Ma ei saaks öelda, et ma just nende inimeste hulka kuulun, kellele kõik maailmaasjad korda lähevad, küll aga on mu silmad piisavalt märja koha peal ja süda vististi tuksub ka õigel poolel:)
Selleks pole ka midagi imestada kui ma ilusa ja romantilise ninnu-nännu või siis hoopis kurvavõitu filmi/raamatu/saate lõpus klimp kurgus neelatan või ka paar imepisikest pisarat mööda põski alla lasen veereda.
Tänase IME peale valasin ma aga suurest rõõmust tõelisi krokodillipisaraid. Ma tundsin taaskord seda tunnet, et kui inimene midagi väga-väga soovib, siis ta kindlasti leiab tee, kuidas seda kõike saavutada ning edaspidi nautida. Mul on tohutult hea meel tänase IME üle (08:44).
No ütleme nii, et ma ei lähe just esimest korda reisile aga miskipärast on stsenaarium alati sama ja ikka avastan end sama küna eest „mida ja kui palju kaasa võtta?“. Ühelt poolt on omi teada tuntud asju ju hea kaasa tirida, teisalt mäletan ma väga hästi seda, kuidas USA-s šhoppamisehaigusega nakatusin ja kõik uus ja huvitav lõpuks mu kohvrid täitis.
Ikkagi on alati keeruline planeerida asju nii pikalt ette, eriti veel kui külm ja soe kliima vahelduda võivad. Mäletan väga hästi, kui endine elukaaslane mu kotist pooled asjad välja tõstis, kui plikadega Pariisi põrutasime. Midagi polnud teha ja mul ei õnnestunud kuidagi apelleerida, sest meid saatma tulles, jäin ma kohe raske kohvriga vahele:) Veel meenub päev enne ümbermaailmareisile minekut, mis oli tõeline naljanumber, sest varem nii pikalt kodust ära olla, polnud mul veel õnnestunud. Seega on ju mõistetav, et kogu elutuba oli „võimalikke väga vajalikke“ asju täis ja kõik soovisid kotti pugeda. Ka siin ei löönud häirekella mitte mina ise, vaid sõbrad, kes lõpuks vaid mõned hilbud, snorgeldusmaski, päikad ja prillid mul kotti lubasid jätta. Ja õige ta oligi, seega sai rohkem pärast tavaari tagasi toodud:)
Kui me eelmisel aastal mehega pea kaheks kuuks Euroopasse põrutasime, sai meile juba poolel teel selgeks, et asju on ilmselgelt liiga palju kaasa võetud, seega olen nüüd ilmselt veidi targem ja tagasihoidlikum meie kohvrite pakkimisel:)
Kas pole mitte nii, et aeg ajalt toimuvad juhuslikud kohtumised, äraolemised või niisama üritused, võtavad ootamatult positiivse suuna ja annavad sellise energialaengu, millega võiks pool aastat muretult ringi ruulida:)
Minul vähemalt on nii, olgu see siis juba tuttavate inimestega või sootuks võõrastega.
Ka laupäeval toimus üks selline pooljuhuslik kohtumine Võrtsjärve lähedal vahvas eestiaegses talus elava muheda vanaonu Arnoga. See kohtumine olinii teistmoodi sellest, mis toimub linnaelus ja nendega, kes siin linnamelus sehkendavad. See pooljuhuslik kohtumine oli kohe päris siiras, vist sellepärast.
Päris juhuslikuks ma seda kohtumist muidugi ka pidada ei saa, sest minu mehe ema, kelle maakodus naabripoisiks see sama Arno ongi,oli selle meile kenasti organiseerinud. Aga ka tema ei osanud aimata, et nii vahval kujul:) Igatahes oli ta Arno käest värskelt suitsutatud maasinki tellinud ja nii me kolmekesi sellele singile sinna järele sõitsimegi. Ma tõesti ei osanud arvata veel isegi mitte hoovi sõites, et sellest saab üks vahva ja hirmsasti lõbus suvine pärastlõuna keset põlde ja metsi Arno koduõuel. Aimasin, et toimub umbes midagi sellist, et ämm võtab raha, saab singi vastu, toimub viisakusavalduste vahetamine ja kogu moos ning siis autosse ja sajaga edasi. Sellepärast polnudki ma eriti kuidagi meelestatud, kui oma suvepalavusest laisa keha autost välja ajasin, et kah tere öelda. See tunne oli aga selle hetkeni, mil ma Arnole tervituseks käe pihku pistsin ja nägin kui väga ta meid oodanud oli. Ja mitte ainult selleks, et müügidiil ära teha.
Arno oli meid tõepoolest OODANUD. Suure tamme alla keset hoovi oli Arno katnud kena lauakese, kust ei puudunudparim rublaaja serviis, kaks pudelit šampust kallite külaliste tuleku puhul, tõenäoliselt kogu Arno külmkapisisu + koorekommid ja väljamaa küpsised:) Loomulikult lebas sel samal laual ka maasink, mis mõni aeg tagasi ahjust välja oli võetud ja mille kõrval nüüd suur maanuga oma ülesannete täitmist ootas.
Ja kuigi vanus oli tema näkku juba omad vaod kündnud ning kogu keha peegeldas eluaegset rasket töömehe elu, oli ta siiski niivõrd krips- kraps ja täis positiivset energiat. Ma ei mäleta millal viimati kohtusin inimesega, kel polnud stressi ning kelle parasiitsõnade hulka ei kuulu lause „kogu aeg on niiiiiiiiiiiii kiire“. Elutarga ja paljunäinud Arnoga oli nii tore lihtsatest asjadest juttu puhuda, vanu sakiliste servadega fotosid vaadata, tema tiigis elavaid kogresid sööta, ahjusooja sinki maitsta ning mis peamine - soojal suvepäeval külma šampust kristallklaasides kokku lüüa ja alla kulistada.
ilvesed presidendid, jänesed ministrid, nugised riigikogus, kõutsid sõjaväes, põdrad kirikus, hundid juhivad laevu, vähid ootavad sadamas, karud peavad kasiinosid, rebased korraldavad kontserte, luiged annavad ajalehti välja, kitsed maalivad, mutid kirjutavad raamatuid, hiired ja hirved luuletavad... ja kõigist teistest 10 korda kuulsam loom on kass?
….aga tegelikult on. Ja üsna palju – töö, kallim, mõtlemine, suhtumine, hoiakud, kogemused, silmaring jne. Aga siiski kui olen koos oma maailmaparimate kunagiste kolleegidega, oleks aeg justkui seisma jäänud.
See muidugi ei tähenda seda, et juhtiv kommunikatsioonifirma oleks nende vahepealsete aastatega paigale jäänud, vastupidi.Lihtsalt minu südames on nendega koos olles kõik kuidagi liiga mugav ja lihtne, mis lubab arvata, et „mitte midagi poleks nagu muutunud“.
Selle kinnistamiseks piisas vaid reedesel teatrifestivalil neile kunagistele silmapaaridele otsa vaadata ja juba ma tundsingi seda jälle.
Suvi hakkab saabuma ja ma näen ühte konkreetset valgust tunneli lõpus - seda sooja, kutsuvat sära, mis teiselpool pimedust esialgu väikse valge punktina paistis ja nüüd järsku...
See mõte on mulle meeldinud aastaid. A-a-s-t-a-i-d. Ja kui juba üks aasta on pikk aeg, siis kujutage ette nt kümmet aastat. Vähemalt umbes täpselt niikaua olen ma selle mõttega flirtinud. Nüüd teeb seda ka minu südame teine pool. Kuna meie maitse ja arusaam liigub päev päevalt kooselades aina ühtsemaks, siis on kogu see eesootav protsess (mis ilmselt ka peavalu toob) siiski pigem loominguline, inspireeriv ja unistus meie mõlema jaoks.
Kuradima lahe ikka, et asjad hakkavad vaikselt liikuma tagasi suunas, milles olen elanud ja olnud oma lapsepõlves ja sinna, kus on olnud seni parim elukekskond.
Meie selleaastased lihavõttepühad nägid pildis välja sellised nagu allpool näha, maitsesid isetehtud imemaitsva pasha järgi ning lõhnas segunesid isetehtud leib ja kevadised lilled.
Samas ei saaks öelda, et meeldivate pühademeeleolu sekka ka teravaid elamusi ei juhtunud. Mina tunnistan valehäbita, et olen maailma suurim argpüks ja ainuüksi pärast vihma tee peal värskeid karu jälgi nähes, panen pildi tasku. Seda enam, et ma ei ole varem kuulnud, et keegi Võsu kandis kunagi karu oleks kohanud. Noh õnneks ei kohanud meiegi aga mul on hea fantaasia ja hirmul suured silmad, mis märkasid karu jälgi metsa ääres külavaheteel jalutades.
Talv on meid nüüd maha jätnud, lumi asendunud vihmaga ja kõik need lumehunnikud kahanevad. Aga nagu eestlasele kombeks, vingub ta alati – kui lund talvel pole, on jama, kui lumevaip maad katab, on jälle pahasti. Vaatamata tõsiasjale, et ainukese eestlasena suutis Eestimaa jäistel tänavatel kordagi kukkumata püsti jääda Jelena Glebova, oli see talv minu meelest just vahva ja mina küll nautisin täiega. Üleeelmisel nädal tuli aga tõesti ka mul lõpuks kopp ette sellest suurest lumest. Nüüd siis ootamegi hinge kinni hoides, et mätas roheliseks läheks ja juba Võsule saaks. Kes tahab osaleda ennustusvõistlusel „Millal minu istutatud 100 tulbi- ja nartsissisibulat lõpuks õide puhkevad?“ Ma ise loodan, et ehk taasiseseisvuspäeval on ikka üht-teist vaasi pista:)
Väike meenutus vaatepiltidest mida ei näe just igal aastal.
