Õnnelik õnnetus

Elus on hetki, kus tunned iga oma ihukarvaga kuidas üks väike murdosa sekund võib saada saatuslikuks ja sinu või kellegi teise olemine siin maailmas saab uue mõõtme või lakkab sootuks.

Kui oled noor ja uljas võid ju mingi hetk kõike ka mõista, kuid mõistmine ei tähenda alati aga nõustumist...

Blonds have always more fun

Viimane nädal on olnud nii naljakas. Ausõna, nii naljakas, et ma leian ennast kohati isegi autoroolis ja üksi olles muigamas. Eriti tobe veel kui kõrvalautos olijatele või kaaslastele oma tobeda irvega vahele jään:) Ja siis näed küsivaid pilke:)

No olgu nende küsijatega nagu on, naljakas on ikkagi, hoog on sees ja minu elu murphy seadus annab endast taas märku aga seekord… vot seekord on juba kõik teistmoodi ja sellepärast ongi vist naljakas:)
Ma saan aru küll, et te ei mõista mu kavalaid lauseid ega püüa kinni õhku visatud vihjeid, ei aita ka piinamine ja kõdistamine:) Eesmärk polegi konkreetseks minna:)
Las ma irvitan omaette ja teie ärge senikaua midagi rohkem küsige eks, sest pole mul teile vastuseid anda, ma ei saa isegi aru mis toimub:)

Ja kes keelas olla niisama ilma erilise põhjuseta või pigem mitme põhjusega rõõmus, rõõsa ja õnnelik, ah?;) Seda enam, et ma keeldun olemast igav ja närviline täiskasvanu:)

Õnnelikel tundidel kella ei ole

Eilne kvaliteetaeg ehk merekarud Naissaarel!

Minu kirg purjetamise vastu aina süveneb:)

Kohalikud "ahvid" :)

Mobiililevi ajab üleääre:)
Kop-kop, kto tam? :)
Kingitused meresügavustest
Kellele ema, kellele tütar:)

Pildialbum

Üks elevant kolmest on maha raputatud

Enne kui ma suure töö ette võtan ja ennast kiitma kukun nagu eelmises sissekandes lubatud, palun veidi aega ja kannatust, sest põhjalikkudeks kirjatükkideks ja eneseanalüüsideks pole praegu jaksu:)
Ma lihtsalt pole hetkel väga konditsioonis, mis väljendub selles, et mu kondid valutavad, jalad lohisevad järgi, pea on tühi, klaas veini hakkab paugust pähe ja uni on magus:)

Seda sündroomi nimetatakse "üritusepohmakaks", mis on tuttav igale üritusturundajale ja mis järgneb praktiliselt igale suurele ja tähtsale projektile, mille pärast on kuude kaupa rapsitud, kuid mis toimumisehetkel paraku paari tunniga läbi saab. Ja isegi siis, kui tulemus on positiivne ja kiidusõnu tuleb uksest aknast, täidab hinge meeletu tühjus ja pingelangusest tingituna hõljud koridoris ringi ilma igasuguse eesmärgita.

Selge on see, et iga lõpp on millegi uue algus! Sedakorda kuulutan tänasest välja ametlikult hoopis suvehooaja ja uue muretu elu:) Tunnen juba praegu mõnu sellest, et eesootav aeg tuleb suhteliselt pingevaba ja ma saan olla jälle mina ise - st rõõmus ja rõõsa:)

Hoidke alt negatiivsed mõtted, nüüd on chillimise ja rõõmustamise aeg:)

Publiku nõudmisel

Oma saba kergitamine on nagu vorst, millel kaks otsa. Ühelt poolt on ju tore ennast kiita ja esile upitada teemades, mida hästi valdan (ehk siis mina ise:)), rääkida asjadest, mis mulle olulised on ja mis mind köidavad. Teisalt võin oma kiidulauluga igav olla või liiale minna või teha seda valede inimeste juuresolekul, mis tähendab seda, et võin märkamatult saagida oksa, millel istun. Nii ma olengi siis tihtilugu vait (see ei tähenda, et ma ei räägi:)) ja avan ennast vaid kõige-kõigedele:) Maailmas liigub liiga palju pealiskaudseid ja kadedaid inimesi - täna tean seda veel eriti hästi ja liigne ettevaatlikkus on teatud kontekstis tervitatav, eriti siin virtuaalmaailmas. Samas mõistan, et kui pole usaldust, pole midagi ja hinnangutega on ka nagu kelladega - kunagi ei klapi nad täpselt ning siiski usub igaüks oma. Ja no lõppude lõpuks pole ma ju viiesaja kroonine, et kõigile meeldima peaksin:)
Milleks aga selline teema? Sellepärast, et minu meilbox-i potsatas paar nädalat tagasi üks huvitav kiri, mida olen sageli avanud ja lugenud ning mille peale olen mitmel korral mõelnud (isegi siit-sealt nõu küsinud), kuid seni veel tegutsemata. Endise juristina pole mu plaan autoriõiguseid rikkuda ning eraisikuna teiste kirju edasi saata, seega küsisin luba teha sellest copy-paste. Usun, et niimoodi selgitan olukorda ja vabandan juba ette miks ma järgmise peatüki endale pühendan:) Tegemist ei ole puhtalt egorahuldamise projektiga „Me, myself and I”

Ja, et asi aus oleks, siis…

Tere Gerli!
Olen juba kaua su blogi lugenud, leidnud sinu tarku mõtteid, nautinud ilusat kirjakeelt ja ka visuaalselt nauditavat blogi. Kõik on alati perfektselt viimistletud ja tekstid lihtsad, kuid läbimõeldud. Mõtted siirad ja väärtuslikud, mis sunnivad endaga silmitsi seisma ja tunnistama, et ka vana kalana on nii mõndagi õppida ja kruvisid, mis võiks vähem logiseda. Oled kuradima õigete tõekspidamistega naine ja sunnid piltlikult ka teisi selleks. Ok, see on pool, millest ilmselt iga sinu blogikülastaja rõõmu tunneb ja endale tarkuseterasid otsib, kuid vabanda, see jätab sinu enda MINA muus mõttes varjule. Ehk võiks asendada liigse tagasihoidlikkuse mõnikord enda avamisega (loomulikult see kirjutamine ongi enda alasti kiskumine), kas või ühekski sissekandeks, ah? Publik ju nõuab. Nagu sa kunagi ütlesid, kajastab see keskkond vaid sinu mõtteid ja tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja ellusuhtumist ja on kohaks, kus end välja elada, kuid sa ei taha avalikustada oma igapäeva tegemisi ning ei iitsata asjadest otse, ei räägi endast, kui kaunist naisest päriselt (viimase lõigu ma muidugi lisasin ise) ega too ennast esile. Kuid mis oleks toredam lugejale, kui kasvõi põgusalt tutvuda sinu ENDAGA?! Ei, me ei nõua sinult midagi, mis peabki varjul olema laiade masside eest, me ei taha teada sinu salaunistusi, ega pressida välja sinu palganumbrit, me ei küsi sinu südameprintsi nime ega uuri kui vähe sa kaalud või kui mitu korda nädalas sa…you know:) Lihtsalt räägi meiega - mis sulle meeldib, mida naudid, millised inimtüübid su seltskonnas on, millised mehed sind paeluvad, millised naised su sõprusringi saavad, kas sa spordid, mis on su hobid, mis sulle meeldib, milliseid maid oled külastanud ja mis on eredaimad paigad kuhu sa sattunud oled, mida kardad-ei salli-vihkad-põlastad, mida sa sööd ja jood, et nii kaunis ja tark oled, mis on su lemmik aastaaeg, mõni nali lapsepõlvest, mis sind kirgastab jne jne ehk milline näeb välja sinu tegelik elu.
Mõtle sellele, palun!

Suurtel hingedel on tahe, nõrkadel on ainult soovid.

Ta on armas, ilus, tore, hooliv, heasüdamlik, seltskondlik, särav, tark, ambitsioonikas, auahne, edasipürgiv, eesmärgipärane. Ta on inimene, kes kuulab ära su mure ning jagab sinuga rõõme ja (töö)võite. Ta on see, kes ei naera, kui sa rumala küsimusega peale lendad või hullumeelse ideega sisse sõidad. Ta ei karju, ei sõima, ei tänita, ei noki. Kõlab uskumatult eks?
Aga need on tõesti märksõnad, mis iseloomustavad meie „direktorit” (nagu me teda omavahel naljatades kutsume):). Tänaseks on ta aga juba minu endine juht, kuid siiski parim leid olnuist. Lisaks eelpoolmainitule, on see kõrge tiitel antud talle ka sellepärast, et kogu tema teadmiste- ja kogemustepagasi juures suhtleb ta, kui sõber sõbraga, mitte kauge ja kõrge ülemus alluvaga.

Paraku teeb elu omad korrektuurid ja peame me omaenda taktimõõdu järgi edasi pürgima, sest peagi stardib lennuk ühe uduse saareriigi poole, et ta saaks Eestimaa mulla jalge alt pühkida ning uusi eesmärke püüda. Loomulikult on valik, mis ta teeb ainuõige ja igati mõistetav, kuid siiski oleme ju kõik piisavalt egod, kartes teadmatust ja mugavustsoonist väljumist. Ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kahju on:(
Kui uudis ilmsiks tuli, olen end leidnud mitmelgi korral selle peale mõtlemast – sellest mida ta tunda võib, mis emotsioonid teda valdavad, kui raske või kerge see kõik on ning millised on võimalikud hirmud ja võimalikud ootused. Ühesõnaga tundsin ennast veidike ära, sest oli see ju vaid kõigest neli aastat tagasi, kui vaatasin tõtt samasuguse olukorraga ja olin otsustanud jätta siia maha pere, sõbrad, kodu, töö ja alustada uue eluga võõral maal, võõras taktimõõdus. Minu puhul pani küll saatus käe vahele, kuid üks on kindel, sellised otsused on ainult julgete ja teotahteliste inimeste privileeg:)
Miks aga see jutt just siin ja mitte reaalis?!. Minu mölapidamatuse juures, ei tohiks ju olla probleemi kõnesid pidada ja tähelepanu keskpunktis viibida. Paraku on juba minuga nii, et kui vaja suuri sõnu teha, sulgub suu iseenesest ja mõte jookseb kokku. Õnneks on veel näpu otstes tähti, mis kiirelt klaviatuuri puudutades reaalseks tekstiks saavad ja emotsiooni siiski edasi annavad:)
Teadmine, et tänapäeval on vahemaad lühikesed ja kommunikatsioonivahendid olemas, et kaugeltki kätt pulsil hoida, on need mis meid lohutama jäävad.

Sina aga siruta ennast päikese poole!

Igatahes kulla Sigrid, hoian SULLE väga väga pöialt, et kõik need seatud eesmärgid ka täituksid.