Kultuurinädal

Üleeile, vihmases õhtupimeduses rullusid vaatajate ees lahti kahe armastaja hinged. Esietendus kirjanik Leopold von Sacher-Masochi teose alusel kohandatud lavastus Venuse armumängud. See kurikuulus austerlasest kirjanik, kes andis nime masohhismile, on oma loominguga palju kõneainet tekitanud. Näitlejateks Britta Vahur, Veikko Täär ja kulturist Imre Vähi, lavastas Eesti teatri grand old man Jaan Tooming. Väga teistmoodi etendus oli, mis tekitas minus vastakaid emotsioone-kohati pani muigama ning järgmisel hetkel tekitas kõhus õõvastava tunde. See on kirgedest lõõmav lugu, kus mees on nii pööraselt armunud, et tahab saada oma jumaldatud naise orjaks ja on võimeline valusates hingepiinades endalt elugi võtma. Naine nõustub pakkumisega ja sõlmib lootusetult armunud mehega lepingu, millel on saatuslikud tagajärjed... Hoiatussilt “Alla 14-aastastele keelatud!” räägib muidugi enda eest ja on oma sisu keerukuse poolest kindlasti õigustatud, kuid tegevus ise minu jaoks erootikaga ei assotsieerunud. Pigem tekkis kahjutunne nende inimeste pärast, kes ka tavaelus nii andunult armastatule pühenduvad, kaotades sealjuures iseenda ning unustades muu maailma. Britta Vahur, kes mängis sügisel TV seriaalis „Helena” peaosalist ja tema näitlemisoskus olid mind seniajani ausalt öeldes külmaks jätnud. Samas need olematud emotsioonid olid tekkinud ilmselt ka sellest, et lavalaudadel polnud mu silmad teda varem näinud. Nüüd aga üllatas ta mind igati positiivses mõttes. Lisaks külmale ilule, mis temast õhkus, oli tunda noores näitlejas palju jõulisust, tugevust ja heas mõttes üleolekut. Veikko Täär suutis aga nii ehedalt samastuda armupiinades mehega, kellele jaoks kogu see valu on naha alla pugenud ning mõistus ei suuda enam käitumist kontrollida. Ja Imre Vähi kohalolek oli tõeline elevusetekitaja:) Ühesõnaga oli kogu see asi parajalt intrigeeriv nii, et kes tahab väheke teistsugust mõtlemisainet saada, jõuab veel Endlasse tükki ise vaatama.

Aga mis siis veel see nädal kultuuri vallas toob?-loomulikult jazzirütme, sest käimas on ju jazzkaar, mille alaliseks külaliseks mind pidada võib. Juba täna õhtul kõlab muusika mu kõrvadele Villu Veski iLife & quests esituses Prives, mis on ju igati garanteeritud kvaliteet. Kui aga üks grupp või nimi peaks sümboliseerima 90ndate acid-jazz’i, siis peaks see olema ansambel Incognito, kes just reedel peaesinejana Rock Café-s ülesse astub. Piletid sellele kontserdile läksid nagu soojad saiad nii, et seda enam on mul heameel omada taskus kutset sellele üritusele. Afterpartyna ja pisikese töökohustusena mahub reede öisesse melusse ka Brainstormi kontsert. Ühesõnaga on oodata värvikirevat muusikaõhtut:)
Laupäeva esietendub Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis järjekordne uuslavastus - Maria Lado "Väga lihtne lugu", lavastajaks Jevgeni Ibragimov. See peaks olema kirjelduse kohaselt veidi isemoodi Romeo ja Julia lugu, kus armastajateks hoopis kaks külanoort. Igatahes ootan huviga:) Kogu kultuurinädalale paneb pühapäeval punkti koolitantsu finaal. Kokku tuleb siis 3x etendust ja 3 x kontserti. Pole paha tulemus:) Pühapäeva hilisõhtul kukun voodisse:)