Kindlasti on peaaegu igaühel elus vähemal või rohkemal määral ette tulnud situatsioone, kus antakse endast 100% ja vastu saadakse kohati vaid miinimum. Võiks aga olla vähemalt 50/50. Ükskõik millise šablooni järgi sa neid andmisi-saamisi siis ka ei mõõdaks või kas need puudutavad suhteid tööl, kodus või puhkehetkel, on sellegipoolest ilgelt nõme endale ükshetk peeglist vastu vaadates tunnistada „Kle totu, sinu seljas lastakse liugu ning sa ise lased sellel kõigel sündida”. Njah, siiski pean vist seda aeg ajalt tunnistama ja olema enda vastu karm. Olen viimastel kuudel ühel teatud asjal liigagi üle pea lasknud kasvada, mille tulemusel elan umbrohu sees, vaateväli häiritud. Nüüd aga nõuan vikatit, trimmerit, muruniitjat, mida iganes, et rohtukasvanud rada puhtaks teha.Põhjus on mu nina all ehk minus endas. Olen olnud liiga kaua liialt tolerantne ja salliv, teistega liigpalju arvestav, andnud endast ülearu ja tänaseks päevaks on tulemuseks see, et vean järgi elevanti, kes minust mingil kummalisel põhjusel ka lahti lasta ei taha. Ja, jah ma ei ole üdini ego, ega unusta ära ka neid väheseid või rohkemaid kasutegureid, mida ma tobujussiks olemise tulemusel saanud olen. Kuid see pole lahendus olukorrale, mis mind tegelikult häirib. See ei ole ka mingi silma kinnipigistamise koht. Kõik millest ma kasutegurit silmas pidades kinni olen hoidnud, on mu isu aina rohkem kasvatanud. Aga kõht on ikkagi tühi! Nii võikski minu käimasolevat projekti kohati iseloomustada lauseke: Aitan vanamutikese üle tee, lootes väikest tänugi kuulda aga ülla-ülla vanamutikene ei tahtnutki üle tee minna:) Tahad head, saad vastu pead!
Tark mees taskus ütleks muidugi kuldsed sõnad „lase asjadel omasoodu minna, küll aeg loksutab kõik vajaliku paika”. Aga kui ka see etapp on läbitud? Kui pole enam aega? Siis see tark mees ütleks ilmselt ka seda, et „vähem asjatuid pingutusi millegi nimel, mis ei sõltu vaid sinust”
Ja võib-olla tal oleks isegi õigus, sest tõsi ta ju on „life is what happens to you while you're busy making other plans“.
Aga...siiski... enough is enough!
5 kommentaari:
Tead mis see tark mees veel ütleks? Pole vaja näha vaeva inimestega, kes sind hinnata ei oska või vaid eemalt sind vaadata tahavad, et vajalikel hetkedel kasu lõikama tulla. Usu, sinu võit on palju suurem, kui rongilt maha hüppad ja nende kaotus topeltkordi valusam. Olen isegi oma elus kedagi kurjasti ära kasutanud, sest olin otustusvõimetu idioot, kes ei suutnud oma tundeid hallata ja jaotas neid igale poole. Nüüd 2 aastat hiljem, tunnistasin ma väriseval häälel endale fakti, et lasin peost oma elu õnne.
Gerli, su jutus on iva, su silmades sära ja tegelikult ei ole kõik ju veel kadunud, sest neid kes annaks sulle endast 50/50 on mitmeid. Naudi nende seltskonda ja unusta need, kes vaid argpüksina ringi uitavad ja kaalukaussi etendavad. Õnne su teele!
Tundsin ennast ära siin looos. Mõistusega inimesed-võtke kuulda dilemma osas Merikese sõnu!
Kõige nigelam on fakt, et kahetsus on ainuke tegevus millega nüüd hiljem aega sisustada. Istuda perroonil ja oodata rongi tulekut, mis viiks ajas tagasi oleks ju ajaraisk. Seda rongi ei tule enam. Osad on vahetunud, nüüd vean mina elevanti järgi.
Ma olen sunnitud ennast kordama kommentaariga, mis sisse kantud juba varem. Austan sind väga!
---- Ma arvasin, et on olemas ainult selline maailm, kus tüdrukud kannavad ballikleite, vanaemad valgeid öösärke ja vanaisad hõbedast rüüsid. Nüüd istun aga salaja vahel Sinu akna all, hoopis teises reaalsuses. Hea on Sind eemaltki näha, kui käed ei ulatu Sinuni. Pikal tänaval sätendavad udused aknaruudud ja trollisarved sirutuvad näljaselt valgusesse.
Sina oled selline energiline, mõne jaoks lausa hüperaktiivne tüdruk. Sa ei karda avalikult naerda ega spontaanselt käituda. Südames meeldib Sulle aga ka vaikiv kõrvaltvaataja roll, on mul õigus? Sa naudid inimesi, kellega koos olles saad ka vaikida, ja seltskonda, keda ei pea vaid lõbustama või kes Sind lõbustavad. Sa oled nõus nautima ühel hetkel luksust ja järgmisel hetkel mererannas koos päikeseloojanguga paljajalu üle märja liiva jooksma. „Tere,” lausud Sa alati naeratades ja majast välja astudes ütled alati „hakkame siis minema.” , uinudes soovid alati “Head ööd!”. Kiire sammuga minnes unustad Sa vahel muu maailma. Kui mõtlen Su viimaste aastate sündmustele - armumiseufooria, igatsus, salapära, valu, uued lootused, lõpp, sõprus. Uus inimene, uus lugu, uus algus. Kunagi täidan siiski Sulle antud lubaduse..
Kui vaid oleksin olnud minevikus targem ja usaldanud oma sisetunnet, teeksin nüüd suurest õnnest hundirattaid, jookseksin läbi poriloikude, naudiksin varasuviste pojengide lõhna ja ümiseksin üht lõbusat laulukest, Sinuga koos! ----
Stupid, see rong on t�epoolest n�dseks l�inud ja tagurpidi k�iku ta enam kahjuks sisse ei v�ta.
Meid muudavad läbielamised, eelkõige kannatused, mitte õnnelik olemine. Õnn on nagu iseenesest mõistetav siis, kui me oleme selle keskel ning me võib-olla ei tajugi seda. Inimesed ei tea, mida nad teevad. Kui me mõtleme peaga, toimime me valesti; kui me järgime tundeid, toimime valesti - lõppkokkuvõtteks kirume ikkagi kas end või teisi taga. Tegelikult rapsime me alati tühja ja ainult enda meelerahu huvides. Me võiks tihedamini vihata ja pahased olla, olla egoistlikud ja küünilised - ning seda kõike ilma südamepiinadeta. Inglit võime mängida peale surma teavas või siis pugeda vanakuradile külje alla.
Selle rongi minekust ja mitte tagasitulekust sain ma juba rohkem kui aasta eest sotti:-( Unistada on siiski lubatud, ma loodan.
Postita kommentaar