Tüdruk ja poiss toidupoe kassajärjekorras. Eile päeval.
Tüdruk poisile: kas sa snickersit tahad?
Poiss: No võta!
Tüdruk: suur või väike?
Poiss: No võta väike
Tüdruk: Miks väike???
Poiss: No ise küsisid, kas suur või väike. Võta väike, pole väga magusaisu.
Tüdruk: Mis pagan, alati peame me sinu järgi tegema, nii nagu sina ütled. Kas mina ei tohi enam mitte midagi öelda ja kunagi ei saa otsustada?
Poiss: ??? Oot, mis värk on, Sa ju ise küsisid.
Tüdruk: Küsisingi aga Sa oleks siis võinud mees olla ja öelda, et kallis otsusta ise. Miks kõik peab käima alati sinu reeglite järgi. Suur või väike, paremale või vasakule. Trrrrrrrrrrrrrr, kas ma ei tähenda sulle midagi.
Poiss: Kle ole nüüd, lõpeta ära!
Tüdruk: Vot ei lõpeta, mäletad ükskord ka sa tegid nii, et…
Seda juttu ja vanade asjade üles kaevamist oleks vist jätkunud kauemaks, kui ontliku olemisega poiss poleks korvi maha pannud ja lahkunud järjekorrast, jättes printsessi herneteral meeleheitlikult uhkes üksinduses mossitama. Kui mul poleks olnud kiire, oleksin loovutanud ka oma kassajärjekorra ning lippanud sümpaatsele noormehele järele ning pannud talle medali kaela lahkumise ja tubli kannatlikkuse eest, sest sellist vingumist oli juba kõrvalt halenaljakas kuulda:)
Paraku ei saa seda kõike ka ainult nooruse kraesse ajada, sest on ju vana tõde, et kaks juuksekarva peas on vähe, supi sees aga palju. Nii ongi sellised näited elust üsna tavapärased ja ka muudel tühistel teemadel vingumised teatud sihtgrupis kerged tulema.
Kas see on kõrvalekalle pessimismist ja optimismist, mis annab meile kõik selle, mille pärast me vingume? No selge, et vahel on asja pärast vingumine ka hädavajalik, sest paneb asjad liikvele, kuid kas peab seda ikka nii ohtrates kogustes tarbima ja iga asja peale. Nii tundub, et raiskame vaid resurssi, saavutamata positiivset läbimurret.
Mis parata, tundub aga et aina enam liigub meie hulgas ringi põhjendamatult palju neid, kes mitte ilmaski ei rahuldu olemasolevaga ning seavad kõrgeid nõudmisi nii endale, kui teistele. Eriti vist seal, kus kõike harjutud saama... Kas tõesti vajame selleks, et elust mõnu tunda tonnide kaupa glamuuri ja lakitud maske? Loomulikult on neis näitemängudes ka publikult, kes “sussina” provokatsioonidele alluvad ja iga hinna eest vinguviiuli soove täita püüavad ning ei lahku, nagu eelpool nimetatud noormees. Kuid elu näitab, et ükski heategu ei jää karistamata ja nii saavadki vaesed “sussid” vastu pükse, sest kõrgelt koolitatud vingujad rahulduvad vaid hetkeks. See on nende lifestyle ja iseloom on kiire uuesti pead tõstma ning minevik endast märku andma, et uusi ja veel uhkemaid nõudmisi esitada. Võiks ehk mõelda enne, kui pärleid sigade ette loopida.
Enamus vingumisevorme baseerub siiski pseudoprobleemidel. Pikajuukseline tahab lühikesi juukseid, lokilammas unistab sirgetest kiharatest ja vastupidi jne jne. Me ihkame olla keegi muu ja saada kellekski teiseks ning suures ihkamise tuhinas püüame ka oma kaaslasi ümber muuta. See ei vii aga pikas plaanis kuhugile, pole mõtet naba paigast pingutada ja üritada teha kellestki kedagi teist. Kui üldse, peab muutus aset leidma meis endis.
Ja vahel on ehk targem jättagi lõpuks see “ostukorv” sinna paika ja oma maailmas ringi vaadata, sest võimalik, et märkad hoopis uusi ja positiivseid asju, olukordi ja inimesi.
Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin? Tegelikult vist suurt midagi. Lihtsalt eilne riivas kõrva aga ega mina üksi seda maailma ka päästa suuda:) Nii, et vinguviiulid - laske aga edasi, kui arvate, et sellest maailm paremaks te ümber muutub. Ja kui mõni leidis jutust moraali ja tundis ennast ära, siis soovitan proovida vahelduseks pöörata nägu päikese poole. Küll te näete, et varjud jäävad selja taha:)
1 kommentaar:
Selles jutus on tõde, kuid siiski tekkisid lugedes küsimused.
Kas ma olen siis halb naine kui mu mees on "suss" ja ise ta on valinud minuga olla?
Oleme olnud juba 7 aastat abielus ja ma tean täpselt millistele nuppudele vajutada, kuidas manipuleerida, kingitusi saada ja laste osas nõudmisi esitada. Ma arvan et see on tema probleem, kui ta ise selline lammas on ja laseb endaga nii käituda. Minu jaoks on see kasulik. Mina olen väärt naine ja naise eesmärk on olla eelkõige ilus. Olen talle isegi sünnitanud kaks last ja nüüd andku aga tulla ja teenindagu meid. Ma ei näe selles mitte midagi imelikku. Ta ise nagunii mingi tegija inimesena pole, lihtsalt raha suudab teha.
Ma ei saa aru, kas sa propageerid siis lahkuminekuid, et kirjutad jätku ostukorv maha ja vaadaku ringi, et uusi inimesi leida? Ma ei laseks oma mehel enda juurest minema minna, kuigi ma ütlen ausalt, et ma ei viitsi ka kogu aeg talle seksi osas vastu tulla ega temaga väljas käia. Kuid kust ma saan sellise, kes kõik meile ette taha ära teeb. Nii on targem hoidagi teda lõo otsas. Järelikult ta armastab ka meid, kui pole ära läinud või kardab.
Ma ei ütle, et ma iga asja peale vingun aga olen naine, kes on tõesti harjunud oma tahtmist saama ja nii kaua kuni see õnestub ei kavatse ma ennast ka muuta.
Postita kommentaar