Armastusel kummalised teed

Tänahommikusel töötrajektooril kohtasin ma kahte inimest - kontvõõrad, lihtsad ja tavalised, kuid midagi selles kohtumises läks miskipärast hinge. Need olemuselt harjukeskmised mees ja naine, seisid keset tänavat, suurte kastanite all ja vaatasid teineteisega tõtt. Naise pilk oli nii andunult mehele suunatud, et raske oli seda endast andmise panust minusugusel võõral mitte märgata. Mehe ilmes oli aga midagi tuttavlikku - kergelt ebalev ning kimbatuses asjakohaste ja „õigete” vabanduste-hädavalede-lubaduste leidmisega. Olen sellise näoga isegi tõtt vaadanud.

Ma möödusin neist ning jätkasin teekonda. Mõni minut hiljem kostus tuulevaikse hommiku tõttu minu selja tagant lähenevaid samme ja mida lähemale need mulle tulid, seda enam lisandus kontsaklõbina helile nuuksumist…Ma tundsin, et miski nagu karjuks selle inimese hinges, kes minuga koos Tallinna tänavaid mõõdab. Pöörasin pilgu- mu selja taga lonkis pea norus seesama naine, kes hetk tagasi kastani all jäägitut armastust jagas. Seekord märkasin aga tema põselt allavoolavaid pisaraid. Olin täiesti segaduses, soovides lohutada, öelda midagi, mis tõstaks ta meeleolu ja kuivataks pisarad aga…olen ikkagi eestlane ja meil pole ju ometigi kombeks teiste haigeid suhteid klaarida ning ennast appi pakkuda hingepiinades võõrale. Nii ma läksingi edasi, sees õõnes ja abitu tunne ja tema jäi seisatades maha Jaani kiriku ukse ees. Veel viivuks ümber pöörates, nägin ma naist suurest ja võimsast kirikuuksest sisenemas. Ei teagi, kas see oli spontaanselt tehtud otsus abisaamiseks või kindel plaan. Mida iganes-loodan, et nüüd mõned tunnid hiljem on osakegi temale järelelohisenud elevandist maha jäänud.
Umbes sadakond meetrit eemal kohtusin ma juhuslikult ristmikul jälle selle „lubajamehega”. Jah, nüüd julgen juba vägagi valjult teda sellise nimega kutsuda. Kui ma ristmikunurgal ta kõrval seisatasin, valisid mehe näpud parasjagu mobiilinumbrit. Mõne sekundi pärast järgnes tekst, mis suunatud juba hoopis uutele jahimaadele „Kallis, vabanesin just ja olen su poole teel!” Figaromaailm!

Armastus on realistlik, armunud olek andub illusioonidele.

Miks nii…

Lihtsuses peitub võlu

Võiks vist öelda, et ma kohati toitun kultuurist ja suve jooksul olen seda ka ohtralt tarbimas käinud aga siiski haigutab blogi kultuurirubriigi sissekannete osas rohkem kui kuu aega tühjus. Ja mis ma siin ikka pingutan, kui parasjagu vaimu peal pole:) Sellegipoolest on emotsioone ja üritusi olnud seinast seina, alates „Jumalaema kiriku kellamehest“ kuni eile õhtul Tartu laululaval toimunud suurejoonelise Broadway galani välja.

Mu vaikimisperiood lõppeb aga siin ja täna peale audiovisuaalse Leigo järvemuusika nautimist.

On enam kui selge, et kõik mida Leigol kuuled, kuulub kokku sellega, mida näed- tule, vee ja helide harmoonia.

Lisaks poputusprogrammile, mis mind Leigol ees ootas ja mida jagus tänu lahketele inimestele kuhjaga, oli niivõrd lõõgastav tegevus kogu selle maalilise kuppelmaastiku rüpes ning teistmoodi helide keskel inimesi jälgida. Igal neist on oma lugu, olemine ja tulemine…

Ühessõnaga, kes oli kohal see teab ja kes ei olnud, see võtku teadmiseks ja proovigu järgi. Midagi selles paigas ja kogu ürituses mõjus nii, et võttis aega, enne kui raatsisin uinuda ja sulgeda silmad toaaknast avaneva vaate ees küünaldesäras järvele.

Ilus… hingematvalt ilus!

Ole tubli mu hiireke:)

Kulla Ivikene!

Kui me Võsu rannas suvepalavuses su minekuotsusele alla kirjutasime, siis ei teinud me seda päikesepistest tingituna, vaid teadsime, et see saab olema uus ja üllatusi täis peatükk sinu elus. Põhjust ei pea otsima kaugelt-me usume sinusse! Nii vähestel inimestel on jõudu minna sinna, kuhu süda kutsub.
Igatahes nagu kingitusel lubatud sai ja ka juuresolevalt pildilt näha võib, on 2057.a. juba osaliselt planeeritud:) We will be there! Pista siis ploomikook ahju;)

Lahe oled! Ja tea, et me jääme siia alles nii, et selles osas ei muutu mitte kui midagi:)

Ilusat uut algust Sulle ja väikesele Karlile!
Fänclub

Ära anda elevant!

Kindlasti on peaaegu igaühel elus vähemal või rohkemal määral ette tulnud situatsioone, kus antakse endast 100% ja vastu saadakse kohati vaid miinimum. Võiks aga olla vähemalt 50/50. Ükskõik millise šablooni järgi sa neid andmisi-saamisi siis ka ei mõõdaks või kas need puudutavad suhteid tööl, kodus või puhkehetkel, on sellegipoolest ilgelt nõme endale ükshetk peeglist vastu vaadates tunnistada „Kle totu, sinu seljas lastakse liugu ning sa ise lased sellel kõigel sündida”. Njah, siiski pean vist seda aeg ajalt tunnistama ja olema enda vastu karm. Olen viimastel kuudel ühel teatud asjal liigagi üle pea lasknud kasvada, mille tulemusel elan umbrohu sees, vaateväli häiritud. Nüüd aga nõuan vikatit, trimmerit, muruniitjat, mida iganes, et rohtukasvanud rada puhtaks teha.
Põhjus on mu nina all ehk minus endas. Olen olnud liiga kaua liialt tolerantne ja salliv, teistega liigpalju arvestav, andnud endast ülearu ja tänaseks päevaks on tulemuseks see, et vean järgi elevanti, kes minust mingil kummalisel põhjusel ka lahti lasta ei taha. Ja, jah ma ei ole üdini ego, ega unusta ära ka neid väheseid või rohkemaid kasutegureid, mida ma tobujussiks olemise tulemusel saanud olen. Kuid see pole lahendus olukorrale, mis mind tegelikult häirib. See ei ole ka mingi silma kinnipigistamise koht. Kõik millest ma kasutegurit silmas pidades kinni olen hoidnud, on mu isu aina rohkem kasvatanud. Aga kõht on ikkagi tühi! Nii võikski minu käimasolevat projekti kohati iseloomustada lauseke: Aitan vanamutikese üle tee, lootes väikest tänugi kuulda aga ülla-ülla vanamutikene ei tahtnutki üle tee minna:) Tahad head, saad vastu pead!
Tark mees taskus ütleks muidugi kuldsed sõnad „lase asjadel omasoodu minna, küll aeg loksutab kõik vajaliku paika”. Aga kui ka see etapp on läbitud? Kui pole enam aega? Siis see tark mees ütleks ilmselt ka seda, et „vähem asjatuid pingutusi millegi nimel, mis ei sõltu vaid sinust”

Ja võib-olla tal oleks isegi õigus, sest tõsi ta ju on „life is what happens to you while you're busy making other plans“.

Aga...siiski... enough is enough!

Hüüdja hääl kõrbes

Kohutavalt raske on, kui su hinges on suur soov kedagi väga konkreetset ja kallist inimest aidata, sest ta tõepoolest ka vajab sinu ja teiste abi aga…sa ulatad käe ja ta lükkab selle tagasi. Ta ei lase sind lähedale, ei luba seda teha, ei hooli teiste jõupingutustest. Tal on tähtsamatki teha- alla suruda oma nõrka iseloomu ja tunnistada ennast tugevaks, ise vaevu jalul seistes. Peituda maski taha, mida kannab juba kümneid aastaid.

Luba oma sünnipäeval teha oma elus muutus-lase ennast aidata, ära jää abituks kannatajaks!

Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees.

Mööda tube käid ja otsid rahu, tõelist rahu leiad üksnes eneses.

Kõik on liiga laokil, kogu maja, pole jõudu otsast alata.

Vist on veidi liiga palju vaja, seks et iseennast salata...

Eelarvamuste purustamine

Kohtusin eile ühe imearmsa 3 aastase printsessiga, kelle muumivaimustus on nii suur, et perekond oli sunnitud tegema väikese tripi üle lahe peategelastele külla. Minu lihtlabasele pärimisele “kuidas meeldis?”, vastas see väike, kuid juba oma arvamust omav tüdrukuke ootamatult “Ei meeldinud! Muumid polnud üldse sellised nagu nad olema peavad ja paistavad, nad polnud päris, nagu telekas. Puhas pettus!” Põmm! Kohkusin selle väikese preili konkreetsusest ja tunnetasin neile väikestele silmadele otsa vaadates tõelist pettumust. Last ikka kõigega ei meelita ja haneks ei tõmba. Endalegi meenub lapsepõlve dilemma jõuluvanade suhtes, kui nägin teksapükste äärt mantli alt paistmas või viltu vajunud habeme kinnituskummi. Ja samas tahtsin ju siiralt seda kõike uskuda. Ka sellel väikesel Freial oli oma ettekujutus ja teadmine muumide välisest look´ist ja tõelisest olemusest. Paraku erines väljakujunenud muumi stereotüüp, mis senini jõudnud temani vaid telepildi ja raamatute kaudu, reaalsest muumitrollist. Päristutvusel purunes justkui kõik tuhandeks killuks. Aga mis saab siis, kui elus juhtub vastupidi ja eelarvamusi täis kujutelm võtab üle positiivsed toonid...;)

Ehk peaksime juba eos iga asja peale mõeldes korrutama vanarahva tarkust, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja õpetama seda põhimõtet ka järeltulijatele?!. Nii lihtsalt kujunevad ju täiskasvanute (eel)arvamused kellestki, millestki (sõltuvalt rassist, rahvusest, soost, majanduslikust olukorrast, välimusest). Fakte ja kontekste ei tunta ning visuaalne vaatlus ja klatsh süvendavad olukorda. Paraku on eelarvamusi aga palju keerulisem välja juurida ja kõik inimesed ei suuda ega viitsi selle nimel pingutada.

Igasugune tegevus eeldab teatud ettevalmistust, tööhüpoteesi püstitamist, tahet ning motivatsiooni. Kaugelt on alati justkui lihtsam järeldusi teha ja vaatlustulemustega leppida. Niisama eemalt piiludes, ei saa me aga kunagi sotti kellegi tegelikust minast. Ka kõige enesekindlama tüübi teine pool võib peita endas nõrkusi ning kõige rikkama ja ilusama naise/mehe vasakul kehapoolel tuksub süda. Mõtleme ju sageli, et intelligent suhtleb ikka omasugustega, ilusad hoiavad kokku ja rikkal on vaid teise rikkuriga ühiseid teemasid. Tõsi ta ju on, et suur kihistumine ühiskonnas läbi väljakujunenud stereotüüpide hindab rikkaid, ilusaid ja tarku veidi üle ning teisi inimesi veidi alla. Samas ei maksaks neid eelarvamusi kilbile tõsta, eesmärk on ju huvi korral ikkagi subjektiivsema pildi saamine, või kuidas?!.
Kuna enamustel inimestel ei ole siiski ükskõik mida maailm nendest arvab, kaasa arvatud minul, siis on ääretult armas, kui keegi täiesti ootamatult, siiralt ja ise samal ajal piinlikustki tundes ütleb, et eksis ja mõtles ühiskonnas väljakujunenud mõttelaadi. Ta justkui vaatas sind, kuid vaatas samal ajal ka sinust mööda, tehes järeldusi stereotüüpselt platvormilt.

Nii hea tunne on loobuda üleolekuillusioonist, võtta seljast soomusrüü ning laotada oma olemus hõbekandikule…Tunda vabanemisetunnet!