Aasta siis oli 2005

Mees ja naine kohtuvad. Kohtumise hetkeks on neist saanud juba minevik. Juba rohkem kui kuu aega on elatud eraldi, omas rütmis. Kohtumise eesmärgiks on vaid asjade üleandmine. Kohtumispaigaks naise kodu.

Mees astub sisse, naeratab lahkelt uksel ja palub koheselt luba tualetti minna.

Tagasitulles järgneb dialoog.
Mees: Küll sul on palju hambaid:)
Naine: Mis sa sellega tahad öelda?
Mees: Hambaharja topsis on 4 hambaharja.
Naine vaikib. Ei selgita. Isegi siis kui teab, et tegelikult kuuluvad need kõik sõbrannadele.

Mees liigub toas ringi. Märkab laual pulmakutset. Avab selle ja leiab sealt kaks nime. Kutse on suunatud talle ja naisele, nimeliselt. Pulmapäevast on möödunud juba 2 nädalat. Mees vaatab teda. Naine satub kimbatusse, oskamata sõnu valida, sest ta polnud iitsatanud mehele kutsest. Selle asemel kukub ta seletama, kuidas pruut endale kaks perekonnanime jättis ja kui lahedalt möödus tüdrukuteõhtu jne. Mees vaatab teda endiselt. See ei ole info, mida ta kuulda soovib. Lõpuks näitab ta näpuga oma nimele kutse peal ja heidab pilgu kurvalt maha, küsides vaid küsimuse, kes teda asendas. Naine vaikib, ta ei oodanud sellist küsimust. Tal on endiselt ebamugav, sest mingis osas tuksub ta pluusi all veel süda sellele samale mehele. Aga ta ei ole enam kindel kas üksijäämise hirmust või on veel midagi sellest kõigest alles… Mees ootab vastust.

Naine: miks peaks keegi üldse asendama?
Mees ei ole rahul, et naine küsimusele küsimusega vastata soovib.
Mees: Ma arvan, et sinusugune naine ei käinud seal üksinda. Sinusugune naine ei käi üldse kusagil üksinda.
Tegeikult on tal üldiselt õigus aga seekord käis naine üksinda. Oli nende ühine seisukoht ka varem, et kutse kaasa tulla on kompliment ning sümboliseerib tundeid, mitte puhtalt seksi, lõbu ja juhuseid. Igaühega pulma ei minda, see peab olema kas elukaaslane või inimene, kes tähendab sinu jaoks midagi enamat, ütles kunagi talle seesama mees. Naine ei olnud seda unustanud aga suhe keeras vahepeal uue palge ette.
Naine: Olin seal üksi, sest pulma ei minda suvalise mehega ja pealegi oli kutse mõeldud sulle ja mulle.
Mees: Oleksin väga tahtnud tulla ja olla seal sinu kõrval, see oleks mulle väga palju tähendanud.

Naine muudab jututeemat. Räägitakse veel kõigest muustki, kuni mehe pilk nüüd jälle ainiti naisel peatub.
Mees: Sul on uus käevõru ja kõrvarõngad.
Naine: On. Sa oled endiselt väga tähelepanelik ja märkad detaile.
Mees: Kui ma uksest sisse tulin, pimestas su sära mind ja detailid jäid teisejärguliseks.

Njah, see mees ikka oskab sõnu seada, on naine endiselt seisukohal. Komplimentidega pole mees kunagi koonerdanud, kõik need aastad on naine ennast naisena tundnud, samas pole need kunagi olnud ka ülepakutud ja võltsid. Ta pole kitsi jagama oma emotsiooni asjades, mis teda naise juures kirgastavad. Naisele meeldib tegelikult see omadus. Ja pealegi, kõik me vajame komplimente, ka siis kui suhe on läbi. Lihtsalt mõned inimesed ei vaevu märkama, mõnulevad oma imetluses või on liiga laisad, et midagi öelda või kardavad oma tundeid väljendada.

Lõpuks mees lahkub. Veel uksel vaatab ta naisele sügavalt silma ja öelda on tal vaid üht.
Mees: Mul on kahju, et ma ei saanud olla su kaaslane seal pulmas, oleksin seda väga soovinud. Hoia ennast!

Naine teab täpselt mida mees tegelikult mõtleb. Tal on kahju, et ta ei suutnud olla ja endast ühel hetkel rohkem anda ja lasi sel kõigel sõrmede vahelt läbi voolata vaid ühe lolli vea tõttu.

Naine: Hoia ennast!

Uks sulgub ja lift sõidab koos mehe tunnetega alla.