„elu üllatab”

Elu üllatab just siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja sealt, kust sa seda kõige vähem ootad.
Inimestele ju meeldivad üllatused. Ka mulle ja mitte vähe, nii väiksed, kui suured üllatused ja loomulikult räägin ma siinkohal positiivsetest:)
Vahel võib aga ka positiivsel üllatusel olla mitu nägu ja adekvaatset seisukohta võtta ootamatu üllatuse peale, on üsna kummaline.
Vaatan tõtt ühe sellisega eilsest ja kuna seisukohta võtta ei oska, siis parem võtan istekoha:)

Retsept nädalavahetuseks

* Võta üks väärt inimene, kelle seltsis on tõeliselt hea
* Püüa sinna juurde päikest, mis juba päris kõrgelt käib
* Naudi jazzkaarel jazzirütme
* Kuhja kokku positiivsed emotsioonid
* Lisa juurde elevust ümbritsevast
* Alistu naudingutele…
Kokkusegatuna saab ka vaatamata vähestele unetundidele nautida kvaliteetaega:)

Huumorinurka sobiks ilmestama eilne väike vahepala:)
Käisin päeval Võsul, et tuua ära oma imenunnud tibukollased kummikud, milledega 3. mail Eestimaad inimahvide maha visatud prügist koristama lähen. Milleta ma aga tagasi tulin, olid kollased kummikud:) Kevad vist?!. ;)

Loojuv päev pillab päikese vette.

Tallinnas on üks maja, mille koridorid on pikad ja hallid ning kus liigub ilmselt kõige rohkem parukaga inimesi ühe ruutmeetri peal. Igalühel neist on oma tulemise, olemise ja minemise lugu.

Ei, see maja pole teatri garderoob või karnevalipood, siit ei kosta rõõmukilkeid ega kohta naerusuiseid inimesi. Sellel majal Hiiu mändide all on palju kurvemad silmad. Ainuke rõõm on ehk aknast paistvad sinililled, mis ennast päikese poole sirutavad.

Enamus inimestel kellel sinna asja, on kurvad silmad, sest nende jala küljes tiksub pomm, mis võib plahvatada iga hetkega. Ma loodan siiski, et keegi neist ei kaota kunagi usku, sest see on viimane võti, mis võib veel avada uksed.

Elu magusaks!

Rahulolu saladus seisneb teadmises,

kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi,

mis on sinu haardeulatusest väljas.

So simpel is that:)

Minu selle aasta esimesed maasikad, mis üks armas inimene, kes ka minu maiasmoka kuulsusest teadlik on, mulle tõi, et elu veel magusam oleks:) Ja headele asjadele ma ju kätt ette ei pane...;)

Nii ilus pilt tuli, et ei suutnud seda vaid endale hoida:)

Päevalugu: Laura-581 C

Olen lihtsalt inimene

Kunagi sai oma hing alasti kistud ja kirjutatud siin samas blogikeskkonnas asjadest õigete nimedega. Nüüd tagant järgi mõeldes, tunnen vahel, et hea on aeg ajalt asju üle korrata, meelde tuletada, neid silumata ja kohendamata – rääkida sellest, mis siiras, isiklik ja tõde.

Tsiteerides Artur Alliksaart
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Tsiteerides iseend
Üks ammu teada asi kinnistas end veel tugevamini. Armastus ja elu on teineteisega lahutamatult seotud. Me eksime ja muutume iga hetkega. Muutus nõuab aga otsust ja otsustamist, millest ei vabasta meid mitte keegi. Ainult ülestunnistus iseendale ja teise poolt pakutud korrektiivide vastuvõtmine enesepildile aitab nurka surutud olukordadest välja.
Säärane inventuur hinge on aga vahel asendamatu.

Aeg ajalt ma jätan olemata see, kes ma päriselt olen, see tavaline inimene oma rõõmude ja muredega.. Siis olen kiiresti seltsiv ja avatud inimene, nagu oleks minus kõik päikseline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool, nagu oleks minu nimi Usaldus ja mu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma nii tugev isiksus, otsekui ei vajaks ma kedagi. Aga ka mina oskan leiutada maske, mille taha end peita. Need maskid ei kindlusta mind teadja pilgu eest.

Ja ometi on just see pilk mu pääsetee.

Vahel ikka mängin oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad versus värisev laps. Elan varjuderiigis ja sisemises ruumis söendan vaevu iseendagagi kohtuda.

Ma räägin maailmale kõike, ajan tühja loba, ja jätan rääkimata selle, mis on ehtne, selle mis minus kisendab. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Seepärast ärge laske end harjumusest eksitada, sellest mida ma räägin.
Peitus, pealiskaudne peitus.
Nende jaoks, kes ulatavad käe, olen aga lihtne, vahetu ja siiras ja mu süda saab imepisikesed tiivad. Olen mina ise, see sama andja tüüp, kes ka tegelikult vastu soovib saada ja käe ulatab.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur,

et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks
ja silmad pimedaks.
Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.

Ka täna olen ma täpselt see sama inimene, kellena ennast kunagi kirjeldasin. Nii, et võtke siis teadmiseks need, kes te arvasite ekslikult minust muud või need, kes te mind tundma saada tahate – ma olen vaid inimene, ei muud.

Õnn julgeid eelistab. Kes väldib ohtu ja otsinguid,

on ruttu närbuv taim

(Artur Alliksaar)

Tõlgendamise küsimus

Ilmselgelt on inimestel asjadest ja sõnadest erinevad arusaamad. Tähendused mingile situatsioonile ja sõnadele kujunevad meie oma maailmapildist ja tõekspidamistest. Siiski oleks vahel lihtsam, kui me ühte keelt räägiksime, et võimalikke komplikatsioone juba eos vältida ja mitte põrkuda kõikvõimalike küsimärkide otsa.

Näide elust
fakt 1 – Tallinna südalinnas asub suur ja uhke hotell. Olen nendega varem kokku puutunud, kuid teenuse tellimine jäi tookord katki äärmiselt jäiga ja kliendi (ehk minu) jaoks kitsarinnalise suhtlemise peale. Minu eitav vastus tundus tookord olevat revolutsiooniline, sest üks hetk tegi neli väljamaa ülelõhnastatud pintsaklipslast veel mitmeid päevi katseid ja püüdlusi mind endaga ühte paati meelitada. Olin konkreetne (vahel meestega muudmoodi ei saagi) ja tegin selgeks, et PAINDLIK olemine on sellises äris pool võitu (eriti kui oled turul uus ja nii head ruumivõimalused käes – kasuta neid rahateenimiseks) ja pelgalt naistemiilustamisega hakkama ei saa. Siiski hea koha pärast otsustasin ma neile uue võimaluse anda aga ilmselt on mehi, kes oma vigadest iial ei õpi, sest muidu ei oleks eile tekkinud allpool kirjeldatud situatsiooni.
fakt 2 – viie lahtioldud kuu jooksul olen ma kohtunud seal 3 erineva turundusdirektoriga (põhjus: direktorite pidev lahkumine…)
fakt 3 – eilne uus tegelane oli pealtnäha täitsa sümpaatne ja asjalik
fakt 4 – enne uue direktoriga kohtumist olin ma telefoni teel vestelnud restorani manageri ja koha peal veel mingi asjapulgaga, rääkides oma soovidest ja nägemusest ühe pressiürituse korraldamise raames
fakt 5 – kõik need inimesed töötavad ühes firmas ja pealtnäha võiksid rääkida ühte keelt ja ajada ühte asja
fakt 6 – kõik nad aga ajasid erinevat juttu, korrates küll pidevalt kui PAINDLIKUD nad selle kõige juures on aga „sellest” või „sellest” võimalusest, mis kellegi teise poolt välja lubatud me kuulnud pole ja täita ei saa.
fakt 7 – Nii põrkusingi ma kõigi kolmega suheldes sootuks erinevate tingimustega. Ja uskuge mind, mu nõudmistes ei olnud midagi erakordset.
Esimene kiitis telefonis taevani nende paindlikkust ja kõiki võimalusi kliendile vastu tulla. Tulge vaid kohale ja leiame lahenduse. Sounds good mõtlesin ma naiivselt:)
Teine korrutas pidevalt, et 3 tk meetrist lauda saalist eemaldada ei saa, sest laoruumi pole, suupisteid pakkuda ka ei saa - pole vastavaid taldrekuid, saate ainult buffee või a la carte menüü valida, seltskonnafotograafid pildistada ei tohi - luba võib taodelda emafirmalt Austraaliast ja see võib võtta aega. Ekraanile suunatud filmiklipp peab mängima vaikuses, ilma helita, sest heliühendus on nii vipruumis kui restoranis üks. Valgusega mängida ei saa, põhjus sama.
Lollid vastused ajasid mind silmnähtavalt muigama ja veidi iroonitsema. Meenus järjekordne seik minevikust koos lõhnastatud pintsakslipslastega:) Nii andiski restoranimanager alla ja kutsus välja uue turundusjuhi.
Kui viimane u 15 min ootamise järel saabus, oli mu esmamulje hea ja uuesti oma soovid ette vuristades, ei tundunud talle osade laudade eemaldamine, suupistete pakkumine ja muu raketiteadusena:) Lisaks olevat pildistamisluba võimalik paluda kohalikult reklaamiosakonnalt ja valgus ja heli on ka vipruumis ja restoranis eraldi reguleeritav. Muigasin ja tõdesin, et vahel tuleb olla ilmselt loll aga järjekindel, et tõde välja pigistada. Iseasi kas selline töötajate omavaheline huvidekonflikt ka usaldust äratab.

Kogu selle loo peale tekkis mul lõpuks vaid üks küsimus, mis mind terve päeva kummitas –milles seisneb nende paljulubatud paindlikkus?
Järeldus – ilmselt on tegemist hotellipersonaliga, kelle paindlikkust peab mõõtma kehalise väänelmisega:) Ehk on selle sõna taga sisu, mis tähendab seda, et teen spakaati, lasen silda, viskan hundiratas – ühesõnaga olen paindlik:)

But I still love my job, sest enamus koostööpartnereid on sellised, kelle seltskonnas viibides mul silm särama hakkab:)

Mulle meeldivad...

... üllatused
laupäevad
valge vein
Tallinn peopesal
väärt mõtted
väärt inimesed
ja veel palju muudki...

Kvaliteetaeg!

Vingumine kui kunstivorm

Tüdruk ja poiss toidupoe kassajärjekorras. Eile päeval.
Tüdruk poisile: kas sa snickersit tahad?
Poiss: No võta!
Tüdruk: suur või väike?
Poiss: No võta väike
Tüdruk: Miks väike???
Poiss: No ise küsisid, kas suur või väike. Võta väike, pole väga magusaisu.
Tüdruk: Mis pagan, alati peame me sinu järgi tegema, nii nagu sina ütled. Kas mina ei tohi enam mitte midagi öelda ja kunagi ei saa otsustada?
Poiss: ??? Oot, mis värk on, Sa ju ise küsisid.
Tüdruk: Küsisingi aga Sa oleks siis võinud mees olla ja öelda, et kallis otsusta ise. Miks kõik peab käima alati sinu reeglite järgi. Suur või väike, paremale või vasakule. Trrrrrrrrrrrrrr, kas ma ei tähenda sulle midagi.
Poiss: Kle ole nüüd, lõpeta ära!
Tüdruk: Vot ei lõpeta, mäletad ükskord ka sa tegid nii, et…

Seda juttu ja vanade asjade üles kaevamist oleks vist jätkunud kauemaks, kui ontliku olemisega poiss poleks korvi maha pannud ja lahkunud järjekorrast, jättes printsessi herneteral meeleheitlikult uhkes üksinduses mossitama. Kui mul poleks olnud kiire, oleksin loovutanud ka oma kassajärjekorra ning lippanud sümpaatsele noormehele järele ning pannud talle medali kaela lahkumise ja tubli kannatlikkuse eest, sest sellist vingumist oli juba kõrvalt halenaljakas kuulda:)
Paraku ei saa seda kõike ka ainult nooruse kraesse ajada, sest on ju vana tõde, et kaks juuksekarva peas on vähe, supi sees aga palju. Nii ongi sellised näited elust üsna tavapärased ja ka muudel tühistel teemadel vingumised teatud sihtgrupis kerged tulema.

Kas see on kõrvalekalle pessimismist ja optimismist, mis annab meile kõik selle, mille pärast me vingume? No selge, et vahel on asja pärast vingumine ka hädavajalik, sest paneb asjad liikvele, kuid kas peab seda ikka nii ohtrates kogustes tarbima ja iga asja peale. Nii tundub, et raiskame vaid resurssi, saavutamata positiivset läbimurret.

Mis parata, tundub aga et aina enam liigub meie hulgas ringi põhjendamatult palju neid, kes mitte ilmaski ei rahuldu olemasolevaga ning seavad kõrgeid nõudmisi nii endale, kui teistele. Eriti vist seal, kus kõike harjutud saama... Kas tõesti vajame selleks, et elust mõnu tunda tonnide kaupa glamuuri ja lakitud maske? Loomulikult on neis näitemängudes ka publikult, kes “sussina” provokatsioonidele alluvad ja iga hinna eest vinguviiuli soove täita püüavad ning ei lahku, nagu eelpool nimetatud noormees. Kuid elu näitab, et ükski heategu ei jää karistamata ja nii saavadki vaesed “sussid” vastu pükse, sest kõrgelt koolitatud vingujad rahulduvad vaid hetkeks. See on nende lifestyle ja iseloom on kiire uuesti pead tõstma ning minevik endast märku andma, et uusi ja veel uhkemaid nõudmisi esitada. Võiks ehk mõelda enne, kui pärleid sigade ette loopida.

Enamus vingumisevorme baseerub siiski pseudoprobleemidel. Pikajuukseline tahab lühikesi juukseid, lokilammas unistab sirgetest kiharatest ja vastupidi jne jne. Me ihkame olla keegi muu ja saada kellekski teiseks ning suures ihkamise tuhinas püüame ka oma kaaslasi ümber muuta. See ei vii aga pikas plaanis kuhugile, pole mõtet naba paigast pingutada ja üritada teha kellestki kedagi teist. Kui üldse, peab muutus aset leidma meis endis.
Ja vahel on ehk targem jättagi lõpuks see “ostukorv” sinna paika ja oma maailmas ringi vaadata, sest võimalik, et märkad hoopis uusi ja positiivseid asju, olukordi ja inimesi.

Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin? Tegelikult vist suurt midagi. Lihtsalt eilne riivas kõrva aga ega mina üksi seda maailma ka päästa suuda:) Nii, et vinguviiulid - laske aga edasi, kui arvate, et sellest maailm paremaks te ümber muutub. Ja kui mõni leidis jutust moraali ja tundis ennast ära, siis soovitan proovida vahelduseks pöörata nägu päikese poole. Küll te näete, et varjud jäävad selja taha:)