Tallinnas on üks maja, mille koridorid on pikad ja hallid ning kus liigub ilmselt kõige rohkem parukaga inimesi ühe ruutmeetri peal. Igalühel neist on oma tulemise, olemise ja minemise lugu.
Ei, see maja pole teatri garderoob või karnevalipood, siit ei kosta rõõmukilkeid ega kohta naerusuiseid inimesi. Sellel majal Hiiu mändide all on palju kurvemad silmad. Ainuke rõõm on ehk aknast paistvad sinililled, mis ennast päikese poole sirutavad.
Enamus inimestel kellel sinna asja, on kurvad silmad, sest nende jala küljes tiksub pomm, mis võib plahvatada iga hetkega. Ma loodan siiski, et keegi neist ei kaota kunagi usku, sest see on viimane võti, mis võib veel avada uksed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar