõstis, kui plikadega Pariisi põrutasime. Midagi polnud teha ja mul ei õnnestunud kuidagi apelleerida, sest meid saatma tulles, jäin ma kohe raske kohvriga vahele:) Veel meenub päev enne ümbermaailmareisile minekut, mis oli tõeline naljanumber, sest varem nii pikalt kodust ära olla, polnud mul veel õnnestunud. Seega on ju mõistetav, et kogu elutuba oli „võimalikke väga vajalikke“ asju täis ja kõik soovisid kotti pugeda. Ka siin ei löönud häirekella mitte mina ise, vaid sõbrad, kes lõpuks vaid mõned hilbud, snorgeldusmaski, päikad ja prillid mul kotti lubasid jätta. Ja õige ta oligi, seega sai rohkem pärast tavaari tagasi toodud:)

Kui me eelmisel aastal mehega pea kaheks kuuks Euroopasse põrutasime, sai meile juba poolel teel selgeks, et asju on ilmselgelt liiga palju kaasa võetud, seega olen nüüd ilmselt veidi targem ja tagasihoidlikum meie kohvrite pakkimisel:)

Nii, et tegudele!

Juhuslik kohtumine tamme all

Kas pole mitte nii, et aeg ajalt toimuvad juhuslikud kohtumised, äraolemised või niisama üritused, võtavad ootamatult positiivse suuna ja annavad sellise energialaengu, millega võiks pool aastat muretult ringi ruulida:)

Minul vähemalt on nii, olgu see siis juba tuttavate inimestega või sootuks võõrastega.

Ka laupäeval toimus üks selline pooljuhuslik kohtumine Võrtsjärve lähedal vahvas eestiaegses talus elava muheda vanaonu Arnoga. See kohtumine oli nii teistmoodi sellest, mis toimub linnaelus ja nendega, kes siin linnamelus sehkendavad. See pooljuhuslik kohtumine oli kohe päris siiras, vist sellepärast.

Päris juhuslikuks ma seda kohtumist muidugi ka pidada ei saa, sest minu mehe ema, kelle maakodus naabripoisiks see sama Arno ongi, oli selle meile kenasti organiseerinud. Aga ka tema ei osanud aimata, et nii vahval kujul:) Igatahes oli ta Arno käest värskelt suitsutatud maasinki tellinud ja nii me kolmekesi sellele singile sinna järele sõitsimegi. Ma tõesti ei osanud arvata veel isegi mitte hoovi sõites, et sellest saab üks vahva ja hirmsasti lõbus suvine pärastlõuna keset põlde ja metsi Arno koduõuel. Aimasin, et toimub umbes midagi sellist, et ämm võtab raha, saab singi vastu, toimub viisakusavalduste vahetamine ja kogu moos ning siis autosse ja sajaga edasi. Sellepärast polnudki ma eriti kuidagi meelestatud, kui oma suvepalavusest laisa keha autost välja ajasin, et kah tere öelda. See tunne oli aga selle hetkeni, mil ma Arnole tervituseks käe pihku pistsin ja nägin kui väga ta meid oodanud oli. Ja mitte ainult selleks, et müügidiil ära teha.

Arno oli meid tõepoolest OODANUD. Suure tamme alla keset hoovi oli Arno katnud kena lauakese, kust ei puudunud parim rublaaja serviis, kaks pudelit šampust kallite külaliste tuleku puhul, tõenäoliselt kogu Arno külmkapisisu + koorekommid ja väljamaa küpsised:) Loomulikult lebas sel samal laual ka maasink, mis mõni aeg tagasi ahjust välja oli võetud ja mille kõrval nüüd suur maanuga oma ülesannete täitmist ootas.

Ja kuigi vanus oli tema näkku juba omad vaod kündnud ning kogu keha peegeldas eluaegset rasket töömehe elu, oli ta siiski niivõrd krips- kraps ja täis positiivset energiat. Ma ei mäleta millal viimati kohtusin inimesega, kel polnud stressi ning kelle parasiitsõnade hulka ei kuulu lause „kogu aeg on niiiiiiiiiiiii kiire“. Elutarga ja paljunäinud Arnoga oli nii tore lihtsatest asjadest juttu puhuda, vanu sakiliste servadega fotosid vaadata, tema tiigis elavaid kogresid sööta, ahjusooja sinki maitsta ning mis peamine - soojal suvepäeval külma šampust kristallklaasides kokku lüüa ja alla kulistada.

Vot selline ootamatu kohtumine!

Kodumaa:)

Kas teate riiki kus on:

ilvesed presidendid, jänesed ministrid, nugised riigikogus, kõutsid sõjaväes, põdrad kirikus, hundid juhivad laevu, vähid ootavad sadamas, karud peavad kasiinosid, rebased korraldavad kontserte, luiged annavad ajalehti välja, kitsed maalivad, mutid kirjutavad raamatuid, hiired ja hirved luuletavad... ja kõigist teistest 10 korda kuulsam loom on kass?

Mitte midagi poleks nagu muutunud…

….aga tegelikult on. Ja üsna palju – töö, kallim, mõtlemine, suhtumine, hoiakud, kogemused, silmaring jne. Aga siiski kui olen koos oma maailmaparimate kunagiste kolleegidega, oleks aeg justkui seisma jäänud.

See muidugi ei tähenda seda, et juhtiv kommunikatsioonifirma oleks nende vahepealsete aastatega paigale jäänud, vastupidi. Lihtsalt minu südames on nendega koos olles kõik kuidagi liiga mugav ja lihtne, mis lubab arvata, et „mitte midagi poleks nagu muutunud“.

Selle kinnistamiseks piisas vaid reedesel teatrifestivalil neile kunagistele silmapaaridele otsa vaadata ja juba ma tundsingi seda jälle.

Selline on minu jaoks mõiste EMT.