Üks elevant kolmest on maha raputatud

Enne kui ma suure töö ette võtan ja ennast kiitma kukun nagu eelmises sissekandes lubatud, palun veidi aega ja kannatust, sest põhjalikkudeks kirjatükkideks ja eneseanalüüsideks pole praegu jaksu:)
Ma lihtsalt pole hetkel väga konditsioonis, mis väljendub selles, et mu kondid valutavad, jalad lohisevad järgi, pea on tühi, klaas veini hakkab paugust pähe ja uni on magus:)

Seda sündroomi nimetatakse "üritusepohmakaks", mis on tuttav igale üritusturundajale ja mis järgneb praktiliselt igale suurele ja tähtsale projektile, mille pärast on kuude kaupa rapsitud, kuid mis toimumisehetkel paraku paari tunniga läbi saab. Ja isegi siis, kui tulemus on positiivne ja kiidusõnu tuleb uksest aknast, täidab hinge meeletu tühjus ja pingelangusest tingituna hõljud koridoris ringi ilma igasuguse eesmärgita.

Selge on see, et iga lõpp on millegi uue algus! Sedakorda kuulutan tänasest välja ametlikult hoopis suvehooaja ja uue muretu elu:) Tunnen juba praegu mõnu sellest, et eesootav aeg tuleb suhteliselt pingevaba ja ma saan olla jälle mina ise - st rõõmus ja rõõsa:)

Hoidke alt negatiivsed mõtted, nüüd on chillimise ja rõõmustamise aeg:)