Ma tegin seda. Seda, millele ma juba tükk aega mõelnud olin. Läksin ja koputasin uksele, millest ma pole aastaid sisenenud. Mulle avati.
Võib-olla poleks pidanud enam aga see kõik juhtus spontaanselt ja ma ju tahtsin. Ja tuli välja, et tema tahtis ka. Sain sellest aru juba pärast esimest silmavaadet ja naeratust, mille siiras näolapp mulle kinkis. See oli spontaanne, armas ja väga emotsionaalne kohtumine.
Lahkusin nutuklimp kurgus, kuid teadmisega, et tegin õigesti, sest ilmselt me ei kohtu enam kunagi.
1 kommentaar:
Sinu südame suurus on põhjatu... Minul tulid ka pisarad silma, kui seda lugu rääkisid. Huvitav, kui palju inimesi minu tutvusringkonnast tuleks ka sellise asja peale ja teeks selle teoks...ma arvan, et mõttetasandil tehakse suuri asju aga reaalses elus näeb vaid igaüks oma pudrupotti. Seda rohkem mina austan sinu julgust, ettevõtlikust ja hoolivust kaasinimeste vastu. Heaksolemist, mis käib sinuga iseenesest mõistetavalt kaasas.
Postita kommentaar