Ilmselgelt on inimestel asjadest ja sõnadest erinevad arusaamad. Tähendused mingile situatsioonile ja sõnadele kujunevad meie oma maailmapildist ja tõekspidamistest. Siiski oleks vahel lihtsam, kui me ühte keelt räägiksime, et võimalikke komplikatsioone juba eos vältida ja mitte põrkuda kõikvõimalike küsimärkide otsa.
Näide elust
fakt 1 – Tallinna südalinnas asub suur ja uhke hotell. Olen nendega varem kokku puutunud, kuid teenuse tellimine jäi tookord katki äärmiselt jäiga ja kliendi (ehk minu) jaoks kitsarinnalise suhtlemise peale. Minu eitav vastus tundus tookord olevat revolutsiooniline, sest üks hetk tegi neli väljamaa ülelõhnastatud pintsaklipslast veel mitmeid päevi katseid ja püüdlusi mind endaga ühte paati meelitada. Olin konkreetne (vahel meestega muudmoodi ei saagi) ja tegin selgeks, et PAINDLIK olemine on sellises äris pool võitu (eriti kui oled turul uus ja nii head ruumivõimalused käes – kasuta neid rahateenimiseks) ja pelgalt naistemiilustamisega hakkama ei saa. Siiski hea koha pärast otsustasin ma neile uue võimaluse anda aga ilmselt on mehi, kes oma vigadest iial ei õpi, sest muidu ei oleks eile tekkinud allpool kirjeldatud situatsiooni.
fakt 2 – viie lahtioldud kuu jooksul olen ma kohtunud seal 3 erineva turundusdirektoriga (põhjus: direktorite pidev lahkumine…)
fakt 3 – eilne uus tegelane oli pealtnäha täitsa sümpaatne ja asjalik
fakt 4 – enne uue direktoriga kohtumist olin ma telefoni teel vestelnud restorani manageri ja koha peal veel mingi asjapulgaga, rääkides oma soovidest ja nägemusest ühe pressiürituse korraldamise raames
fakt 5 – kõik need inimesed töötavad ühes firmas ja pealtnäha võiksid rääkida ühte keelt ja ajada ühte asja
fakt 6 – kõik nad aga ajasid erinevat juttu, korrates küll pidevalt kui PAINDLIKUD nad selle kõige juures on aga „sellest” või „sellest” võimalusest, mis kellegi teise poolt välja lubatud me kuulnud pole ja täita ei saa.
fakt 7 – Nii põrkusingi ma kõigi kolmega suheldes sootuks erinevate tingimustega. Ja uskuge mind, mu nõudmistes ei olnud midagi erakordset.
Esimene kiitis telefonis taevani nende paindlikkust ja kõiki võimalusi kliendile vastu tulla. Tulge vaid kohale ja leiame lahenduse. Sounds good mõtlesin ma naiivselt:)
Teine korrutas pidevalt, et 3 tk meetrist lauda saalist eemaldada ei saa, sest laoruumi pole, suupisteid pakkuda ka ei saa - pole vastavaid taldrekuid, saate ainult buffee või a la carte menüü valida, seltskonnafotograafid pildistada ei tohi - luba võib taodelda emafirmalt Austraaliast ja see võib võtta aega. Ekraanile suunatud filmiklipp peab mängima vaikuses, ilma helita, sest heliühendus on nii vipruumis kui restoranis üks. Valgusega mängida ei saa, põhjus sama.
Lollid vastused ajasid mind silmnähtavalt muigama ja veidi iroonitsema. Meenus järjekordne seik minevikust koos lõhnastatud pintsakslipslastega:) Nii andiski restoranimanager alla ja kutsus välja uue turundusjuhi.
Kui viimane u 15 min ootamise järel saabus, oli mu esmamulje hea ja uuesti oma soovid ette vuristades, ei tundunud talle osade laudade eemaldamine, suupistete pakkumine ja muu raketiteadusena:) Lisaks olevat pildistamisluba võimalik paluda kohalikult reklaamiosakonnalt ja valgus ja heli on ka vipruumis ja restoranis eraldi reguleeritav. Muigasin ja tõdesin, et vahel tuleb olla ilmselt loll aga järjekindel, et tõde välja pigistada. Iseasi kas selline töötajate omavaheline huvidekonflikt ka usaldust äratab.
fakt 1 – Tallinna südalinnas asub suur ja uhke hotell. Olen nendega varem kokku puutunud, kuid teenuse tellimine jäi tookord katki äärmiselt jäiga ja kliendi (ehk minu) jaoks kitsarinnalise suhtlemise peale. Minu eitav vastus tundus tookord olevat revolutsiooniline, sest üks hetk tegi neli väljamaa ülelõhnastatud pintsaklipslast veel mitmeid päevi katseid ja püüdlusi mind endaga ühte paati meelitada. Olin konkreetne (vahel meestega muudmoodi ei saagi) ja tegin selgeks, et PAINDLIK olemine on sellises äris pool võitu (eriti kui oled turul uus ja nii head ruumivõimalused käes – kasuta neid rahateenimiseks) ja pelgalt naistemiilustamisega hakkama ei saa. Siiski hea koha pärast otsustasin ma neile uue võimaluse anda aga ilmselt on mehi, kes oma vigadest iial ei õpi, sest muidu ei oleks eile tekkinud allpool kirjeldatud situatsiooni.
fakt 2 – viie lahtioldud kuu jooksul olen ma kohtunud seal 3 erineva turundusdirektoriga (põhjus: direktorite pidev lahkumine…)
fakt 3 – eilne uus tegelane oli pealtnäha täitsa sümpaatne ja asjalik
fakt 4 – enne uue direktoriga kohtumist olin ma telefoni teel vestelnud restorani manageri ja koha peal veel mingi asjapulgaga, rääkides oma soovidest ja nägemusest ühe pressiürituse korraldamise raames
fakt 5 – kõik need inimesed töötavad ühes firmas ja pealtnäha võiksid rääkida ühte keelt ja ajada ühte asja
fakt 6 – kõik nad aga ajasid erinevat juttu, korrates küll pidevalt kui PAINDLIKUD nad selle kõige juures on aga „sellest” või „sellest” võimalusest, mis kellegi teise poolt välja lubatud me kuulnud pole ja täita ei saa.
fakt 7 – Nii põrkusingi ma kõigi kolmega suheldes sootuks erinevate tingimustega. Ja uskuge mind, mu nõudmistes ei olnud midagi erakordset.
Esimene kiitis telefonis taevani nende paindlikkust ja kõiki võimalusi kliendile vastu tulla. Tulge vaid kohale ja leiame lahenduse. Sounds good mõtlesin ma naiivselt:)
Teine korrutas pidevalt, et 3 tk meetrist lauda saalist eemaldada ei saa, sest laoruumi pole, suupisteid pakkuda ka ei saa - pole vastavaid taldrekuid, saate ainult buffee või a la carte menüü valida, seltskonnafotograafid pildistada ei tohi - luba võib taodelda emafirmalt Austraaliast ja see võib võtta aega. Ekraanile suunatud filmiklipp peab mängima vaikuses, ilma helita, sest heliühendus on nii vipruumis kui restoranis üks. Valgusega mängida ei saa, põhjus sama.
Lollid vastused ajasid mind silmnähtavalt muigama ja veidi iroonitsema. Meenus järjekordne seik minevikust koos lõhnastatud pintsakslipslastega:) Nii andiski restoranimanager alla ja kutsus välja uue turundusjuhi.
Kui viimane u 15 min ootamise järel saabus, oli mu esmamulje hea ja uuesti oma soovid ette vuristades, ei tundunud talle osade laudade eemaldamine, suupistete pakkumine ja muu raketiteadusena:) Lisaks olevat pildistamisluba võimalik paluda kohalikult reklaamiosakonnalt ja valgus ja heli on ka vipruumis ja restoranis eraldi reguleeritav. Muigasin ja tõdesin, et vahel tuleb olla ilmselt loll aga järjekindel, et tõde välja pigistada. Iseasi kas selline töötajate omavaheline huvidekonflikt ka usaldust äratab.
Kogu selle loo peale tekkis mul lõpuks vaid üks küsimus, mis mind terve päeva kummitas –milles seisneb nende paljulubatud paindlikkus?
Järeldus – ilmselt on tegemist hotellipersonaliga, kelle paindlikkust peab mõõtma kehalise väänelmisega:) Ehk on selle sõna taga sisu, mis tähendab seda, et teen spakaati, lasen silda, viskan hundiratas – ühesõnaga olen paindlik:)
But I still love my job, sest enamus koostööpartnereid on sellised, kelle seltskonnas viibides mul silm särama hakkab:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar