Aasta siis oli 2005

Mees ja naine kohtuvad. Kohtumise hetkeks on neist saanud juba minevik. Juba rohkem kui kuu aega on elatud eraldi, omas rütmis. Kohtumise eesmärgiks on vaid asjade üleandmine. Kohtumispaigaks naise kodu.

Mees astub sisse, naeratab lahkelt uksel ja palub koheselt luba tualetti minna.

Tagasitulles järgneb dialoog.
Mees: Küll sul on palju hambaid:)
Naine: Mis sa sellega tahad öelda?
Mees: Hambaharja topsis on 4 hambaharja.
Naine vaikib. Ei selgita. Isegi siis kui teab, et tegelikult kuuluvad need kõik sõbrannadele.

Mees liigub toas ringi. Märkab laual pulmakutset. Avab selle ja leiab sealt kaks nime. Kutse on suunatud talle ja naisele, nimeliselt. Pulmapäevast on möödunud juba 2 nädalat. Mees vaatab teda. Naine satub kimbatusse, oskamata sõnu valida, sest ta polnud iitsatanud mehele kutsest. Selle asemel kukub ta seletama, kuidas pruut endale kaks perekonnanime jättis ja kui lahedalt möödus tüdrukuteõhtu jne. Mees vaatab teda endiselt. See ei ole info, mida ta kuulda soovib. Lõpuks näitab ta näpuga oma nimele kutse peal ja heidab pilgu kurvalt maha, küsides vaid küsimuse, kes teda asendas. Naine vaikib, ta ei oodanud sellist küsimust. Tal on endiselt ebamugav, sest mingis osas tuksub ta pluusi all veel süda sellele samale mehele. Aga ta ei ole enam kindel kas üksijäämise hirmust või on veel midagi sellest kõigest alles… Mees ootab vastust.

Naine: miks peaks keegi üldse asendama?
Mees ei ole rahul, et naine küsimusele küsimusega vastata soovib.
Mees: Ma arvan, et sinusugune naine ei käinud seal üksinda. Sinusugune naine ei käi üldse kusagil üksinda.
Tegeikult on tal üldiselt õigus aga seekord käis naine üksinda. Oli nende ühine seisukoht ka varem, et kutse kaasa tulla on kompliment ning sümboliseerib tundeid, mitte puhtalt seksi, lõbu ja juhuseid. Igaühega pulma ei minda, see peab olema kas elukaaslane või inimene, kes tähendab sinu jaoks midagi enamat, ütles kunagi talle seesama mees. Naine ei olnud seda unustanud aga suhe keeras vahepeal uue palge ette.
Naine: Olin seal üksi, sest pulma ei minda suvalise mehega ja pealegi oli kutse mõeldud sulle ja mulle.
Mees: Oleksin väga tahtnud tulla ja olla seal sinu kõrval, see oleks mulle väga palju tähendanud.

Naine muudab jututeemat. Räägitakse veel kõigest muustki, kuni mehe pilk nüüd jälle ainiti naisel peatub.
Mees: Sul on uus käevõru ja kõrvarõngad.
Naine: On. Sa oled endiselt väga tähelepanelik ja märkad detaile.
Mees: Kui ma uksest sisse tulin, pimestas su sära mind ja detailid jäid teisejärguliseks.

Njah, see mees ikka oskab sõnu seada, on naine endiselt seisukohal. Komplimentidega pole mees kunagi koonerdanud, kõik need aastad on naine ennast naisena tundnud, samas pole need kunagi olnud ka ülepakutud ja võltsid. Ta pole kitsi jagama oma emotsiooni asjades, mis teda naise juures kirgastavad. Naisele meeldib tegelikult see omadus. Ja pealegi, kõik me vajame komplimente, ka siis kui suhe on läbi. Lihtsalt mõned inimesed ei vaevu märkama, mõnulevad oma imetluses või on liiga laisad, et midagi öelda või kardavad oma tundeid väljendada.

Lõpuks mees lahkub. Veel uksel vaatab ta naisele sügavalt silma ja öelda on tal vaid üht.
Mees: Mul on kahju, et ma ei saanud olla su kaaslane seal pulmas, oleksin seda väga soovinud. Hoia ennast!

Naine teab täpselt mida mees tegelikult mõtleb. Tal on kahju, et ta ei suutnud olla ja endast ühel hetkel rohkem anda ja lasi sel kõigel sõrmede vahelt läbi voolata vaid ühe lolli vea tõttu.

Naine: Hoia ennast!

Uks sulgub ja lift sõidab koos mehe tunnetega alla.

KKK

ehk korduma kippuvad küsimused, mida minu käest viimastel nädalatel miskipärast kõige rohkem küsitud:)

1. Kes on sulle staaridest visuaalselt atraktiivsed (mehed ja naised)?

Josh Duhamel, Michael Vartan, Enrique Iglesias, Nigel Barker, Jude Law, Jake Perry (and Luke Perry), Ashton Kutcher, Robbie Williams, Sting, Olivier Martinez, kas jätkan?:) Aga uskuge mu tunded on kontrolli all ja ma ei meenuta hullunud teismelist fänni:)

Heidi Klum, Heidi Klum ja veelkord Heidi Klum:) Talle järgnevad Gisele Bundchen, Nicole Kidman, Eva Longoria - mhmm…mikskipärast on pea kõik blondid. Kui oleksin mees, siis oleks mul ilmselt blondifetish pigem:)

Loomulikult on neid ilusaid inimesi veel ja veel, keda vaadates pilk peatuma jääb. Ja väga palju andekaid, kes just oma ande tulemusel ka visuaalselt nauditavad on, kuigi missi- või misterivalimistel eelvoorust ehk edasi ei pääseks.

2. Kas su profiil orkutis on avalik, kui sa teiste profiile vaatamas käid?

Rahvastikuregister Orkut on üks kummaline koht, kuhu minagi mingid aastad tagasi mitmete kutsete survel endale profiili tegin. Alguses tundus veidi kummaline oma elu ja tegemisi eksponeerida, tagantjärgi tark olles, olen aga sealtkaudu leidnud uuesti kontakti üsna mitme inimesega, kellega suhtlus vahepeal tolmukatte alla mattus. Miinuseks on aga see, et ma pole huvitatud „add me as a friend“ projektist inimestega, keda ma ei tunne ehk ma ei kogu oma listi võõraid, sest mul pole tuttavatest ja sõpradest puudust:)
Aga küsimuse vastus on JAH, ma piilun ise avalikult ja näen ka seda, kes mind avalikult piiluvad ja see on vahel üsna vahva:)

3. Kus küll sinusuguseid toodetakse?

Poest ei osta, kurg ei too. Nii palju kui ma ise tean on antud eksemplar toodetud Võsul:)

Tule saarele Sa

Võtan viimast sügistest meretrippidest ja põen purjetamise haigust, millesse ma nakatunud olen:) Seekord sai vallutatud Prangli saar, kuhu minu kümme varvast esmakordselt maha astusid. Kuna aga pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna siis… Aa ja seda ka veel, et kõik on päris, täpselt nii lahe seal ongi ja pilt on ikka see, mis aparaadiga klõpsasin, mitte mille arvutis kokku kleebin/joonistan:)

Nagu lippudelt näha, oli seltskond rahvusvaheline:)

Kas on üheselt arusaadav või jäi midagi segaseks?


Deem, luugid olid suletud:)

Müüa paarismaja – hind soodne. Põhjus: majanduslangus. Lisatasu eest akende paigaldamine:)

Ristumine peateega:)

Täpselt samasuguse pildi tegin ma ka Fijil Beachcomberi saarel. Ainuke erinevus on see, et keha katsid päikad, mitte müts, kindad, jope, karupüksid jne:) Sellegipoolest armastan ma Eestimaad.

Sarjast "Suuri mõtlejaid":)

Naerise muinasjuttu mäletate? Ma tegin ümber porgandimuinasjutuks:)

Meie elulõbus kamp ristis Prangli seenesaareks. Tagasihoidlikult öeldes läksin ma hulluks, sest sellist seeneparadiisi pole mu silmad varem näinud:)

Told You!

Üks ilus kübarakandja

Linnapreilid korjavad seeni Ralph Lauren´i seenekorvi. Loomulikult roosasse:)

Ka meeste fantaasial pole piire. Eesmärk pühitseb (abi)nõu, sedakorda oli selleks siis kapuuts:)

Leppisime kokku, et punkt kl 16.00 on saare vabad poikad kai ääres rivis, et linnapreilidele kosja tulla:)

Naistele on meelt mööda sõnapidajad mehed:)

I just love it!

Jipikajee:)

:)

Tuli ära. Meie esimene tere!

:)

Meremeeste naljad

Kes sa oled, millega tegeled? – Mina olen paadialune. (Vastus iseloomustas tuukri elukutset).

Kui sa seilad optimistiga, siis vaata, et sa poomiga pähe ei saa, muidu oled paugust pessimist valmis:)

Oh...tõeline kvaliteetaeg ja seda olen ma nõus sisse ahmima topeltkogustes! ;)

Pildid plõksis Daniil.

Vanaduse märgid

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neist ei kõlba suitsetamiseks. Mu toataimed on alati ennast minu seltsis hästi tundnud ja aeg ajalt ka õitsema löönud vanusest, elukohast ja perekondlikust seisust hoolimata.

2. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Minu külmkapis polegi tavaliselt õlut, sest ma ise seda ei tarbi ja kui see mehe kätetöö tulemusel sinna pannakse, siis kaua see seal ei püsi nagunii:) Sügavkülmast leiab aga külmutatud marjade vahelt ka teravamat:)

3. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Magan raudselt või siis jõuan koju peale väga pöörast ööklubirallit (mida viimasel ajal harva ette tuleb:)).

4. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi. Tuleb küll ja kuidas veel:) Pole probleemi!

5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Mul vist polegi lemmiklaulu või noh neid on nii mitu, et vabalt võib mõni ka klassikaraadios kõlada:)

6. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. On neid, kes vallalised, neid kes käivad, neid kes abielus ja neid kes ka lahutanud.

7. Sul on 28 päeva puhkust ja lisaks kaks staažipäeva. Ka tehes maailmalemmikut tööd on see vaid lisaboonus, kui pikemalt puhata saab:) Sinna on aga veel pikk tee minna:)

8. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksaid ja pusa. Njah, sellest ma sain juba aru juristina töötades:)

9. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Mcdrive on lahti 24 h ja Park hotelli buffee on avatud kella 5-ni hommikul.

10. Diivanil magamine paneb selja valutama. Oleneb diivanist!

11. Sa teed lõunauinakuid. Mõnus, eriti kalli inimese kaisus ja nii, et kevadpäike peale paistab:)

12. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. Õnneks on see kõik tavaliselt millegi veel mõnusama sissejuhatus:)

13. 90% ajast, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ei näe probleemi, kui mu töö oleks vaid arvuti ees:)

14. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Oleneb sõbrannast ja tema olukorrast:)

Yes kõik ei ole veel päris kadunud ja eks vanadusel on omad võlud:) Igatahes on seis 50-50:)

Ära lükka oma elu tulevikku!

Marilyn Monroe on öelnud, et karjäär on imeline asi, kuid ta pole suuteline sulle külmal ööl sooja andma. Ma arvan, et kogu see mõte võtab kokku ka minu tahtmised ja selleks ei ole soov olla üksi ja külmetada.

Selle otsusega on nüüd lõpuks ometi ühel pool. See edasikaebamisele ei kuulu ning etteheiteid ma samuti ei soovi kuulda. Süda ja mõistus ei konkureeri enam, vaid käivad üheskoos ja käsikäes. Peaaegu 3 kuud põdemist ja vaagimist-saagimist teemal kas jääda või lahkuda on jõudnud finišisse. Ajudekrigistamise suvi on läbi ja ma loodan, et ma ei pea mitte kunagi enam niisugust suve taluma. Igal hommikul ärgata tundega, et teadmatus võtab võimust, tunda ebakindlust ja hirmu kõige ees ning pidev swot analüüs teemal kas parim viis oleks põgeneda, et asjadele selgust saada, teistele ruumi teha ja kunagi nii ahvatlevana tundunud võimalusest kinni haarata või mitte, on olukord, mida vaenlaselegi ei tahaks soovida. Täna on rõõm tunda, et segaseid tundeid täis suvi on läbi ning vahepeal kadumaläinud Gerli on lõpuks ometi tagasi ning murepilved pea kohalt laiali hajumas. Andke andeks kõik need, kes sel kurnaval perioodil mulle ette jäid või kellede eest ma varju pugesin. Ma ei olnud mina ise ja tunnistan seda süümepiinu tundes.

Tänaseks on see periood läbi. Ma olen rahulik ja rahulolev, mu silmad säravad nagu mulle mainiti ning tunnen nagu oleksin justkui saanud elult uue võimaluse. Seekord ei jäta ma seda kasutamata ega võta kõike iseenesest mõistetavana. Üks kolleeg, kes hommikukohvil mulle vastu tuli, oli pannud selga T-särgi „Tänasest algab minu ülejäänud elu esimene päev“ - ma oleksin tahtnud ta sellest välja tõsta:)

Mis ma sellest kogemusest-põdemisest õppisin või kaasa võtsin? Kindlasti selle, et olen ennast teatud valdkondades seni alahinnanud, mõistmata oma väärtust. Nüüd on aeg seda teadmist muuta. Olen ka tugevam, kui julgesin arvata. Mu ümber on neid, kellede jaoks minu lahkumine oleks olnud sama suur elumuutus, kui mulle endale. Seda kuulda ja teada on väga tähtis. See kogemus lahterdas ära need, kes tõepoolest on südamega asja juures ning minust päriselt-päriselt hoolivad ja tahavad minu seltskonnas olla. Edaspidi oskan suhestada tänu sellele enam andmise-saamise tasakaalu, sest tunnistan, et olen vahel liigselt endast andja ja pidurit vajutada ei suuda, kuigi peaks. Loomulikult oli see minu otsus ja seda nad mulle ka kõik ühest suust korrutasid aga oleme ausad nende enamuse egoistlik soov, et jääksin, oli mulle väga suureks komplimendiks. Aitäh kõigile kes te nii mõtlesite ja ka ennast väljendasite!

Võin nüüd julgelt öelda, et kõik millest ma unistanud olen, on SIINSAMAS käeulatuses, mitte kusagil mujal kaugustes. Selleks, et eesmärke kinni püüda või mõista, kes on elus tähtsad inimesed, ei pea kuhugile eemale minema ega nendest eemalduma. See minu eluga pea kogu aeg kaasaskäiv plaan põgeneda ei tööta mu jaoks. Lisaks oli kolm kuud piisavalt pikk aeg ka muude asjade järelemõtlemiseks ja arusaamiseks. See mida ma tahan muuta, kui ma siia jään, mida ma ise teha saan selleks, et muutused aset leiaksid ja milliste silmadega ma tulevikku vaatan, on nüüd veel selgem. Nii sündiski koos Londonisse mittemineku otsusega ka mitu muud minu jaoks olulist otsust, mida ma realiseerima kukun ja seekord ma hinnaalandust endale ei tee, vabandust!

Ma tean juba praegu, et ma ei kahetse. Tundsin seda eriti tugevalt eile peale ühe inimese rõõmukilkeid. Pigem olen õnnelik tõdedes viimasel minutil, et õnnerada ei asugi tähtede taga kõrgustes, vaid minu südames. Ühesõnaga olen tänulik ning ülimalt teadlik oma otsusest jääda ja olla siin ning nautida olemasolevat.

„Ära lükka oma elu tulevikku!“ ütles mulle üks kontvõõras inimene nähes keset tänavat mu silmis hirmupisaraid. See lause suutis mind mõjutada väga palju ning tuua reaalsusesse tagasi, sest ka minu seltsimise juures, ei juhtu seda, et tuleb üks võõras, kes ütleb asju ausalt ja otse ja ma tunnen tema mõtetes ära ennast. Ma luban talle ja eelkõige iseendale, et ma ei lükka oma elu tulevikku, sest nagu ta ütles - ma ei jää nooremaks ja elu on näidanud, et pelgalt mõtlemise ja unistamisega eesmärke kinni ei püüa, tegutseda tuleb. Olen täis energiat ja soove asju realiseerima, ega mökuta enam niisama, sest aeg lendab nagu kärbes ja kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära:)

Bye one way ticket to London!