Olen lihtsalt inimene

Kunagi sai oma hing alasti kistud ja kirjutatud siin samas blogikeskkonnas asjadest õigete nimedega. Nüüd tagant järgi mõeldes, tunnen vahel, et hea on aeg ajalt asju üle korrata, meelde tuletada, neid silumata ja kohendamata – rääkida sellest, mis siiras, isiklik ja tõde.

Tsiteerides Artur Alliksaart
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Tsiteerides iseend
Üks ammu teada asi kinnistas end veel tugevamini. Armastus ja elu on teineteisega lahutamatult seotud. Me eksime ja muutume iga hetkega. Muutus nõuab aga otsust ja otsustamist, millest ei vabasta meid mitte keegi. Ainult ülestunnistus iseendale ja teise poolt pakutud korrektiivide vastuvõtmine enesepildile aitab nurka surutud olukordadest välja.
Säärane inventuur hinge on aga vahel asendamatu.

Aeg ajalt ma jätan olemata see, kes ma päriselt olen, see tavaline inimene oma rõõmude ja muredega.. Siis olen kiiresti seltsiv ja avatud inimene, nagu oleks minus kõik päikseline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool, nagu oleks minu nimi Usaldus ja mu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma nii tugev isiksus, otsekui ei vajaks ma kedagi. Aga ka mina oskan leiutada maske, mille taha end peita. Need maskid ei kindlusta mind teadja pilgu eest.

Ja ometi on just see pilk mu pääsetee.

Vahel ikka mängin oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad versus värisev laps. Elan varjuderiigis ja sisemises ruumis söendan vaevu iseendagagi kohtuda.

Ma räägin maailmale kõike, ajan tühja loba, ja jätan rääkimata selle, mis on ehtne, selle mis minus kisendab. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Seepärast ärge laske end harjumusest eksitada, sellest mida ma räägin.
Peitus, pealiskaudne peitus.
Nende jaoks, kes ulatavad käe, olen aga lihtne, vahetu ja siiras ja mu süda saab imepisikesed tiivad. Olen mina ise, see sama andja tüüp, kes ka tegelikult vastu soovib saada ja käe ulatab.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur,

et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks
ja silmad pimedaks.
Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.

Ka täna olen ma täpselt see sama inimene, kellena ennast kunagi kirjeldasin. Nii, et võtke siis teadmiseks need, kes te arvasite ekslikult minust muud või need, kes te mind tundma saada tahate – ma olen vaid inimene, ei muud.

Õnn julgeid eelistab. Kes väldib ohtu ja otsinguid,

on ruttu närbuv taim

(Artur Alliksaar)