kolmapäev, juuli 11, 2007

Enese aitamine läbi teiste


Ainuüksi ühe inimese seisundi järgi saab hinnata, kui terve või haige on Eesti ühiskond. Abivajav inimene on nagu katki läinud nukk, kes antakse teenindusmajas meistri kätte, et see parandaks objekti ja annaks siis tellijale kasutamiseks tagasi. Kui inimest abistavas tegevuses ei ole häid tulemusi, alustab meedia lahingutegevust või ajujahti lapsele, perele ja sotsiaaltöötajale, paljastades skandaali värvikate nüansside ja mahlakate detailide rikkalt, ületades sellega eetilised piirid. Selline on minu kogemus ja nägemus meie riigi nõrgast sotsiaalsest maailmapildist.

„Inimese elu on vaid tema enda kätes“ on edaspidi minu silmis kohati tühipaljas klišee. Me ei suuna kogu oma saatust ka kõige parema tahtmise juures paraku vaid ise, mingi elukaar on heade ja/või halbade juhuste poolt ette nähtud. Meil puudub sündides võimalus valida oma vanemaid, rikkust või vaesust, demograafilist ja geograafilist asukohta siin maailmas, vaimset ja füüsilist taset jne.

Mu hinge puudutas eile üks noor naine, kes on kogu oma elu kasvanud lastekodus, tundmata ja nägemata oma vanemaid ning taludes lapsepõlves korduvat väärkohtlemist. Ta on siiras ja lihtne, pealtnäha täiesti tavaline noor naine, vanuselt juba täiskasvanud, kuid siiski on talle põhjusega külge kleebitud vaimse puude silt, sest ta mõistus on kohati ääretult lapselik. Sellegipoolest seisab ta sirge seljaga oma rõõmude ja murede keskel ning kasvatab imearmast 4 aastast poega. Tema silmad säravad ja hing on ootusärevil parema homse ees, ta usub elu headusesse ja siirusesse. See muinasjutumaailmas elav naine ja ta heledapäine poeg ei jõudnud minuni dokfilmi vahendusel. Nägin seda kõike eile oma silmaga, kuulsin ja jagasin naise mõtteid, tundsin ta lapse kätt oma käest kõvasti kinni hoidvat. See on üks pere, kelle olemasolust olin ma kõrvaltvaatajana juba aastaid teadlik, kuid alles eile mahutasin nad ära oma suurde südamesse. Nad vajavad tugiisikuid, sõpru, inimesi kes aitaksid suunata elu, tegeleda bürokraatiaga, olla sõbraks.

Ma nii tihti mõtlen sellele, et annan endast vahel lubamatult palju ja pühendun südamega, saades vastu poole vähem. Siis olen paratamatult maailmaga tülis ja tunnen ennast idiootseima tobujussina. See mida ma aga kogesin selle perega kohtudes, oli sootuks teine. Tekkis tegutsemishimu, soov olla vajalik ning pakkuda neid võimalusi, mis mul on. Ulatada abikäsi ja seeläbi kasvada ka ise paremaks. Ja mis peamine, kasu on mõlemapoolne, sest meie koosveedetud õhtu tõestas, et sellisel moel endast andmine, peegeldab tagasi 100 %. Olen varemgi distantsilt nõrgemaid abistanud, tehes annetusi, andes ära asju, mis on minu jaoks juba tarbetud aga kellegi teise jaoks hindamatu väärtusega. Paraku kui puudub otsekontakt abivajajaga, jääb see „hea tegemise emotsioon“ tagasisideta, on umbisikuline ja nähtamatu. Vaatamata senistele heategudele oli mul eile häbi enese pärast, mõtlesin kui mõtetute probleemidega ma vahel maadlen, kui tühiseid asju oluliseks pean. Tekkis viha ja tülgastust pealiskaudsete brändi- ja autopedede ning võhikute ja küünikute suhtes, häbi selle maailma ees, mis on liigagi rahaga mõõdetav ja egoistlik.

Mis tunne teil oleks kui väikesed armsad shokolaadist määrdunud käed haaravad teie käest ja ei taha seda enam lahti lasta või porised kummikud soovivad mööda valget suvekleiti ülesse ronida, et kalli saada... Selline on näide tingimusteta sõprusest, minu kogemusest.
Loodan, et see muinasjutt lõpeb kord vägagi positiivselt, niisuguse õnneliku lõpuga nagu ikka muinasjutud lõppema peavad.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Gerli sina oled üks uskumatult imeline ja kaunis inimene, häid naisi on palju aga suurepärased vaid vähesed. Priviligeeritud! Anna infot edaspidi edusammude kohta!

Anonüümne ütles ...

Oi oi, küll kõik see headus, mis sa teistele endast pillad, tuleb sulle veel topeltkogustes tagasi.
Kas teate, et see tüdruk ei viska ära ka toitu, mis tal üle jääb, vaid pakib selle kotikesse ja poetab prügikasti äärele? Kas meil on selleks aega? Ilmselt paljudel mitte. Aga see ingel siin maailmas mõistab vaadata ka kaugemale, mõeldes, et keegi on näljas ja vajab seda...Armas, tõeliselt armas!