Minu seenelkäimised ja väljas toimunud kliendiüritused päädisid lõpuks kõrge palaviku, koleda nohu ja halva enesetundega. Peale nädalast vindumist sai haigus võitu ja lukustas mind koduseinte vahele. Nagu me kõik teame, pole haige olla sugugi tore ja asi on kaugel sanatooriumipaketist aga ükskord oli ka natuke teistmoodi kogemus ja tagant järgi meenutades päris naljakas:)
Nimelt jäi kolm aastat tagasi sõbranna Merle vasakpoolsesse kopsupõletikku. Kuna ta elas üksinda ning kodu oli metsade/mägede taga ja kõrge palavik juba oma töö teinud, tuli appi päästemeeskond „Gerli”, kes soovis olukorda Merle jaoks võimalikult kasulikult lahendada:) Ka mina elasin sel eluetapil üksinda (st luba küsima ei pidanud;)) ning pakkusin Merlele võimalust end minu juurde nii kauaks sisse seada, et saaksin haige lapse eest hoolitseda. Mõeldud-tehtud pakkisime Merle kompsud ning kimasime linna minu juurde. Tohterdusprotseduurid said kena hoo sisse ning patsient tundus vaatamata kõrgele palavikule ja kohutavale köhale, siiski lahendusega rahul olevat.
Kolm päeva hiljem jätsin „haige lapse” üksi koju ja läksin sõbraga African Kitchen´isse õhtusöögile. Kõik oli alguses tip-top, kuid soolaseringi järel hakkasin järsku köhima ning paari tunni möödudes tundus aina enam, et see ei saa olla tingitud ometigi vürtsikatest toitudest. Järgmiseks päevaks olin kuum tüdruk:)-kraadiklaas näitas üle 40 palavikku ja köhavabasid hetki võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Röntgenpildid tunnistasid ka minul kopsupõletiku ja kui juba solidaarne ühe hea sõbra vastu olla ning koos temaga haigeks jääda, siis ikka võrdväärselt, st et ka minu haigus oli justnimelt vasakusse kopsu pugenud. Merle arstitädi muidugi tunnistas hiljem, et tegemist on viirusliku kopsupõletikuga ning haigus äärmiselt nakkav. Selleks ajaks oli juba hilja midagi muuta või ümber mängida.
Nii me istusimegi kolm nädalat kahekesi minu juures vangis ja põdesime oma vasakpoolseid kopsupõletikke:) Seltsis oli loomulikult segasem aga nii pika aja peale sai meiesugustel kopp ette ning igatsus seltsiellu naasta oli meeletu, seda enam, et näost näkku suhtlemisring piirdus vaid meie kahega ja aeg ajalt valgetes kitlites nähtud arstidega. Ka toidukotid jäeti viirusehirmus olevate sõprade poolt ukse taha.
Nimelt jäi kolm aastat tagasi sõbranna Merle vasakpoolsesse kopsupõletikku. Kuna ta elas üksinda ning kodu oli metsade/mägede taga ja kõrge palavik juba oma töö teinud, tuli appi päästemeeskond „Gerli”, kes soovis olukorda Merle jaoks võimalikult kasulikult lahendada:) Ka mina elasin sel eluetapil üksinda (st luba küsima ei pidanud;)) ning pakkusin Merlele võimalust end minu juurde nii kauaks sisse seada, et saaksin haige lapse eest hoolitseda. Mõeldud-tehtud pakkisime Merle kompsud ning kimasime linna minu juurde. Tohterdusprotseduurid said kena hoo sisse ning patsient tundus vaatamata kõrgele palavikule ja kohutavale köhale, siiski lahendusega rahul olevat.
Kolm päeva hiljem jätsin „haige lapse” üksi koju ja läksin sõbraga African Kitchen´isse õhtusöögile. Kõik oli alguses tip-top, kuid soolaseringi järel hakkasin järsku köhima ning paari tunni möödudes tundus aina enam, et see ei saa olla tingitud ometigi vürtsikatest toitudest. Järgmiseks päevaks olin kuum tüdruk:)-kraadiklaas näitas üle 40 palavikku ja köhavabasid hetki võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Röntgenpildid tunnistasid ka minul kopsupõletiku ja kui juba solidaarne ühe hea sõbra vastu olla ning koos temaga haigeks jääda, siis ikka võrdväärselt, st et ka minu haigus oli justnimelt vasakusse kopsu pugenud. Merle arstitädi muidugi tunnistas hiljem, et tegemist on viirusliku kopsupõletikuga ning haigus äärmiselt nakkav. Selleks ajaks oli juba hilja midagi muuta või ümber mängida.
Nii me istusimegi kolm nädalat kahekesi minu juures vangis ja põdesime oma vasakpoolseid kopsupõletikke:) Seltsis oli loomulikult segasem aga nii pika aja peale sai meiesugustel kopp ette ning igatsus seltsiellu naasta oli meeletu, seda enam, et näost näkku suhtlemisring piirdus vaid meie kahega ja aeg ajalt valgetes kitlites nähtud arstidega. Ka toidukotid jäeti viirusehirmus olevate sõprade poolt ukse taha.
Elasime tol ajal sootuks teises elurütmis- ajaarvamine oli sassis (polnud mingi probleem öösel kooki küpsetada või kell kaks päeval „tere hommikust” öelda), kõik jutud sai räägitud (uute tekkimiseks polnud ju soodsat kasvupinda), telekast hakkasid saated juba kolmandale ringile minema (nädal veel ja ilmselt oleks meeletesegadusest teleturust kaupa tellima hakanud) Nii see haigus siis kulges, kuni lõpuks õigel ajal taandus ja lubas särada EMT-i jõulupeol:)
Hea on selle asja juures see fakt, et Merle on endiselt minu sõbrannade koorekihis ning pikk haigus ja 24 h koosveedetud tunnid ei suutnud seda muuta:)
Ok põen nüüd edasi ja loodan, et vähemalt kaabli kaudu ma kedagi ei nakata:)
3 kommentaari:
Gerlike, head paranemist ja kiiret teed säramiseni:)
Gerli, joo palju teed vaarikamoosiga, siis saad varsti terveks.
Aitähh kullakesed, just selliseid koduseid medikamente ma ka tarvitasin - küüslauk, mesi, sidrun, vaarika- ja mustsõstramoos, smirnofi viinast tehtud viinasokid:)
Täna olen juba tegelt tööl, kuigi tunnen, et pole veel just kõige teravam pliiats karbis:)
Eile oli arstitädiga huvitav dialoog:)
Mina: Palun lõpetame haiguslehe ja kirjutame mind neljapäevast tööle
Arst: Ei tea kas maksab, st äkki puhkate veel paar päeva?
Mina: Ei, ei pliis-pliis ma tahan juba seltskonda ja tööle minna, palavikku ka enam pole
Arst: Eino mis ma oskan kosta, teiesuguseid patsiente, kes tööle kipuvad pole palju
:)
Postita kommentaar