Ta on armas, ilus, tore, hooliv, heasüdamlik, seltskondlik, särav, tark, ambitsioonikas, auahne, edasipürgiv, eesmärgipärane. Ta on inimene, kes kuulab ära su mure ning jagab sinuga rõõme ja (töö)võite. Ta on see, kes ei naera, kui sa rumala küsimusega peale lendad või hullumeelse ideega sisse sõidad. Ta ei karju, ei sõima, ei tänita, ei noki. Kõlab uskumatult eks?
Aga need on tõesti märksõnad, mis iseloomustavad meie „direktorit” (nagu me teda omavahel naljatades kutsume):). Tänaseks on ta aga juba minu endine juht, kuid siiski parim leid olnuist. Lisaks eelpoolmainitule, on see kõrge tiitel antud talle ka sellepärast, et kogu tema teadmiste- ja kogemustepagasi juures suhtleb ta, kui sõber sõbraga, mitte kauge ja kõrge ülemus alluvaga.
Aga need on tõesti märksõnad, mis iseloomustavad meie „direktorit” (nagu me teda omavahel naljatades kutsume):). Tänaseks on ta aga juba minu endine juht, kuid siiski parim leid olnuist. Lisaks eelpoolmainitule, on see kõrge tiitel antud talle ka sellepärast, et kogu tema teadmiste- ja kogemustepagasi juures suhtleb ta, kui sõber sõbraga, mitte kauge ja kõrge ülemus alluvaga.
Paraku teeb elu omad korrektuurid ja peame me omaenda taktimõõdu järgi edasi pürgima, sest peagi stardib lennuk ühe uduse saareriigi poole, et ta saaks Eestimaa mulla jalge alt pühkida ning uusi eesmärke püüda. Loomulikult on valik, mis ta teeb ainuõige ja igati mõistetav, kuid siiski oleme ju kõik piisavalt egod, kartes teadmatust ja mugavustsoonist väljumist. Ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kahju on:(
Kui uudis ilmsiks tuli, olen end leidnud mitmelgi korral selle peale mõtlemast – sellest mida ta tunda võib, mis emotsioonid teda valdavad, kui raske või kerge see kõik on ning millised on võimalikud hirmud ja võimalikud ootused. Ühesõnaga tundsin ennast veidike ära, sest oli see ju vaid kõigest neli aastat tagasi, kui vaatasin tõtt samasuguse olukorraga ja olin otsustanud jätta siia maha pere, sõbrad, kodu, töö ja alustada uue eluga võõral maal, võõras taktimõõdus. Minu puhul pani küll saatus käe vahele, kuid üks on kindel, sellised otsused on ainult julgete ja teotahteliste inimeste privileeg:)
Miks aga see jutt just siin ja mitte reaalis?!. Minu mölapidamatuse juures, ei tohiks ju olla probleemi kõnesid pidada ja tähelepanu keskpunktis viibida. Paraku on juba minuga nii, et kui vaja suuri sõnu teha, sulgub suu iseenesest ja mõte jookseb kokku. Õnneks on veel näpu otstes tähti, mis kiirelt klaviatuuri puudutades reaalseks tekstiks saavad ja emotsiooni siiski edasi annavad:)
Teadmine, et tänapäeval on vahemaad lühikesed ja kommunikatsioonivahendid olemas, et kaugeltki kätt pulsil hoida, on need mis meid lohutama jäävad.
Kui uudis ilmsiks tuli, olen end leidnud mitmelgi korral selle peale mõtlemast – sellest mida ta tunda võib, mis emotsioonid teda valdavad, kui raske või kerge see kõik on ning millised on võimalikud hirmud ja võimalikud ootused. Ühesõnaga tundsin ennast veidike ära, sest oli see ju vaid kõigest neli aastat tagasi, kui vaatasin tõtt samasuguse olukorraga ja olin otsustanud jätta siia maha pere, sõbrad, kodu, töö ja alustada uue eluga võõral maal, võõras taktimõõdus. Minu puhul pani küll saatus käe vahele, kuid üks on kindel, sellised otsused on ainult julgete ja teotahteliste inimeste privileeg:)
Miks aga see jutt just siin ja mitte reaalis?!. Minu mölapidamatuse juures, ei tohiks ju olla probleemi kõnesid pidada ja tähelepanu keskpunktis viibida. Paraku on juba minuga nii, et kui vaja suuri sõnu teha, sulgub suu iseenesest ja mõte jookseb kokku. Õnneks on veel näpu otstes tähti, mis kiirelt klaviatuuri puudutades reaalseks tekstiks saavad ja emotsiooni siiski edasi annavad:)
Teadmine, et tänapäeval on vahemaad lühikesed ja kommunikatsioonivahendid olemas, et kaugeltki kätt pulsil hoida, on need mis meid lohutama jäävad.
Sina aga siruta ennast päikese poole!
Igatahes kulla Sigrid, hoian SULLE väga väga pöialt, et kõik need seatud eesmärgid ka täituksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar